Spordiklubide küsitav laste «vahetustasu» ärritas lapsevanemaid

Väikestele võistlustantsijaid võib klubi vahetamisel oodata ees pooleaastane võistluskeeld. Foto: Liis Treimann / Postimees

Eestis küsitakse mõnel spordialal klubi vahetada soovinud laste eest üleminekutasu, selline rahaküsimine ärgitas lapsevanemaid otsima abi õiguskantslerilt.

«See kord on kaitsnud meid ülemeelitamise ja ebameeldivuste eest,» selgitas tantsuklubi Twist treener Silvia Purje üleminekutasude süsteemi vajalikkust. Kümmekond aastat tagasi oli Purje sõnul küll juhuseid, kus võistlusel istus teise klubi treener lastevanemate kõrvale ja ütles, et «teil on väga andekas laps, aga selles klubis ta ei jõua kuskile». Just sellise ülemeelitamise lõpetamiseks üleminekutasud toona kokku lepiti.

Purje on nõus jalgpallurite arvamusega, et tänases päevas on üleminekutasude probleem seotud pigem  ambitsioonikate lapsevanematega.

«Enamasti tundub neile, et ükski treener ega klubi pole piisavalt hea ja kogu aeg on vaja liikuda kuskile, kus muru on rohelisem või taevas on sinisem.»

Sageli treenerit oma plaanidest ei teavitata. «Treenerid teevad kulutusi, arvestades teatud paaride arvuga, palju tehakse ka tasuta tööd oma vaba aja arvelt, seega kui paar ootamatult lahkub, on see arvestatav majanduslik ja emotsionaalne kaotus.»

Üleminekutasu suurus sõltub tasemest

Tantsuspordis on üleminekutasud seotud miinimumpalgaga ja mida kõrgemal tasemel tantsijaga on tegu, seda suurem summa on.  Hiljuti oli arutlusel tasumäärade alandamine, kuid muudatusi ei ole veel jõutud kinnitada. Treener rõhutas, et võistlustantsumäärustikus on selgelt kirjas, et üleminekutasu rakendatakse vaid juhul, kui ei ole kokku lepitud teisiti ning määrustik sätestab erinevaid kokkuleppe variante, mis ei ole rahaga seotud.

«Seda tasu kasutatakse tänasel päeval minu andmetel pigem harva, sest enamasti inimesed saavadki kokkuleppele ja ei ole nii, et kõik koguaeg maksavad meeletuid summasid,» rääkis Purje. Ta lisas, et kui ka üleminekutasu maksmiseni jõutakse, siis on see klubidevaheline kokkulepe, millega lapsevanem ega laps ei pea tegelema ning Twistis ongi alati vastavalt sellele toimitud.

Tasud laste kaitsmiseks vanemate eest

«Meile (jalgpalli liitu – toim) jõuab mõni üksik vaidlus aastas ja tihtipeale on omavahel mindud konflikti või on kuskil keegi millestki valesti aru saanud või,» rääkis jalgpalli liidu pressiesindaja Mihkel Uiboleht.

Tema sõnul toimub jalgpallis  90 protsenti laste ja noorte klubivahetustest üleminekutasu rakendamata. «Ülejäänud kümnest protsendist on arvestatav hulk vanemas eas mängijaid, kelle eest klubid on huvitatud raha maksmast. Mingi osa on ka neid, kes ei saa omavahel kokkuleppele ,» lisas Uiboleht. Pressiesindaja sõnul on olukordi, kui väga ambitsioonikas vanem tahab varateismelisest tippsportlaslikult drillida. «Klubi just seetõttu ei ole üleminekuga nõus, et kaitsta last vanema ebatervete ambitsioonide eest,» rääkis Uiboleht.

Üleminekutasud jalgpalli liidus:

Kui klubid ei ole saavutanud kokkulepet, registreeritakse mängija uude klubisse ning uus klubi on kohustatud tema eest endisele klubile tasuma ülemineku registreerimistasu.

U-10 ja U-11 vanuseklassi mängija – 300 eurot;

U-12 ja U-13 vanuseklassi mängija – 900 eurot;

U-14 ja U-15 vanuseklassi mängija – 1800 eurot;

U-16 ja U-17 vanuseklassi mängija – 2700 eurot;

U-19 vanuseklassi mängija – 3600 eurot.

Tütarlaste üleminekute korral rakendatakse ülemineku registreerimistasu määrasid 25% ulatuses.

Paari aasta eest täiendas jalgpalli liit üleminekureegleid ja pärast uuendust on liidul tulnud lahendada üksikuid vaidlusi aastas. Praegu kehtivate reeglite kohaselt on võimalik üheks hooajaks vahetada klubi ja pärast tagasi tulla. Profijalgpalli terminit kasutades võib seda nimetada laenuks. «Oli juhtumeid, kus laps viidi teise klubisse, aga paar kuud hiljem leidis vanem, et uus koht pole ikkagi nii hea, kui ta arvas ning soovis lapse  vana treeneri juurde tagasi tulla,» selgitas Uiboleht muudatuse vajadust.

Ta rõhutas, et üleminekutasude kehtestamine on klubidevaheline kokkulepe  ning ka õiguskantsler ei käsi nende maksmist lõpetada. «Ta annab soovitusi, millele tuleb tähelepanu pöörata,» lisas ta.

