Põhja-Tallinna piirkonnapolitseinik: mõnikord läheb käsi rusikasse, et kuidas saab nii oma lapsi kohelda

Juba kümnendat aastat Kalamajas keeruliste perekondadega tegelev Põhja-Tallinna piirkonnapolitseinik Jekaterina Paškevitš pälvis tänu heale läbirääkimisvõimele, empaatilisele suhtlemisoskusele ja inimeste probleemide oskuslikule lahendamisele Eesti Sotsiaaltöötajate Assotsiatsioonilt möödunud aasta parima koostööpartneri tiitli.

Jekaterina (33) tunnistas, et talle kui politseinikule tuli sotsiaaltöötajatelt antud auhind väga ootamatult. «See on kõige meeldivam ja olulisem tunnustus, mis ma olen selle üheksa aasta jooksul saanud,» ütles ta.

Nii nagu paljud noored politseikadetid, tahtis temagi kunagi kriminaaluurijaks saada. «Lapsepõlves unistasin, et nüüd saan kindlasti uurijaks ja lahendan tapmisi, aga tegelikult see ei käi nii nagu filmides,» muigas ta.

Pärast praktikaid politseikoolis tundus just piirkonnapolitseiniku töö kõige põnevam. «Siin ei ole üldse rutiini, saad käia palju väljas ja lahendada erinevaid olukordi. Samas sul on oma kabinet, kus saad andmebaasides asju uurida ja avaldustele vastata,» kirjeldas ta oma töörõõme.

«Kõige raskem on, kui väärkoheldakse lapsi. Kui sa näed väikest armast last, kes räägib nii koledaid asju, mida isa temaga on teinud. Üks väike poiss ütles, et kõige valusam oli mitte isa käest peksa saada, vaid see, et isa ütles, et ei armasta teda. Siis läheb käsi rusikasse, et kuidas saab nii oma lapsi kohelda.»

Umbes pool tööajast kulub piirkonnapolitseinikul lähisuhtevägivalla juhtumitele. Perevägivalla väljakutsetele reageerib esimesena patrull. Kui kriminaalmenetlust ei alustata, siis on piirkonnapolitseiniku ülesanne minna paar päeva hiljem samale aadressile tagasi, rääkida osapooltega ja selgitada, mis ja miks juhtus.

Jekaterina sõnul avastavad nad tihti just järelkontrolli käigus, et inimesed on aastaid kannatanud vägivalla käes. Ta meenutas hiljutist juhtumit Kopli tänaval, kus naabrid kutsusid politsei, sest pidevalt oli kuulda lapse nuttu.

«Esialgu tundus, et see võib ju igas peres juhtuda. Pärast selgus, et kaks last elavad nii, et neil ei ole sooja vett, köögis ei ole võimalik süüa teha, nad magavad põrandal, sest neil ei ole voodeid. Kodu oli nagu prügimägi,» rääkis Jekaterina ja lisas, et paraku ei teinud pere ka politseile ust lahti. Koolist puudunud tütardele kirjutas ema järjest vabastusi.

Selles peres olid vanematel puudulikud sotsiaalsed oskused. Koos sotsiaaltöötajate ja päästeametiga on tänaseks parandatud nende koduseid tingimusi ning algkoolis õppivatel tüdrukutel läheb järjest paremini.

Kalamaja, Kelmiküla ja Karjamaa piirkonnapolitseinik Jekaterina Paškevitš. Foto: Tairo Lutter Foto: Tairo Lutter / Postimees

Muresid varjatakse

Teisel korral saabus kummaline väljakutse, et mees ei lase oma naist ja lapsi koju sisse. Patrull sai kohapeal info, et pereisa oli lihtsalt magama jäänud.

«Käisime järelkontrolli tegemas ja naine ei rääkinud meile füüsilisest vägivallast esialgu midagi. Meil tekkis kahtlus, et isa tarvitab narkootikume, mis hiljem leidis ka kinnitust. Käisime koolis ja rääkisime vanema tüdrukuga, kes rääkis meile peres toimuva vägivalla kohta. Selgus, et tegelikult isa lööb teda ja neid kordi on olnud mitmeid. Samal päeval andsime sellest teada uurijatele ja see mees vahistati,» meenutas Jekaterina.

Pereisa oli olnud kriminaalhoolduse all ning kuna ta oli tingimisi karistatud, kannab ta nüüd oma karistust vanglas. «Ta rääkis mulle, et käib metadooni ravil. Ma kontrollisin, et ta käis ravil, kuid siiski oli infot, et ta lisaks süstib ja tarvitab muid aineid,» nentis politseinik.

