Eesti Pandipakendi tegevjuht: uus aktsiis nõuab tootjatelt võimatut

Rahandusministeerium põhjendab uut pakendiaktsiisi sooviga säästa keskkonda. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

​Eestis on korralik taarapunktide süsteemi tänu hirmule: joogitootjaid ärgitas pudeleid koguma teadmine, et kui piisavat kogust taarat ei lähe taaskasutusse, tuleb neil maksta kõrget pakendiaktsiisi. Praegu võimuliidus arutatav muudatus lööb aga senise korra segi ja nõuab tootjatelt selliste pakendite kasutamist, mida tegelikult pole taaskasutada võimalik.

«Pakendiaktsiis toimib kui karistav, õigem oleks öelda, et keskkonnahoidu ja taaskasutust motiveeriv meede,» kirjeldas Eesti Pandipakendi tegevjuht Rauno Raal praegust süsteemi.

Kui tootja või sissetooja ei suuda koguda riigi ette antud määras pakendeid, tuleb tal maksta kõrget aktsiisi. «See n-ö hirmutav meede on toiminud päris hästi, tootjad/sissetoojad on viimase 12 aasta jooksul käima jooksutanud nii pandisüsteemi kui ka konteinerkogumissüsteemid,» tõdes Raal.

Uue võimuliidu plaanitav pakendiaktsiisi seaduse muudatus lööb senise korra pea peale. Esmalt tahab riik toote turule toomise hetkel korjata riigikassasse 10 protsenti pakendiaktsiisi. Samas jääks kehtima vana süsteem, mille järgi tuleb riigile maksta veel pakendiaktsiisi, kui ei korja piisavalt pakendeid kokku.

Raali sõnul räägib riik, et müügile tulevate toodete pealt peaks riigikassasse laekuma 15 miljonit eurot, kuid nelja taaskasutusorganisatsiooni arvutus näitab, et tegelikult on see summa vähemalt 22 miljonit eurot, kui mitte rohkem. «See kõik läheks toote omahinnale juurde ja tarbija maksab kinni,» märkis ta.

Kui riikliku retoorika järgi on pakendiaktsiisi eesmärk vähendada pakendite massi, siis Raali sõnul ei saa joogipakendid enam palju kergemaks minna, kuna füüsikaseadused tulevad vastu. Joogipakendid on juba viimasel viiel-seitsmel aastal kaalu kaotanud, sest suurte ja raskete pakendite tootmine, vedamine ja ladustamine tekitab täiendavat kulu.

Taara tegi läbi salenemiskuuri

Statistika järgi on keskmise plastist joogipakendi kaal 2011. aastaga võrreldes vähenenud 11 protsenti. «Pakendi kaalu optimeerimine on viinud nii kaugele, et 33-sentiliitrine plekkpurk kaalub tänapäeval keskmiselt üksnes 13 grammi ja pooleliitrine plastpudel keskmiselt vaid 25 grammi,» rääkis Raal. Pideva arendustöö tulemusel on joogipakendid saavutanud nüüdseks peaaegu ideaalse mahu ja kaalu ning edasine areng ei ole enam praktiliselt võimalik.

Raali sõnul suhtlesid nad hiljuti pakendite kaalu teemal Euroopa Alumiiniumi Assotsiatsiooniga. Viimase esindajad tõid välja, et kui teha näiteks tosin grammi kaaluv 33-sentiliitrine plekkpurk veel kergemaks, tekib probleeme taaskasutamisel.

«Purk peenestatakse taaskasutusprotsessis väikesteks tükkideks ja seejärel sorteeritakse spetsiaalsete sensorsorteritega, et eraldada alumiiniumi seast teised metalli- ja muud osised,» selgitas Eesti Pandipakendi tegevjuht. «Kui alumiiniumitükikesed läheksid veel kergemaks, siis poleks neid võimalik sorteerida.»

Pandipakendiga (taarapunkti tagastatava taaraga – toim) liitunud ettevõtjatele on seadusemuudatus Raali hinnangul ebaõiglane, kuna viimase tosina aasta jooksul on neile kehtinud senisest märksa kõrgemad nõudmised.

