Ajakirjanik kasvab kokku trükikojaga

Ajakirjanik Raimu Hanson puhkab 1991. aasta hakul Kroonpressi trükikojas Postimehe esimese numbri untsu läinud eksemplaride virna otsas. Foto: Meelis Lokk / Postimehe arhiiv

Eelmise nädala teisipäeva õhtul tundsin korraks, nagu oleksin saanud rästiku käest salvata. Keres levis tuimus ja nõrkus, kui tuli teade, et Kroonpressi trükikoda on põlema läinud.

Anafülaktiline šokk jäi siiski tulemata, sest põlengut jäädvustanud fotograaf rääkis, et tulipunane kukk näitas ennast hiiglasliku hoone niisuguses osas, milles ei ole trükiseadmeid. Postimehe ilmumine järgmisel päeval oli ikkagi suure küsimärgi all.

Võibolla imekombel, ent kindlasti ka kuldaväärt kogemustele tuginedes õnnestus Kroonpressi töötajatel masinavärk siiski juba palangule järgnenud öösel käima panna. Postimees jäi küll mõnda kohta õigel ajal postkasti potsatamata, kuid ilmus ometi.

Järgmisel hommikul meenutasime staažika kolleegi Vilja Kohleriga, et seni on meie leht vist ainult korra ootamatult ilmumata jäänud: 1990. aastate algul, vahest 1992, juhtus ühel päeval nõnda, et trükipaber lõppes ja uute rullide laadung jäi hiljaks.

Aastast 1990 sai 1991

Hea ametiõega tuli jutuks seegi, et 1990. aasta detsembri lõpus, kui toimetus pidas Volga restoranis ajalehe Edasi nimest loobumise ja Postimehe nime tagasivõtmise pidu, ei olnud täiesti kindel, kas Kroonpressi trükimasin, mis toimetusel õnnestus Soomest pruugituna osta, Nõukogude Eesti olude ja kolude, värvide ja närvidega ikka lepib. Taasiseseisvumiseni oli veel kaheksa kuud. Edasi maksis 10 kopikat.

Raimu Hanson Foto: Meelis Lokk / Postimehe arhiiv

Kui kalendrisse tekkis 1. jaanuar 1991, trükkis seesama trükikoda aasta esimese lehenumbri, mille päismikus on uue nime kõrval hind 15 kopikat. «Nüüd on nad siis käes – uus aasta ja uus Postimees. Ei tea veel, kui õnnelikuks üks või teine kujuneb. Mõlemat saadab määramatusega kaetud lootusrikkus,» kirjutab teisel leheküljel peatoimetaja Mart Kadastik.

Kommentaari lõpus on ta pisut ettevaatlik trükikoja töö suhtes, mis ei sõltu ainult seal ametis olevatest inimestest, vaid muu hulgas tuleb mängu ka korralik paber ja trükivärv. «Kõike seda, millega suurriiklikult lonkav varustussüsteem võib veel üllatada, ei tihkagi kirja panna,» lisab peatoimetaja.

Nõnda nagu lehelugejaid hoiatatud, nii ka kahjuks läks. Esimese Postimehe trükkimine käis masinavärgis tekkivate tõrgetega võidu. Et kõige tipuks tekkis suur jama ka väheldase masinaga, mis trükitud lehed pakib, oli tarvis rakendada ajakirjanike, aga ka toimetuse teiste töötajate abi. Ja mitte ainult esmaspäeva ööl vastu 1. jaanuari. Nimelt vajas trükimasin aeg-ajalt putitamist ja seepärast valmis esimese numbri tiraaž nii kaua, et 1991. aasta teine Postimees ilmus alles reedel, 4. jaanuaril.

Mäletan tollest ajast Kroonpressis veedetud hiliseid tunde ja väsimust, mida põhjustas lehepakkide tassimine. Üüratult suur osa seitungitest, mis värvivaltside vahelt välja paiskusid, oli praak. Ent neidki tuli kuhugi seina äärde jalust ära tõsta. Kuigi pakid andsid värvi, nii et määrisid rõivaid – ja kodus ootas selle eest pragamine! –, oli sääraste virnade peal hädapärane võimalus jalgu ja selga puhata. Et siis trükimasina järgmise käimamineku ajal jälle ajalehti tassima asuda.

Trükikojas varem ja hiljem

Olin varemgi suureks tööks valmistuvas Kroonpressis käinud. Sellest annab tunnistust lehelugu Postimehes 1. jaanuaril 1991, kuhu olen kirja pannud trükimasina ostmise ja trükikoja ehitamise loo ning kirjeldan seda, kuidas masin toimib. Praegugi on kõrvus rütmiline ootamatult meeldiv mürin ning ninas värvide ja lahustite kummaliselt erutav lõhn, mida tajusin artikli kirjutamiseks materjali kogumise ajal.

Ja olen mõne korra ka hiljem käinud Ropka tööstusrajooni tagumises osas, kus trükikoja hoone on aina suuremaks kasvanud. Praegune on silma järgi hinnates oma kolm-neli korda esialgsest pirakam. Kuid untsu läinud või samuti korralikult trükitud ajalehtede pakke ei ole mul tulnud enam liigutada. Sealsest pääslast on mind nendel kordadel läbi lubatud kui ekskursanti.

Aga imelik küll, et kui ma Kroonpressist olen ka lihtsalt mööda sõitnud, olen seda autoaknast vaadanud kui isiklikku asja. Trükikoda kuulub justkui minu pastaka, märkmiku ja diktofoni külge, ta on peaaegu nagu käsi, jalg või mõni muu kehaosa. Eks just selle pärast tundsin tuima valu, kui sain eelmise teisipäeva õhtul teada põlengust. Jumal tänatud, et ükski inimene ei saanud kannatada ja et leegid tõid kaasa kardetust palju väiksema kahju.

Postimehe ajakirjanik aastast 1980