Kaitse all on 217 ühishauda, ei ühtegi mälestuskivi

Kiviõli sõjaveteranide liidu juht Sarkis Tatevosjan paigaldas mälestuskivi oma krundile, sildiga tänava poole. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Nõukogude ajast on muinsuskaitsealuste mälestiste registrisse kantud 217 ühishauda ja kaks sõjateemalist kunstimälestist Saaremaal, kuid ei ühtegi mälestuskivi ega muud nõukogude monumenti, mida kogu Eestis siiski massiliselt püstitatud on.

Muinsuskaitse registrisse kantud ühishaudades puhkavad hukkunud Nõukogude armee võitlejad ning terrori tagajärjel surma saanud tsiviilisikud. Kõiki viimaseid nimetati nõukogude ajal fašismiohvriteks.

«Eesti ja Saksa sõjahauad on registrisse kantud matmispaikadena,» lisas muinsuskaitseameti ajaloomälestiste peainspektor Ilme Mäesalu.

Lisaks või erandina on kunstimälestistena kaitse all ka kaks II maailmasõja aega tähistavat monumenti, mõlemad Saaremaal. Üks neist on Tehumardi memoriaal, meenutamaks Sõrve veriseid lahinguid, ning teine Orissaare vallas Tagaveres asuv ühishauda tähistav monument.

Mäesalu otsis nüüd, seoses Kiviõli nn kivikonfliktiga, mis päädis kahe Vene diplomaadi Eestist välja saatmisega, arhiivist välja 1988. aastal tehtud foto hukkunud lenduritele pühendatud mälestuskivist. Toona seisis kivi Ida-Virumaal Rääsa külas.

Alates selle aasta 9. maist asetseb provokatiivne monument Kiviõlis erakrundil ning on asetatud plaadiga linna sissesõidutänava poole. 1988. aastast pärineval pildil ei ole aga kivi külge kruvitud ühtegi plaati. Nagu fotolt näha, oli lihtsalt kivi ees maas valge plaat lendurite nimedega, kes väidetavalt seal läheduses 1944. aastal hukkusid.

Mäesalu kommenteeris, et selle pildi põhjal ei ole siiski võimalik tõestada, kas kivi küljes oli kunagi tahvel olnud või asuski see alati kivi ees maas. Igal juhul aga ei sarnane 1988. aasta tahvel sellega, mille Sarkis Tatevosjan, kes kivi Lüganuse vallast Rääsa küla põllult Kiviõli linna koduhoovi vedas, nüüd kivi külge kruvis.

Tegelikult jagus selliseid nõukogude võimu märgistavaid kive, sambaid ja obeliske üle Eesti aga igasse külanõukogusse ja linna. Kui palju neid võis olla? Mäesalu sõnul ei ole need arvud teada, kokku võis mälestusobjekte olla isegi sadu. Ka nõukogude ajal ei olnud need kõik ühte riiklikku registrisse kokku pandud. «Kui tuli jälle mingi aastapäev, siis pandi jälle kuhugi mõni üles,» selgitas Mäesalu.

1990. aastatel vaadati aga olemasolevad mälestusmärgis üle ja ning võeti kaitse alla vaid matmispaigad. Kiviõlis Küttejõu linnaosas asub näiteks II maailmasõja aegne vennashaud.

Mäesalu sõnul soovitati 1990. aastate lõpus kunstimälestisena kaitse alla võtta ka Tõnismäel asunud pronkssõdur, aga see jäi tegemata. Nüüd on pronkssõdur kaitsealusel kaitseväe kalmistul ja koos surnuaiaga samuti kaitse all.

Kõikvõimalike Rääsa küla suguste kivide saatus on aga olnud erinev. Kui 1990. aastate lõpus ka nõukogudeaegseid mälestusmärke üle vaadati, soovitati Mäesalu sõnul kohalikele inimestele, et neid ei ole vaja lõhkuda. «Mõnel pool viidi kivi pealt plaat kohalikku muuseumi,» tõi peainspektor näiteks. «Või on see vaikselt kuhugi ära tõstetud.»

Kingissepad ja Leninid võeti 1990. aastate algul ka maha ning need on Maarjamäel ajaloomuuseumi taga. Mäesalu sõnul avatakse nendest «peadest» varsti Maarjamäel näitus.

Nõukogudeaegsetest mälestistest kaalutakse praegu Maarjamäe memoriaali kaitse alla võtmist, seda peavad arhitektuuriloolased parimaks maastikuajalooliseks mälestiseks.