Hiidtehast vedav metsatööstur Margus Kohava: Kui teha suurt asja, on loomulikult nii pooldajaid kui ka vastaseid

Metsatööstur Margus Kohava oma töökoha lähistel Ülemiste Citys, kus ei paista ühtki puud. Ainult autod, betoon ja asfalt. Elupõlise, teist põlve metsamehena oskab ta Eesti metsa väärtust hinnata. Foto: Liis Treimann

Mõned mehed tahavad panna nii oma äri kui ka Eesti majanduse hüvanguks mängu ennenägematult pöörase summa. Aga nagu peab tõdema nende eestkõneleja, Eesti nüüdisaegse metsatööstuse üks võtmetegelasi, tekitavad suur raha ja suured ambitsioonid ka kõvasti vastuseisu.

Kas kujutate ette miljardit eurot?

Liiga suur, et mõista? Teeme asja lihtsamaks: kui teenite Eesti keskmist palka 1146 eurot kuus, kuluks teil miljardi kokkusaamiseks 72 716 aastat (eeldusel, et te ei kuluta sellest ainsatki eurot). Ikka üle mõistuse suur arv, eks ole?

Lihtsustame veel: kui võtta keskmiseks tööeaks 40 aastat, oleks miljardi kokkusaamiseks vaja, et 1818 inimest paneks kõik elu jooksul teenitu ühiselt kõrvale.

Need lihtsad arvud pole siin toodud selleks, et põhjustada kelleski alaväärsust ja tühisuse tunnet, vaid selleks, et tekitada arusaamist, kui suur on too rahahunnik, mida mõned mehed soovivad Eesti ettevõtluse ja majanduse edendamiseks investeerida. Ja need ei ole mingid välismaa rikkurid. Need on eranditult kõik Eesti oma mehed.

Nende eestvedaja ja eestkõneleja on 51-aastane Margus Kohava, kolme lapse isa, kes toimetab Ülemiste pargi kõrval Dvigateli restorani peal suurte klaasseinte ja -akendega väikses kontoris. Tema on see, kes oli üle-eelmisel kümnendil Mandri-Eesti keskpunkti lähistel kuulsa Imavere saeveski rajajaid. Nüüd veab ta ideed, mis maksab ligikaudu miljard eurot. Selle summa eest peaks Tartu lähistele kerkima pisut keeruliselt kõlav puidurafineerimistehas. Lihtsustatult, mitut kavandatava tehase võimalust ohvriks tuues võib seda nimetada ka tselluloositehaseks.

Miljard eurot oleks suurim summa, mida keegi eales Eesti töötlevasse tööstusse paigutanud.

Nii suure investeeringu üle meie majandusse võiks ju rõõmustada. Aga kaugeltki kõik ei hõiska. Pole vähe neid, kes on hoopis murelikud.

Arter vestles Kohavaga ligi kaks tundi, et tuua selgust, mida tasub Eesti inimestel karta ja mida mitte, ning mis mehed need miljardimehed ikkagi on.

Kui lahkusite kevadel kümme aastat tagasi haavapuitmassi tootvast Estonian Cellist, tõite põhjuseks, et ei jõudnud iga päev Tallinnast 115 kilomeetri kaugusele Kundasse ja tagasi sõita. Aga teie plaanitav suurtehas tuleb Tallinnast veel kaugemale, Tartu külje alla. Sinna on teie kodunt palju pikem maa! Kuidas te kavatsete selle pinge ja koormusega hakkama saada?

Tegelikult oli tookord äratulemise põhipõhjus see, et mul oli kaks pubekavanust poissi.

Kartsite, et poisid lähevad muidu ülekäte?

Mul oli tunne, et mind on nende jaoks liiga vähe. Pidin igal hommikul olema täpselt kell kaheksa Kundas, sest siis algas koosolek. Hakkasin kell pool seitse, enne tipptundi sõitma. Poisid laulsid tollal ka poistekooris ja neil lõppesid proovid kell pool üheksa õhtul. Tihtipeale sättisin nii, et hakkasin alles kell seitse töölt koju sõitma. Aega jäi lihtsalt väga väheks.

Praegu on noorim laps, tütar, 14. Aga enne kui tehas kerkima hakkab, läheb veel mitu aastat, nii et tema jõuab selleks ajaks suuremaks saada. Lisaks ei ole veel teada, kes tehast juhina üldse ehitama hakkab.

Kui suur ettevõte otsib kohta, kuhu tehas püsti panna, algab sageli omavalitsuste või koguni riikide vahel võitlus, et seda endale meelitada, sest tehasega kaasnevad uued töökohad, rääkimata maksutulust. Näitena võib tuua soovi, et elektriautode tootja Tesla rajaks oma tehase Pakri poolsaarele. Samal ajal näib, et neid, kes tahaks teie plaanitavat tehast endale, pole kuigi palju. Pigem valitseb suhtumine, et ehitage kuhu tahate, ainult mitte minu tagahoovi. Miks teid ei taheta kahel käel vastu võtta?

Usun, et ega Tesla tehast taha ka keegi enda tagahoovi. Vaevalt üldse on maailmas palju neid asju, mida enda tagahoovi tahetakse. Aga enamik inimesi saab aru, et kui keegi ei taha, siis ei saagi midagi teha. Kuskile tuleb tehas ikka rajada.

Ei saa öelda, et neid on hästi palju, kes meie tehase vastu protestivad. Oleme pidanud viie kuu jooksul kümneid ja kümneid kohtumisi sadade inimestega, keskeltläbi on suhtumine olnud positiivne.

Kui hästi on teil õnnestunud inimesi ära rääkida? Et tulevad koosolekule vastasena, aga lahkuvad pooldajana.

Me ei ole kunagi üritanud kedagi ära rääkida. Meie eesmärk on olnud mängida algusest peale avatud kaartidega, sest nii suuri asju ei saa teha ilma avalikkust kaasamata ja täielikult informeerimata. Kõik oma sammud, näiteks akadeemilise nõukoja loomine, oleme teinud nõnda, et kaasamine oleks nii lai, nagu Eestis saab üldse olla.