Venelased on päris toredad inimesed

Varsti läheb jälle lahti. Et UAZik sõites hirmsasti põrutab, sellega on Arno Pavel juba ammu harjunud. Foto: Eero Vabamägi

Kose mees Arno Pavel, kelle seiklusretki oleme Arteris varemgi kajastanud, istub taas oma ligi 40-aastase UAZiku rooli ning siirdub juba kolmandale hiigelmatkale Venemaale – seekord tahab ta koos kümneaastase lapselapsega jõuda peaaegu Põhja-Jäämereni välja!

Arno Pavel (70) putitab koduõuel oma 1978. aasta väljalaskega UAZikut, millel veel mullusest pikast retkest kleepsudki peal, ja ütleb, et elektrisüsteemi ja kojameestega on mingi jama. Aga need saab kindlasti korda, aega veel on. Reisi eel on ta pisut ümber ehitanud auto tagumist osa, et jalgu konksu tõmbamata magada saaks, ja seda eeskätt kümneaastase tütretütre Anni tõttu, kes viimasel ajal kümme sentimeetrit kasvus juurde visanud. Tänavu ei lähe nad Venemaad avastama ainult kahekesi, neid saadab veel viis autot Eestist ning piiri taga liituvad seltskonnaga head sõbrad džiibimehed Venemaalt.

«Olen ju Venemaale juba mitu aastat sõitnud (kord Eestist Kaug-Itta ja siis põhjast lõunasse, Tšetšeeniani välja – toim) ning aru saanud, et venelased on päris toredad inimesed. Eriti tore on näiteks Sõktõvkari džiibimeeste seltskond, kellega mullu Permi oblastis ekspeditsioonil olime ja kes kutsusid tänavu teisigi eestlasi reisiga ühinema,» räägib Arno Pavel. Täna on ta esimest korda jalga tõmmanud sõgedate sääskede kaitseks loodud erilised püksid, mille materjalist sääsenokk läbi ei lähe, aga tegelikult on see vaid üks osa komplektist, mis vaid käelabad ja silmnäo vabaks jätab.