:format(webp)/nginx/o/2017/06/02/6736815t1h2116.jpg)
Äsja möödus 90 aastat ühest lennunduse ajaloo tähtsündmusest, Charles Lindberghi esimesest soololennust üle Atlandi ookeani. Kuidas on kauglennundus arenenud ja kes on olnud tähtsamad tegijad?
Alguses olid loomad
Esimese dokumenteeritud õhulennu aastal 1783 ei teinud tegelikult mitte inimesed, vaid lammas, part ja kukk vendade Montgolfier’de kuumaõhupalliga. Õhust raskemaid õhusõidukeid peeti pikka aega utoopiaks, ehkki Sir George Cayley selgitas juba 1799. aastal tiiva tõstevõime füüsikat ning ehitas 1804 esimese mehitamata plaaneri. 1856. aastal klopsis prantslane Jean-Marie Le Bris kokku esimese «motoriseeritud» lennumasina ning sooritas sellega esimese õhulennu. Nime LʼAlbatros artificiel ehk Kunstalbatross kandva plaaneri jõuallikaks oli seda vedanud hobune.
/nginx/o/2017/06/02/6736831t1h7be8.jpg)
/nginx/o/2017/06/02/6736833t1hb995.png)
Esimene kauglend
Esimeseks kauglennuks tuleb pidada esimest ametlikult tunnistatud jõuallikaga õhust raskema lennuvahendi lendu. Muidugi oli see Orville Wrighti 17. detsembril 1903 sooritatud lend Põhja-Carolinas Kitty Hawkis. Lend kestis 12 sekundit, selle pikkus oli 37 meetrit ja kiirus 10,9 km/h. Areng oli aga kiire: sama päeva kolmas lend jõudis juba 279 meetri kaugusele. Muide, mõni aasta hiljem asutasid vennad Wright Company, mis oli üks esimesi lennundusalaseid äriettevõtteid. 1910. aastal tuli 105 km lennu eest välja käia oma aja kohta aukartust äratav summa: 5000 dollarit.
/nginx/o/2017/06/02/6736837t1ha24b.jpg)
Esimest korda üle Atlandi…
… ja see ei olnud Lindbergh! Pärast Esimest maailmasõda pandi käima regulaarliinid USA ja Kanada vahel. Kaheksa aastat enne Lindberghi sooritati tegelikult esimene vahemaandumiseta lend üle Atlandi ookeani. 1919 tõusid John Alcock ja Arthur Whitten-Brown oma spetsiaalselt modifitseeritud Inglise Vickers Vimy kaugpommitajaga õhku Newfoundlandi saarelt Kanadas ja maandusid pärast 16 tundi ja 27 minutit kestnud 3040-kilomeetrist lendu Iirimaal Clifdenis.
Reis ümber maailma
Edu innustas, ja nii võtsid kaheksa USA pilooti neljal lennukil (mis kandsid linnanimesid: Seattle, Chicago, Boston ja New Orleans) juba viis aastat hiljem ette ümbermaailmareisi. Nad startisid 6. aprillil 1924 Washingtoni osariigist Seattle’ist ja 175-päevane reis lõppes pärast 74 vahemaandumist ning 44 337 kilomeetrit poole aasta pärast. Lõpetas lennu vaid kaks lennukit: Chicago ja New Orleans.
Unelmate piiri alistamine
Vahemaandumisteta lendude arendamist ei jätkatud mitte punktist A punkti B lennates, vaid lennuväljade kohal tiirutades. Suletud ringil viidi 1923. aastal kaugusrekord esmalt 4050 km peale ning peatselt ületati ka 5000 km piir.
Ja siis saabuski 20. mai 1927, mil toona 25-aastane USA piloot Charles Augustus Lindbergh istus spetsiaalselt ehitatud Ryani monoplaani Spirit of St. Louis rooli ning tõusis New Yorgist õhku. Pärast 5800 km läbimist 33 tunni ja 30 minutiga maandus ta järgmisel päeval Pariisis. Temast sai esimese soololennu sooritaja Ameerika ning Euroopa sisemaa vahel.
Vaikse ookeani ületamine ja 10 000 km
Üks ookean oli võetud, ees ootas teine, veelgi laiem veeväli – Vaikne ookean. Sama aasta juunis lendasid Albert Francis Hegenberger ja Lester Maitland Bird of Paradiseʼi nimelise lennukiga Fokker F.VII 3862 km Californiast Hawaiile, mis oli siis pikim lend avamere kohal.
Edasi hakkasid pikkusrekordid riburada kukkuma ning 1937. aastal ületas Mihhail Gromovi meeskond 10 000 km piiri, tehes lennukil Tupolev ANT-25 otselennu Moskvast San Jacintosse Californias (10 148,5 km).
