Nagu ma näen, räägin tühja tooliga...

Riigikogu ööistung on üks parlamentaarse töö liike, mis olmelises mõttes on osalejatele ehk tüütuim tegevus parlamendis, ent tagantjärele meenutades ilmselt üks meeldejäävamaid seiku kogu riigikogu liikmeks olemise ajast. Seda hirmu, et mõni koosseis neist pääseks, pole, ent põhjamaine mõistlikkus välistab ka ohu, et parlamenti tuleks jääda nädalateks.

Mõneti meenutavad ööistungid ajateenistuse motiveerimisharjutust: pikkade sõnavõttude ja vaheaegadega drillitakse vähem kogenutele sisse riigikogu töökorraldus kogu selle ilus, valus ja võlus.

Võiks lausa öelda, et vanemad olijad naudivad kogu protsessi. Näiteks pole mitte mingit vahet, kas Reformierakond on koalitsioonis või opositsioonis; ikka võib kindel olla, et ühel hilisel öötunnil esitab oma viiendat riigikogu ametiaega teeniv Igor Gräzin mõne protseduurilise küsimuse. Mõnikord sellise, et see paneb isegi tasakaaluka Ene Ergma omaette «Idioodid!» pobisema.

Näiteks üleeile küsis ta rahandusminister Sven Sesterilt (IRL) nii: «Palun, kas sa saaksid seletada, mida mõeldi selle all, et ma käin liiga tihti fraktsiooniruumis? Millele vihjati?» Sester üritas sellele küsimusele ka vastata, ent pidi peagi tõdema selle mõttetust: «Aga kahjuks ma praegusel hetkel, nagu ma näen, juba räägin tühja tooliga, nii et see hetk on juba minu jaoks ka minevik. Kahjuks vist minu sõnum ei jõudnud hetkel enam härra Gräzinile kohale.»