Doonorkopsud andsid perele uue hingamise

Kaks aastat tagasi uued kopsud saanud Natalja Päll on õnnelik, et saab tütre Anastasiaga koos olla. Foto: Aldo Luud

Kui Natalja Pälliga viimati kohtusime, piiras tema liikumisvabadust hapnikumasina voolik. «Vajan kopsusiirdamist,» lausus ta tookord. Nüüdseks hingab ta juba kaks aastat doonorkopsudega.

On pühapäevahommik Mustvees. Ema ja tütar istuvad päikselises köögis, laual uhkeldab suur samovar ja süsimust kiisu Markiis küünitab end kommikarbi poole. Meespere on võõrsil: Natalja kaasa töötab Soomes ja poeg Rootsis.

Meenub kolme aasta tagune ärev meeleolu, kui uutest kopsudest unistanud ema juttu kuulasid pinevalt 17-aastane Erik ja kümneaastane Anastasia. Nad ei julgenud teisele korruselegi minna – äkki emaga juhtub midagi... Juhtus ju tihti – hapnikupuuduse tõttu kaotas Natalja korduvalt teadvuse ja pere kutsus kiirabi.

Kuue aasta eest päästis tollal 14-aastane Erik ema kliinilisest surmast, tehes talle kunstlikku hingamist. Noormees sai noorkotkaste vanematekogult vapra käitumise eest aumärgi. «Ka mina helistasin kiirabisse, ükskord öeldi, et las ema räägib ise. Aga ema oli ju teadvuseta,» meenutab praegu 13-aastane Anastasia.  

Tüdruk parandab ema juttu, kui too mõne eestikeelse väljendiga eksib. «Anastasia, kas ma ütlesin õigesti?» küsib ema tütrelt aeg-ajalt vene keeles.

«Praegu tunnen ennast hästi, kõik on korras,» räägib Natalja. Tõepoolest, vestluse ajal ei köhata ta kordagi.

«Öösel ju ikka vahel köhid,» ütleb Anastasia murelikult. «Jah, aga see tuleb astmast,» rahustab ema. Valusad ajad on seljataha jäänud.

Meditsiiniõena töötanud Natalja kopsud jäid haigeks pärast teise lapse sünnitamist. «Ühtäkki oli raske hingata ja hakkasin köhima, enesetunne halvenes iga päevaga, põdesin tihti kopsupõletikku,» meenutab ta.

Uus võimalus, uus elu

Tookord diagnoositi naisel bronhiaalastma. Ta tunnistab, et polnud omal ajal suitsetamise patust prii. «Millegipärast suitsetavad paljud haiglatöötajad,» tähendab ta. Hiljem näitasid analüüsid, et tegu oli geneetilise kopsuhaigusega, täpsemalt alfa1-antitrüpsiini puudulikkusega. Naise tervis halvenes sedavõrd, et ta jaksas hingeldamiseta kõndida vaid paar meetrit.

Päästev idee kopsusiirdamisest puges naisele mõtteisse tänu juhuslikult vaadatud telesaatele. Natalja otsis kontakti Peterburi arstidega, taotles viisa ja laskis oma raha eest teha uuringud.

Jahmatav oli teada saada, et kopsude siirdamise operatsioon maksab üle miljoni Eesti krooni. Lisaks veel sõidu- ja elamisraha, tasulised uuringud ja vaktsiinid.

Siis aga tekkis võimalus, et Natalja võib saada endale uued kopsud Austrias, kopsusiirdamist hakkasid organiseerima Tartu Ülikooli kopsukliiniku arstid Marget Savisaar ja Tanel Laisaar. Natalja kiidab arstide pühendumist: «Nad teevad oma tööd südamega.»  

Eesti haigekassa lubas siirdamise eest maksta ja naine jäi pikisilmi ootama doonorkopsusid. Kaks aastat tagasi ühel aprillikuu õhtul kell 10 helises telefon – kopsud on olemas! Natalja haaras ammu pakitud koti, sõitis perega Tallinna ja sealt koos arstidega Viini. Hommikul kell 6 oli operatsioon.

