Ljudmilla Gurtšenko, kes eile õhtul 75-aastaselt igavikku siirdus, oli paljudele endise NSV Liidu ja praeguse Venemaa vaatajatele peaaegu et pereliige. Igal juhul lähedane, kallis ja oodatud. Iga tema film naelutas televiisori ette, pani rõõmu ja kaasaelamisega jälgima näitlejanna mängu – olgugi et kaadrid olid enamasti juba ammu pähe kulunud.
Tellijale
Gurtšenko täitis ekraani rõõmuga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.