Liigne koormis tootjatele

Kui ilma tagatisrahata plastpakendite puhul pidi ettevõtja aktsiisist pääsemiseks koguma vähemalt 55 protsenti, siis pandimärgiga joogipudelite puhul oli sihtarv vähemalt 85 protsenti.

«Maakeeli öeldes: meie kliendid, kelle tooted on juhtumisi pandiga joogitooted, on pidanud palju kõrgematest sihtarvudest tulenevalt ka palju rohkem panustama ehk kulusid kandma, et need kõrged nõudmised täita. Seega on kuidagi väga ebaõiglane, et nüüd veel täiendavalt turule panemisel ka pakendiaktsiisi fiskaalkomponent ära korjatakse,» leidis Raal.

Võttes arvesse toote turule toomisel korjatavat pakendiaktsiisi, tekib tema sõnul olukord, kus pakendiettevõtja justkui maksab pandipakendi puhul rohkem, kui ta on turule pannud.

«Näiteks kui tagatisrahaga plastist joogipudeli tagastusprotsent on 92 protsenti, siis on ettevõte pidanud selle taseme saavutamiseks tegema kulutusi. Uue loogikaga võtab riik mainitud 10 protsenti joogi turule panemise hetkel ja kogu pakendiga seonduv kulu oleks 102 protsenti, kaunis ebaloogiline...» leidis Raal.

See on ka põhjus, miks Eesti Pandipakend taotleb pandipakendisüsteemiga liitunud 320 ettevõtte nimel tagatisrahaga pakendile pandiaktsiisivabastust.

Ministeerium tõrjub etteheiteid

Rahandusministeeriumi pressiesindaja Maria Murakas ütles, et tagatisrahaga pakendite kogumine on pakendite üks kogumise viise, mis põhineb sellel, et tarbija maksab kõigepealt pakendi eest ning saab siis tagastades selle raha tagasi. «Selline tegevus ei vähenda pakendi turule toomist, vaid motiveerib ainult taaskasutamist,» lausus ta.

Murakas toonitas, et seaduse eesmärk oli ka pakendeid vähem turule tuua. Ministeerium leiab, et kui anda ainult ühele taaskasutusorganisatsioonile pakendi turuletoomise maksuvabastus, on see ilmselgelt ebavõrdne kohtlemine teiste taaskasutusorganisatsioonide suhtes, kes samuti koguvad ja taaskasutavad pakendit.

«Ei saa anda maksueelistust ühele organisatsioonile ainult selle tõttu, et tema taaskasutamise kohustuse sihtarvud on täidetud mõnevõrra paremini. Ka teised organisatsioonid on pakendi kokku kogunud ja taaskasutanud nõutud sihtarvudeni ning teinud selleks vajalikke investeeringuid,» leidis pressiesindaja.

Murakas lisas, et tagatisraha süsteemi rakendatakse vaid väga piiritletud toodetele, samas kui teised organisatsioonid koguvad kõiki pakendeid, olenemata pakendi kujust ja suurusest. «Seda silmas pidades kvalifitseeruks tagatisrahaga pakendile maksusoodustuse andmine kindlasti riigiabina,» lisas ametnik.

Plastile kõige kõrgem aktsiis

Muraka sõnul on seadusemuudatuste aluseks Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse uuring «Pakendi maksustamise analüüs pakendi olelusringi hindamise põhjal», kus toodi välja praeguse süsteemi puudused.

«Uuringust tuleb välja, et kõige suurem keskkonnakoormus on plastist pakendil, ning selle maksumäär on kavandatud tõsta 20 protsendile,» rääkis ta. «Samas ei muutu metallist ja puidust pakendi maksumäärad, kuna need on vastavuses analüüsitud keskkonnakoormusega.»

Paberist ja kartongist, sealhulgas kihilisest kartongist pakendi keskkonnakoormus osutus madalamaks ning seetõttu langevad nende pakendite maksumäärad 66 protsenti. Klaasist pakendi keskkonnakoormus osutus suuremaks, mistõttu tõstetakse klaaspakendi maksumäära 33 protsenti.

