:format(webp)/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
/nginx/o/2011/03/16/539273t1h4616.jpg)
Keskkriminaalpolitsei endine direktor Andres Anvelt ütles Postimehele, et Märt Ringmaa juhtumit puudutavate ekspertiiside venimise põhjustas Eesti õiguskaitse süsteemi omavaheline suhtluskriis.
Anvelt: ametkondade koostöö logises peas, mitte jalgades
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märt Ringmaa uurimise ebaõnnestumise tagant kumab kõige enam välja Eesti õiguskaitse varjatud lastehaigus – omavaheline suhtluskriis. Seda võib tunnetada kas või toonase ekspertiisibüroo soovimatuses seada prioriteediks 181 sõrmejälje ekspertiisi, aga seda näitab ka süljeproovide pikaldane võtmine.
Kuna tegu oli väga raskete ja ühiskonnaohtlike kuritegude jadaga, siis ei oleks nende ekspertiiside tegemine küll võtnud aega pool aastat, vaid tunduvalt vähem – heal juhul nädalaid. Seda muidugi olukorras, mis oleks eeldanud inimeste vabastamist teistest uuringutest, mis omakorda oleks tähendanud ekspertiisi järjekordade segipaiskamist.
See on alati olnud probleemiks, vähemalt toonasel ekspertiisibürool. Ka oma praktikast mäletan juhtumeid, kus sai kasutatud nii-öelda tutvusi, et kriitilistes ekspertiisides «vahele trügida».
Samuti kujunes probleemiks politsei laialdasem kaasamine kapo musta töö tegemisse ehk rutiinsesse süljeproovide võtmisse. Ka seda tööd oleks saanud sellisel juhul ära teha kui mitte päevade, siis vähemalt nädalaga. Süüdistada siinjuures uurijaid pole mõtet, ametkondade koostöö logises pigem peas, mitte jalgades.
Teisisõnu võib öelda, et kõik toimunu on heaks näiteks Eesti õiguskaitse süsteemis aastaid valitsenud usaldamatusest, üksteise kahtlustamisest ja rivaalitsemisest. Ametite areng on olnud isepäine ja toetunud autoriteetsetele juhtidele, nende omavahelisele mõõduvõtmisele ja enesekesksusele.
Liiga nõrka rolli selliste probleemsete arengute maandamisel mängis kindlasti ka ministeeriumi juhtkond, kus tihti vahetusid poliitilised juhid, mistõttu ei jõutudki süveneda toimuvasse, ja kui süveneti, siis ainult pealiskaudselt.
Ministeeriumi «paikse» aparaadi roll nendes küsimustes oli aga olematu, kuna puudus ühelt poolt vastav kompetents ja teiselt poolt ka soov sellist kompetentsi hankida.