/nginx/o/2009/10/01/243605t1h9949.jpg)
Ahto Lobjaka arvamuslugu «Nagu sea selga sadul» (PM AK 26.03) pakub intrigeerivaid mõttevälgatusi dispuudi tarbeks. Ent kas need välgatused juhivad dispuudi küllalt viljakale pinnale? Kahtlust äratavad mõned patustamised mõttetehnoloogia ehk metodoloogia nõuete vastu.
1. Ebalevast kahtlusest tuumajaama küsimuses aitavad üle saada «sügavamate» probleemide ja mõtlemise «juurte» poole pöördumine. Kust neid juuri otsida? Tuleb välja, et filosoofilistest kõrgustest. On see ikka kõige õigem koht?
2. Meil tulevat otsitavate (kas mitte ülespidi pööratud?) juurte leidmise eest tänada eelmise sajandi «mõjukaimat» filosoofi Martin Heideggeri, tähendab ühe subjektiiv-idealistliku mõttesuuna, nimelt mina-keskse eksistentsialismi viljelejat. Ratsionaalsuse asemel tõstis see suund esile hädaolukorrale kohase irratsionaalsuse (päästku end, kes päästa saab, igaüks omaette). Ent «kuldsetel kuuekümnendatel» aastatel hakati sellist mõttelaadi võõristama, misläbi Heideggeri mõju vähenes märgatavalt. Tõsi, Jaapani katastroof pakkus sellele vaatekohale mõningast ajutist toitepinnast, mida on siiski väga raske tüüpolukorraks pidada.
3. Tsivilisatsiooni/tehnokraatia iidvana kriitika sai alguse juba Laozi juurest ja jätkus Kreeka antiigis, sest igal medalil on, teadagi, vähemalt kaks külge. Ühed mõtlejad pööravad suuremat tähelepanu n-ö valguse-, teised varjuküljele. Tõde seisneb aga selles, et ükskõik kumma külje mahavaikimine ei tee seda olematuks. Selles asjas pole valikuvõimalust.
Samas saab inimene valida oma tegevusvariante. Kusjuures oleks ekslik nimetada ühte valikut «tõeseks» ja teist ebatõeseks. Küsimus, kas efektiivsuse kriteeriumi valik «õõnestab» inimese suutlikkust inimesena ikka veel jätkata või mitte, ei sõltu mingist ettemääratult «tõesest» valikuvõimalusest, vaid mõõdutundest ehk tarkusest hoiduda äärmustesse laskumast.
Tegemist on rakendusteadusliku optimaallahendi leidmise, mitte alusteadusliku tõeotsingu ülesandega. Eesti territooriumi üsna hõredat asustust silmas pidades võib arvata, et paljud teised riigid on n-ö keelualuste «mälulademetega» tihedamalt kaetud. Ometi pole see takistanud tuumajaamade rajamist. Vaieldava argumendi absolutiseerimine võib meid just Heideggeri poolt suurimaks ohuks peetud «mõtlemise eksiteele» viia.
4. Soomeugri meelelaadile väidetavalt vastuvõetamatu tuumajaama kui võõrnähtuse müüdi lükkab Lobjakas ise ümber «võõrastelt assimileeritud» Tartu Ülikooli ja Tallinna vanalinna näitega.
5. Artikli lõpus loetleti küsimusi, mis poleks nagu vajalikku tähelepanu leidnud. Tegelikult on neid küllalt analüüsitud, mis muidugi ei välista edasiste uuringute, sama hästi kui dispuudi jätkamise vajadust. Kasu ei maksa aga loota vaidlusest põhimõttel «palju kisa, vähe villa», nii nagu juhtub seapügamise puhul. Veelgi kohatum on pöörduda lugejate poole rutakate provokatiivsete üleskutsetega. Rohkem kasu tõotab tuua kaalutlev arutluslaad. Eesti rahva rahumeelsus väärib pigem siiski kiitust kui halvakspanu.