«Ka puidu ja paberi kasutamist pakendina on vaja vähendada, kuid kui võtta arvesse pakendimaterjalidega seotud olelusringi hindamiste tulemusi, on puit, paber ja papp teiste pakenditega võrreldes kõige väiksema keskkonnamõjuga,» rääkis Murakas.

Väiksem määr puidule ja paberile/papile soodustab rahandusministeeriumi hinnangul enam kasutusele võtma just sellest materjalist pakendeid, mis on ka keskkonnale säästvam. «Ehk et madalama maksumäära kehtestamine paberile ja kartongile või määra samaks jätmine puitpakendi puhul on üks viis suunata tootjaid ning sissetoojaid eelistama keskkonnasõbralikumast materjalist pakendit,» selgitas pressiesindaja.

Eesti Pandipakendi tegevjuht Raal on veendunud, et kui pakendimaksu oleks välja töötanud keskkonnaministeerium koos detailsete mõjuanalüüside ja reaalse keskkonnahoiu mõttega, siis oleksid turuosalised valmis ka sisuliselt kaasa mõtlema ja arutlema. «Praegu on aga pakendimaksu välja töötanud puhtalt rahandusministeerium ja seda järjekordset eelarve augu lappimise meedet esitletakse kui keskkonna meedet,» rääkis ta.

1 küsimus

Uuringus «Pakendi maksustamise analüüs pakendi olelusringi hindamise põhjal» on kirjas soovitus sätestada seaduses nii, et «pandipakendi regulatsiooniga seotud pakend on kohustuslikust fiskaalsest 10% aktsiisiosast vabastatud, kuid aktsiisist ei ole vabastatud pandipakend täitmata taaskasutuse piirmäära ulatuses». Miks ministeerium ei arvestanud teadlaste soovitustega?

Marek Uusküla

rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja

Me ei ole kohustatud kõiki uuringu tulemusi üle võtma sellisena, nagu need seal on. Uuring on käsitlus, mille põhjal on tehtud mingid soovitused. Soovitustega on tavaliselt nii, et kas võtad arvesse või mitte. Me ei võta seda arvesse, sest lähtume turule toomise komponendist.

Sellest lähtudes ei ole mingit põhjust teha vahet pakendimaterjalidel. Pakend on pakend ja mis hakkab sellega pärast turule toomist juhtuma, ei oma selle aktsiisikomponendi juures tähendust ega ole määrav. Sellest ei taheta aru saada ja lähtutakse sellest, mis hakkab pakendiga hiljem juhtuma. Aga see toimub edaspidi. Meie võitleme põhjuse, mitte tagajärjega.

Kommentaar

Jaan Härms

Saku Õlletehase juhatuse liige

Seadust veel menetletakse ja riigikogu rahanduskomisjon on küsinud sellele ka tööstuste arvamusi/seisukohti. Peame mõistlikuks panditaara mitterakendamist selle aktsiisi alla, kuna pandipakendi tagasikorjamise süsteem on Euroopas üks efektiivsemaid ning see on ka teistele riikidele eeskujuks.

Pakendiaktsiisi eesmärk ja põhimõte on keskkonnahoid ja -kaitse ning just pakendite tagastussüsteem on selleks kõige efektiivsem moodus. Eestis on tagastusprotsent väga kõrge – näiteks pandimärgiga klaaspakendite puhul oli see eelmisel kahel aastal 87 protsenti – ning kõik need tagastatud pakendid lähevad taaskasutusse.

Meie hinnangul ei oleks ka mõistlik koormata korduvkasutusega pakendeid ehk lihtsamalt öeldes klaaspudeleid täiendava maksuga, kuna see looks tegelikult eelise väga suure kaaluerinevusega ühekordsetele pakenditele ja kaugeneks otseselt seaduses sätestatud eesmärgist ehk keskkonnakaitse põhimõttest.