«Meie töös ei saa piirduda formaalse vestlusega: «Kas oli vägivald? Ei olnud? Siis on korras, head aega ja edu teile!»,» tõdes Jekaterina ja lisas: «Kui sisetunne ütleb, et siin võib olla midagi enamat, siis tuleb kasutada kõiki variante selleks, et kontrollida.»

Jekaterina sõnul lapsevanemad tihti manipuleerivad oma lapsega – kui ütled politseinikele, et olen sind löönud, siis lähed elama lastekodusse.

Vägivalda esineb samuti vanemaealiste vastu. Jekaterina mäletab peret, kus emaga elanud täiskasvanud poeg oli narkomaan ja pressis emalt raha välja, et narkootikume osta. Kui kodu oli väärtuslikest esemetest tühjaks varastatud, hakkas ta emalt raha välja pressima, ähvardades vägivallaga. «Lõpuks ta pandi vangi, aga ema jaoks oli see nii raske, sest see on tema poeg, ükskõik milline, aga siiski tema poeg. Ma ütlesin, et kaalul on Teie elu või tema elu ja Te peate valima. Täiskasvanud poeg peab ise oma tegude eest vastutama,» rääkis ta.

Politsei eristab koduvägivalla puhul kolme liiki: füüsilist, psüühilist ja seksuaalset. Oluline on piirkonnapolitseiniku sõnul sekkuda juba siis, kui vägivald on psüühiline, kodus pidevalt karjutakse teineteise peale – lastele selline keskkond kasvamiseks ei sobi.

Politseini jõudvatest väljakutsetest on rohkem kui pooled sellised, kus helistatakse, et mees või naine või poeg või tütar juba peksab kedagi. «Ma arvan, et piirkonnas on tegelikult neid perekondi hästi palju, kellest ma võib-olla ei tea siiamaani,» nentis Jekaterina. Kalamaja, Kelmikülas ja Karjamaa piirkonnas elab kokku ligikaudu 16 500 inimest.

Kuidas perevägivalla juhtumid lahenevad? Jekaterina ütleb, et korda saavad need juhtumid, kus inimesed kolivad lahku ja kumbki pool hakkab oma elu elama või taotletakse lähenemiskeeld. Päris sageli juhtub politseiniku sõnul, et naine helistab ja teatab, et mees peksab teda. Pärast mitmendat korda läheb mees vanglasse, aga välja saades tuleb ta sellesama naise juurde tagasi ja kõik kordub.

Näiteks meeldib ühele perekonnale Jekaterinaga väga suhelda. «Vahepeal ma käisin nende juures iga nädal. Lõpuks ma ütlesin, et niimoodi ei saa, kas teil on mõlemal siis nii igav, et kutsute politseid oma elu põnevamaks tegema,» jätkas ta. Vägivallast teatanud naisele määrati ka arestipäevad valede väljakutsete eest.

Kord juba peksmise pärast vanglas olnud mees ja tema naine on mõlemad alkohoolikud, kes tööl ei käi, vaid elavad oma kinnisvara välja üürimisest. Pärast vanglast vabanemist hakkasid nad koos alkoholi tarvitama, tekkisid peretülid, mees on isegi asetanud noa naise kõrile.  Jekaterina kardab, et selle pere puhul, kus õnneks lapsi pole, võib ükskord tüli lõppeda saatuslikult ja keegi kaotab järjekordse joomingu käigus oma elu.

Kalamaja, Kelmiküla ja Karjamaa piirkonnapolitseinik Jekaterina Paškevitš. Foto: Tairo Lutter Foto: Tairo Lutter / Postimees

Alkoholism vajab ravi

Paraku pole sellise paariga suurt midagi peale hakata. «Naine räägib, et see on minu eluarmastus,» möönis Jekaterina ja jätkas: «Sotsiaaltöötaja pakkus kohti, kus saab alkoholismi ravida, aga inimene peab seda ise ka tahtma. Naine ütles, et ravi kestab mitu kuud ja ta peab mehest eraldi olema, aga ta tahaks koos minna. See aga kindlasti ei toimi. Neile selline eluviis meeldibki. Vangla, arestimaja, miski ei mõju.»

