«Radari» video: Liisa Pakosta tütar tahab mängida rohkemates filmides kui Ita Ever

Eesti armastatuim lastekirjanik Leelo Tungal kirjutas kümme aastat tagasi tema enda elulool põhineva raamatu «Seltsimees laps». See aga pole jutustus, kui tore oli joosta paljajalu üle luha.

Leelo Tungal on kirja pannud mälestused, kuidas NKVD mehed vedasid kodust ära tema ema, kui Leelo ise oli ise vaid kuueaastane. Nii pidi Leelo Tungal kasvama ilma emata. See on aus ja ilustamata lugu karmist lapsepõlvest.

Möödunud nädalal lõppesid raamatu järgi vändatava filmi võtted. Väikest Leelot mängib filmis Helena Maria Reisner.

«Ma loodan küll, et Helena Marial ei tule karta ei pomme ega lombitaguseid inimesi,» ütles Leelo Tungal.

Helena Maria Reisner on 8-aastane teise klassi õpilane. Tema ema on Eesti võrdõiguslikkuse volinik Liisa Pakosta. Kuigi filmivõtted olid juba lõpusirgel, ei olnud Helena Maria ja Leelo Tungal omavahel mitte kunagi kohtunud. Nad olid kohtumist kaalunud kuid polnud leidnud aega selleks. «Radar» võttis mõlemaga ühendust ja leppis kokku Helena ja Leelo esmakohtumise Raekoja platsis.

Leelo: «Täitsa põnev. Räägi, kuidas sul see osa välja tuleb? Kas on raske?»

Helena Maria: «Natukene.»

Leelo: «Arvan, et raske on see, et on pikad päevad. Ma ei kujutaks ettegi, et ma saaksin olla filmistaar... Aga sa saad ilusasti hakkama. Mis kohta sulle meeldis kõige rohkem mängida?»

Helena: «Minu üks lemmikuid oli päev, kus ma pidin sööma sefiirikorvikesi. Iga sefiirikorvikese, millest ma ampsu võtsin, sain koju kaasa.»

Leelo: «Oh kui hea!»

Helena: «Jah ja iga duubel ma võtsin ühe ampsu.»

Teeme Helena Mariaga intervjuu tema lemmikkohas ehk puu otsas Helena ja tema pere kodus Kalamajas.

Helena: «Leelo oli kuueaastane kui tema ema ära viidi ja kümneaastane, kui ema tagasi tuli. Ma ei suudaks ilma emata nii kaua olla.»

Väljavõte räämatust «Seltsimees laps»: Musta mantliga onu seisis nagu õige mees, üks käsi taskus ja teine minu poole osutamas: «Viige see värdjas jalust ära» /.../ «Kuradi kontraväntsakas! Kas pead lõuad või viime sinu ka kaasa! Kuradi kulakuvõsu!» karjus mees ja ma nägin, et kõik ta hambad olid ussitanud.

See on karm raamat, laste Sofi Oksanen. Kas lugedes seda lastele ette, ilustasite midagi või jätsite osad kohad välja?

Liisa Pakosta: «Ei jätnud midagi välja. elu on elu ja minu meelest on väga oluline, et lapsed saavad Eesti ajaloost aru. Et nad saavad ajaloo traagilistest hetkedest aru, et see ei ole sugugi alati niimoodi. Et see rahu hetk, heaolu hetk, mis praegu Eesti vabariigis on, et see on õnnelik hetk ja see pole alati nii olnud.»

Väike Helena Maria teadis juba varem, millised olid nõukogude võimu repressioonid Eesti rahva suhtes.

Liisa Pakosta: «Siit majast on ka küüditatud. Oleme sellest ammu lastele rääkinud. Oleme ajaloo arhiividest leidnud, kuidas ja kes on siit küüditamise käigus ära viidud. Igas peres on küüditamise lugusid, nii et see teema polnud Helenale uus.»

See jah-sõna, et Helena filmis hakkab osalema, kui kergelt või raskelt see tuli?

Liisa Pakosta: «Laps ise väga tahtis, ega keegi meie arvamust siin väga ei küsinudki. Talle endale väga meeldis. Kui ta oli käinud katsetamas, siis talle need inimesed väga meeldisid. Tõenäoliselt ta ei saanud aru, mida see töö endas tähendab, aga ega meil ükski laps tööd ei karda.»

Liisa Pakosta: «Pärast esimesi võttepäevi küsisime, mis talle endale meeldis. Ta ütles, et kõige ägedam oli see lamp grimmiruumi laes, mis soojust annab.»

Helena, kuidas sul see näitlemine välja tuleb?

Helena: «Ma arvan, et hästi. Olen juba lasteaiast saati näitlemisega tegelenud ja mul on kogu aeg olnud suur unistus saada teha rohkem rolle kui Ita Ever.»

Kust sul selline eesmärk tuli?

Helena: «Ma olin kord ühel filmikontserdil, kus nägin Ita Everit, siis sosistasin emale, et tahaksin teha rohkem rolle kui Ita Ever.»

Helena Marial on olemas arvestatav näitlejakogemus, seetõttu on paslik küsida paari nippi, näiteks - kuidas käsu peale nutta.

Helena: «Mul on nii, et tavaliselt pandakse kibedat soola-asja silma ja siis pean nutma, aga teised inimesed said aru ka, et see ei tööta. Siis nad proovisid sibulaga - ma ei hakanud nutma. Siis nad hakkasid mulle tilku panema, aga siis ise päriselt ei nutnud. Aga siis ma leidsin sellise variandi, et kui ma hästi palju haigutan, siis tulevad mul pisarad silma ja siis ma hakkangi nutma.»

Kuna filmi peaosas on laps ja neil on komme kasvada, siis uurisime «Seltsimees lapse» kostüümikunstnik Kristiina Agolt, kuidas see lahendatakse.

Kristiina: «Siis kui hakkasime õmblema asju, siis sai ostetud varuga kangast. Nüüd ta ongi ajaga kasvanud mõned sentimeetrid, siis tegime uueks stseeniks, mis on natuke pikem.» Kristiina näitab kahte kleiti kõrvuti. «Ma arvan, et vaataja ei saa aru, et ta on vahepeal kasvanud, see on mõne sentimeetri küsimus.»

Liisa Pakosta: «Naljakas hetk oli, kui olime rahvarikkas kohas ja Tambet Tuisul oli just välja tulnud üks film ja tema suured plakatid olid üleval. Ja siis Helena teatas kõva häälega, et näed, see on Tambet Tuisk, ma käin temaga ühes näiteringis. Inimesed vaatasin ümber ringi, et jaa, tõesti kahju, et teil on sellise vaimse spektri häirega laps. Aga jah, tema jaoks on see nagu tore näitering.»

Helena: «Üks, kellega ma olen suur sõber siin filmis, on Tambet Tuisk. Ta mängib filmis isa ja temaga oleme palju kohti koos teinud. Vahepeal kui on hästi päikseline ilm ja päike paistab talle silma, siis tal on tavaliselt ülikond ja ta paneb päikseprillid ette, siis ma nimetan teda James Bondiks.»

Saatejuht: «Sa täna esimest korda kohtumid Leeloga. Kas oli hirmus?»

Helena: «Ei, ta oli väga tore. Kuidagi selline naljakas ja tore.

Leelo: «Kummaks sind kutsutakse rohkem, kas Helena?»

Helena: «Jah»

Helena: «Kus ma tahaksin filmida, oleks kindlasti Hollywood. Tahaks väga kunagi näha neid suuri tähti «HOLLYWOOD.»