«Viini jõudmine ja operatsioonieelne aeg on justkui mälust pühitud,» ütleb Natalja. Pärast kopsude siirdamist oli naine kolm nädalat narkoosis. «Nägin hirmuunenägusid, kui korraga kuulsin läbi une enda nime. Avasin silmad ja minu kohale kummardus sõbratar Marina.»

Natalja meenutab, et oli pärast siirdamist päris jõuetu, ka söök tundus tükk aega vastumeelne. Käed värisesid nõnda, et ei saanud klaasist vettki joodud. «Mäletan, kui raske oli ennast mõistetavaks teha, otsisin saksa keele sõnastikust sõnu: peavalu, iiveldus.»

Natalja tütar ja poeg ootasid kodus pikisilmi ema naasmist. «Küll olime rõõmsad, kui ema koju tuli, aga ta sai siin olla vaid ühe päeva, siis läks kohe Tartusse mitmeks nädalaks taastusravile,» meenutab Anastasia.
Just sel ajal suri Natalja ema insuldi tagajärjel. «Küllap ta närveeris üleliia,» nendib naine. «Pidin ennast kokku võtma ja kiiresti taastuma – teist võimalust ei olnud.»

Pärast operatsiooni sai Natalja hormoonravi ja võttis seetõttu kaalus juurde. Ka jalad olid turses. Aga naine askeldas jõudumööda koduaias, käis metsas marjul-seenil ja koos tütrega ujumas.

«Täna tunnen ennast tõesti suurepäraselt,» kordab ta. «Eks väiksemaid terviseprobleeme ole ikka olnud, talvel põdesin ka kopsupõletikku, aga võtan rohtu ja kõik läheb hästi!»

Iga päev tuleb tal neelata peotäite viisi tablette, et organism ei hakkaks võõrkeha ehk uut kopsu välja tõrjuma. Naine näitab nelja lahtriga ravimikarbikest: hommik, lõuna, õhtu, öö. Lisaks tuleb manustada vitamiine, kaltsiumi ja magnee­siumi.

Mõelda tuleb positiivselt

Kas Natalja ihkab kunagi Viini tagasi? «Ei. See linn seostub nii valusa kogemusega,» vastab ta. Natalja tegi Viini linnaga esimest korda tutvust juba enne siirdamist. «Käisin seal konsultatsioonil, tookord suurendati mul kirurgiliselt kopsumahtu.»

Natalja ütleb, et elas eelmise aasta sügisel kogu hingest kaasa Eesti esimesele kopsusiirdamisele, mis tehti Tartus. «See on nii suur ja eriline saavutus, et sellist operatsiooni tehakse siinsamas Eestis,» leiab ta.
Praegu elab Natalja tavalist argielu. «Pole põhjust nuriseda, mul on tublid lapsed ja hea mees,» ütleb ta. Poeg Erik on endiselt suur muretseja, muudkui helistab ja pärib: «Emmekene, no kuidas sul on?»

Anastasia ja ema saavad omavahel hästi läbi. «Ei ole mingeid puberteediea probleeme,» tõrjub ema. «Tüdrukul on nii palju hobisid: saalihokitrenn, võistlused ja muusika. Anastasia laulab, mängib kitarri ja trumme.» Tütar poetab ema jutu jätkuks, et tahab lauljaks saada.

Ka Natalja hing ihkab eneseteostuse järele. «Tahaksin käia tööl, aidata inimesi.» Kõige enam tõmbab teda ikka meditsiin, aga ta ei põlgaks ära ka muud tööd. Natalja leiab, et tema paranemisele aitas kaasa usk iseendasse. «Üks arst püüdis mind veenda siirdamisplaanist loobuma, kuid jäin endale kindlaks,» ütleb ta.

Kahetsusega meenutab Natalja üht noort kopsuhaiget naist, kes aina kordas, et ta sureb nagunii. «Ära mõtle niimoodi,» püüdis Natalja teda julgustada. See neiu ei jõudnudki kopsusiirdamist ära oodata.

Natalja ei mõtle üleelatud aegadele kuigi tihti. Siiski on saanud talle omaks harjumus jälgida lähedaste hingamist. «Hinga sügavamalt, mitte nii pinnapealselt,» õpetab ta oma tütart. Ja püüab ka ise hingata täiel rinnal. Iga päev.

Kommentaarid