Jekaterina tõdes, et perevägivalla juhtumeid on ka uutes kallites Kalamaja kortermajades, kus pere on heal järjel. Seal on need tema sõnul siiski harvemad juhtumid ja piisab sellest, kui politsei kohale tuleb. Reeglina probleem lahendatakse kiiremini – kas kolitakse lahku, sest pole nii suurt majanduslikku sõltuvust teineteisest, või hakatakse abi otsima psühholoogidelt ja pereterapeutidelt. Vähekindlustatud peredel on olukord keerulisem, kuna korraga on vaja lahendada palju erinevaid probleeme: töötus, vaesus, alkoholism jms.

Valdav osa perevägivalla juhtumeid on seotud alkoholiga – kas üks või mõlemad osapooled on joobes. Jekaterina arvates võiks Eestis olla alkoholismi sundravi, mille inimene peaks ise kinni maksma, et tal oleks suurem motivatsioon. «Hästi palju probleeme oleks lahendatud,» usub ta.

Lisaks tööle perevägivalla juhtumitega tegelevad piirkonnapolitseinikud avaliku korra rikkumiste, sealhulgas öörahu rikkumistega, käivad esinemas nii koolides kui ka eakate päevakeskuses, koolitamas kaupluste müüjaid. Hiljuti käidi koos päästeametiga loengut pidamas Hopneri majas tegutsevas seeniorite ülikoolis. «Me rääkisime neile kelmidest, libakõnedest, samuti liiklus- ja koduohutusest,» ütles Jekaterina. Praegu aitab ta korraldada lähisuhtevägivalla ohvritele ümarlauda.

Jekaterina esitas sotsiaaltöötaja koostööpartneri tiitli kandidaadiks Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse sotsiaalteenuste talituse juhataja Kai Keller, kellega koos on keeruliste perekondadega tegeletud pärast politseis toimunud reformi 2014. aastal. «Ühel päeval ma kohtusin temaga ja küsisin, et Kai Keller, kas see on Teie töö, siis ta ütles, et mingit vihjet ma Teile ei anna. Pärast ma lugesin, et see oli tegelikult tema,» naeris Jekaterina.

Jekaterinal jagus sotsiaaltöötajale hulga kiidusõnu. «See kõik oleks lihtsalt formaalne, kui ei oleks aktiivseid ametnikke, kes ka reaalselt teevad midagi. Mõnikord me ei hakka formaalselt teavitama, kuna see võtab läbi andmebaasi päris kaua aega, vaid me suhtleme lihtsalt telefoni teel ja saadame emaili teel infot, et see on oluline ja peab kiiresti minema,» kirjeldas ta.

Sotsiaaltöötaja tõi kandidaati esitades välja, et Jekaterina oskab näha inimeste probleeme oma eriala üleselt ja saab aru, millal sotsiaaltöötaja kaasamine on tõepoolest mõttekas.

«Ta on osav läbirääkija, mille kinnituseks juhtum, kus isik, kes vaimse tervise tõttu vajas kohest hospitaliseerimist, mida isik ise ei soovinud, ometi nõustus kiirabisse tulema pärast teistest kodukülastusel osalejatest eraldi toimunud vestlust Jekaterina Paškevitšiga. Eelnevalt olid seda isikut püüdnud veenda sotsiaaltöötaja ja kiirabi töötajad,» seisab politseiniku iseloomustuses.

Jekaterina sõnul tuleb nende töös sageli ette, et agressiivne ja vaimselt haige inimene on vaja toimetada raviasutusse. Kuna ravimite võtmine on vabatahtlik, siis tihti jäetakse ravimid võtmata. «Mõnikord me lihtsalt räägime, mis kasu raviasutusest on, kui me koheselt transpordime isiku arsti juurde ja laseme ta spetsialistil üle vaadata,» rääkis ta.

Jekaterina mäletab, et sotsiaaltöötaja tõi välja, et ta on esimene politseiametnik, kelle puhul ta nägi, et ta võttis koju sisenedes politseisaapad jalast ära. «Ma arvan, et see on elementaarne viisakus. Kindlasti on ka kodusid, kus me seda ei tee, kuna on sedavõrd räpane, isegi putukad jooksevad ringi. Kõik sõltub inimestest. Mõnikord me istume köögis ja võtame vastu pakkumise koos perenaisega teed juua.»

Kalamaja, Kelmiküla ja Karjamaa piirkonnapolitseinik Jekaterina Paškevitš. Foto: Tairo Lutter Foto: Tairo Lutter / Postimees

Õpetab noortele jalgpalli

Kogu oma tiheda töögraafiku kõrvalt leiab Jekaterina aega, et olla noortele mõeldud ennetusprogrammis SPIN abitreener. 14-17-aastased poisid käivad jalgpalli mängimas kaks korda nädalas, üks kord nädalas toimub muu tegevus, mis arendab nende sotsiaalseid oskusi. Näiteks käiakse veekeskustes, batuudikeskuses, Eesti jalgpallikoondise mängudel.