/nginx/o/2017/06/02/6736839t1h0915.jpg)
20 000 km
Pärast Teist maailmasõda murdis täiustuv lennutehnoloogia aina uusi piire. Novembris 1945 läbis kuulus «lendav kindlus», pommituslennuk Boeing B-29 Superfortress 12 739 km, lennates Guami sõjaväebaasist Vaikses ookeanis Washington D.C.-sse. Järgmisel aastal pikendas Tom Daviese meeskond rekordidistantsi poolteist korda ehk 18 083 kilomeetrini, lennates viie päevaga Austraalia linnast Perthist USAsse Columbusesse. 20 000 km piiri alistamiseni läks veel mitu head aastat, kuni 1962 saavutati see lennukiga Boeing B-52H Stratofortress. Käes oli aeg hakata mõtlema, kuidas Maale ühe hooga tiir peale teha.
Lend ümber maailma
Kuigi ümber maailma oli palju lennatud, tehti seda vahemaandumistega ja lisatankimistega. Ent 14. detsembril 1986 startisid Richard Glenn Rutan ja Jeana Yeager pilootide endi konstrueeritud Rutan Model 76 Voyageri lennukil Edwardsi õhujõudude baasist Mojave kõrbes USAs, et maanduda üheksa päeva, kolm minutit ja 44 sekundit hiljem samal lennuväljal. Selja taha jäi 42 432 km keskmisel kõrgusel 3350 m. Ametlikult tunnustatud lennu pikkuseks loeti 40 212 km.
Peamiselt süsinikkiust, fiiberklaasist ja Kevlarist lennukikere kaalus vaid 426 kg. Koos mootoritega oli lennuki tühikaal 1020 kg ja koos ajalooliseks lennuks vajaliku kütusega 4397 kg. Keskmine lennukiirus oli 187 km/h ja maandudes oli lennukil alles vaid 48 kg kütust (1,5 protsenti tangitust). See rekord püsis 20 aastat ning seda on ületatud vaid üks kord.
/nginx/o/2017/06/02/6736841t1hd9d0.jpg)
Kõigi aegade pikim lend
Kuningliku geograafiaseltsi liige James Stephen Fossett oli Ameerika ärimehest seikleja ja rekordipurustaja, kelle nimel on üle saja rekordtulemuse eri spordialadest mere- ja õhureisideni välja. Ta reisis ümber maailma nii õhupallil kui ka purjede all ning võttis ette ka lennurekordi löömise.
Lennumasina täisnimega Scaled Composites Model 311 Virgin Atlantic GlobalFlyer ehitas eelmise rekordiomaniku Burt Rutani firma. Esmalt purustati 2005. aastal ümbermaailmalennu rekordaeg. Uueks rekordiks sai vaid 67 tundi ja 1 minut (keskmine kiirus 590,7 km/h).
2006. aastal sooritatud lennureis pikkusega 41 466 km on aga seni ületamata pikim lennudistants. Lennuk oli valmistatud ülikergetest süsinikkiududega ja Aramidiga tugevdatud komposiitmaterjalidest ning see lubas viia kütuse massi 83 protsendini stardikaalust. Jõuallikaks oli lennukil vaid üks turboreaktiivmootor Williams International FJ44-3 ATW.
Rekordlennule startis Fossett Kennedy kosmosekeskusest Floridas, ta lendas ümber Maa, ületas Atlandi ookeani veel teistki korda ja maandus Inglismaal Kentis. Lend kestis 76 tundi ja 45 minutit.
Sama lennukiga püstitas Fossett veel ühe maailmarekordi, mille puhul peavad stardi- ja maandumispaik olema samad. Trikk on selles, et tuleb leida pikim trajektoor. 2006 toimunud lennu start toimus Salina lennuväljalt Kansase osariigis ning lennu pikkuseks sai 40 707 km. Fossetti ja GlobalFlyeri käes on senini kolm seitsmest absoluutsest lennunduse maailmarekordist.
/nginx/o/2017/06/02/6736847t1h6f0c.jpg)
/nginx/o/2017/06/02/6736845t1h4b03.jpg)
Kui rekordlennud üle ookeanide avasid tee reisijate ja kaupade liikumisele, siis ümbermaailmareiside puhul tekib küsimus, milleks. Ei pea me ju logistama kaupa ümber maamuna, et see siis uuesti kõrvaltänavasse maha panna. Võib-olla oskaks mõni kaval restoranipidaja rikastele totudele eelnevalt ümber ilma reisinud sisefileest road tuhandekordse hinnaga maha müüa. Kuid fakt, et selliste imematerjalidega ja tehnoloogiatega said rekordlennud sooritatud, annab lootust, et viie või kümne aasta pärast on nad ehk juba laias kasutuses ning majanduslik efekt maailmale on tekkinud ka esmapilgul mõttetutest üritustest. Kui me ületame ookeane kaks-kolm korda kiiremini ja kaks-kolm korda odavamalt, võib pioneeridele tänulik olla.