«Minu meelest on see hea seos, et ma olen nii jalgpallur kui ka politseiametnik, kes oskab noortega suhelda. Huvitav on vaadata nii seda, kuidas nad jalgpallurina arenevad ja teisalt, kuidas nende sotsiaalsed oskused paranevad ja nad meeskonnas suhtlemist ning emotsioonidega toimetulemist õpivad,» ütles pea 15 aastat jalgpalli mänginud naine.

Lisaboonusena maandab see tööstressi. «Mõned olukorrad on nii keerulised, et paratamatult peale tööpäeva lõppu keerlevad mõtted antud juhtumi ümber. Kõige raskem on, kui väärkoheldakse lapsi. Kui sa näed väikest armast last, kes räägib nii koledaid asju, mida isa temaga on teinud. Üks väike poiss ütles, et kõige valusam oli mitte isa käest peksa saada, vaid see, et isa ütles, et ei armasta teda. Siis läheb käsi rusikasse, et kuidas saab nii oma lapsi kohelda,» lausus Jekaterina.

Alati on oht ka töö käigus viga saada, Jekaterina seni raskelt viga saanud pole. «Minu peamised erivahendid on pastakas ja suu. Ma usun, et suudan iga kriminaaliga rääkida ja rahustada ta sõnadega maha. Kuigi ma lasen ka väga hästi,» naljatas ta. Möödunud aastal sai Jekaterina Põhja prefektuuri laskevõistlusel naiste seas koguni esimese koha.

Kai Kelleri kommentaar

Olen Jekaterina Paškevitšiga kokku puutunud enamasti lähisuhtevägivalla juhtumite menetlemistel. Temaga on mul arvuliselt olnud teiste Põhja-Tallinna piirkonna politseinikega võrreldes kõige rohkem ühiseid kliendijuhtumeid, mis sai just tema kandidatuuri esitamise põhjuseks. Samas oleksin vabalt võinud esitada ükskõik kelle teise Kesklinna politseijaoskonna piirkonnapolitseinikest, sest ka teistega on olnud ja on jätkuvalt hea koostöö.

Jekaterina Paškevitšiga on mitmes mõttes turvaline kodusid külastada. Esiteks muidugi seetõttu, et tegemist on mundris politseinikuga, kuid ka seetõttu, et meil on kujunenud välja omamoodi tööjaotus, tiimitöö, kes millistes raamides nõustab ning me kumbki ei tiku teise hallatavasse alasse. Samas püüame mõlemad otsida kliendi jaoks just sellele kliendile kõige paremini sobivat lahendust ja toetame teda ette võtma esimest, kas või väikest sammu.

Sellised läbirääkimised vajavad head argumenteerimisoskust ja tihti kannatlikkust, et ise rahulikuks jäädes tutvustada inimesele võimalusi väljuda talle ebasobivast, ebaturvalisest või koguni ohtlikust olukorrast. Raskeks teeb need vestlused asjaolu, et osa peredes on vägivald elu sedavõrd loomulik osa, et kannatanu pähe tihti ei jõua kujutelm, et elu võiks olla ka teistsugune. Samuti on üksteisest emotsionaalses ja majanduslikus sõltuvuses olles ohvril ja agressoril teineteisest eraldumine raske. Uute mõttemustrite ja võimaluste kirjeldamine või inimest oma elukvaliteedi eest vastutust võtma mõjutamine on sageli pikaajaline tegevus ja nõuab osapooli nõustavatelt ametiisikutelt aega ja kannatlikkust.

Kahjuks mitte kõik pöördumised politseisse ei ole tehtud vaimselt tervetelt inimestelt ja selliste juhtumitega tegelemine nõuab eriti suurt taktitunnet ja enesevalitsemisoskust. Mulle tundub, et tõenäoliselt võiks politsei selliste inimeste avaldused mõne aja pärast kui tõsiselt mittevõetavad tähelepanuta jätta. Kuid just selliste inimeste pöördumiste lahendamisel olen märganud Jekaterina Paškevitši inimlikku, hoolivat ja abivajava isiku käekäigu pärast tegelikult muretsevat loomust. Ilmselt tunnetatakse, et ta ei ole osavõtlik mitte nn «kirja saadud asja linnukese» pärast, vaid ta on päriselt huvitatud olukorra lahenemisest. Teda usaldatakse, tal on autoriteeti.