Tasu küsitakse jäähokis, jalgpallis ja tantsuspordis

Lastevanemate pöördumistest ajendatuna analüüsis õiguskantsler üleminekutasude rakendamist jalgpalli, võistlustantsu ja jäähokiliidus. Alaliitude siseselt on kokku lepitud, et lapse igakordsel klubi vahetamisel makstakse hüvitist panuse eest tema treenimisse. Üleminekutasu ei ole, kui laps vahetab klubi elukohavahetuse tõttu. Kui klubide vahel tekib vaidlus üleminekutasu osas, takistab see lapse registreerimist uude klubisse ning sel juhul ei saa laps uue klubi nimel võistelda.

Võistlustantsu liidus näeb määrustik otseselt ette võimaluse rakendada klubi vahetanud lapsele kuni kuue kuu pikkust võistluskeeldu.

Üleminekutasud ei toimi

Spordialaliidud ütlesid õiguskantslerile, et üleminekutasude süsteem kaitseb lapsi ühtaegu nii ambitsioonikate vanemate (kes sõltumata lapse huvist klubisid vahetavad) kui ka nn parasiitklubide eest, kes meelitavad andekamaid/võimekaid lapsi enda juurde.

Õiguskantsleri Ülle Madise juures toimunud arutelul leiti, et tegelikkuses ei taga ka üleminekutasu kaitset lapse parimatele huvidele. Nn ambitsioonikad vanemad saavutavad oma eesmärgi sõltumata üleminekuga seatud piirangutest, näiteks makstes klubidevahelise vaidluse korral ise üleminekutasu. Samuti pole tasudega võimalik täielikult vältida paremate noorsportlaste ülemeelitamist.

Õiguskantsler leidis, et  klubidevahelises eluterves konkurentsis pole midagi halba, see ei erine teistest tarbijale pakutavatest teenustest. Oma lapsele parimat sooviv lapsevanem valib sellise klubi, mis pakub parimaid treeningtingimusi, head klubikultuuri ja kõige professionaalsemaid treenereid. Samas suudavad parimaid tingimusi pakkuda just suuremad ja jõukamad spordiklubid, kellele on jõukohane ka üleminekutasude hüvitamine.

Suur osa laste ja noorte spordis liikuvast rahast pärineb kohaliku omavalitsuse ja riigi eelarvest ning lapsevanemate makstavatest tasudest. Seega ei saa Madise hinnangul lapse või noore treenimisse panustatud raha käsitleda üksnes spordiklubi «investeeringuna».

Väljavõtte jalgpalli liidu üleminekureeglitest:

• Kui lapse klubil puudub Eesti noorte meistrivõistlustel võistkond, kus ta oma sünniaasta järgi saaks mängida, on klubi kohustatud lubama noormängija mängima üheks hooajaks teise klubi noorte võistkonda.
• Ülemineku registreerimistasu rakendub pärast seda, kui mängija on klubis olnud vähemalt ühe aasta.
• Noormängija, keda ei anta üles Eesti noorte jalgpalli meistrivõistlustele, võib ilma tema mängijaõigusi omava klubi nõusolekuta minna mängima mistahes noorte rahvaliiga võistkonda. Sellisel juhul ei lähe mängija mängijaõigused üle uuele klubile ja ülemineku registreerimistasule õigust ei ole.
• Kui noormängija lahkub klubist ja ei osale Eesti meistrivõistlustel kolm (3) aastat ning siirdub alles neljandal (4.) aastal uude klubisse, siis ülemineku registreerimistasu ei rakendu. Kui noormängija siirdub uude klubisse kolmandal (3.) aastal, rakendub 1/3 algsest ülemineku registreerimistasust ning kui noormängija siirdub uude klubisse teisel (2.) aastal, rakendub 2/3 algsest ülemineku registreerimistasust.

Õiguskantsleri hinnangul on üleminekutasude peamine probleem selles, et tasu maksmine/maksmata jätmine on faktiliselt seotud lapse õigusega osaleda võistlustel. «Seejuures ei oma lapse huvide kaitse seisukohast tähtsust, kas tegemist on alaliidu määrustikust/juhenditest tuleneva võistlemise keeluga või on võistlemine takistatud seetõttu, et klubidevahelise vaidluse tõttu ei registreeri alaliit last uude klubisse,» leiab Madise.

Lapsevanemaid tuleb tasudest teavitada

Õiguskantsleri hinnangul  tuleb kõik muud klubivahetusega seotud vaidlused – osalustasu võlgnevused, klubile kuuluva varustuse tagastamine – lahendada viisil, mis kahjustaksid lapse huve võimalikult vähe ega kujuneks mõjutusvahendeiks klubi ja lapsevanema vaidlustes.

Madise leidis, et hilisemate probleemide ja vaidluste vältimiseks tuleb klubidel informeerida lapsevanemaid kõigist klubi vahetamisega kaasnevatest tagajärgedest juba lepingu sõlmimise eel. Samuti peab Madise ebaeetiliseks, et vanemaid ja last hakatakse survestama olukorras, kus klubivahetuse aluseks on lapse põhjendatud soov.

Õiguskantsleri juures toimunud kohtumistel kaaluti ka võimalust kehtestada üldise hea tava raames vanuse alampiir, millest nooremate laste puhul üleminekutasu põhimõtet ei rakendata.  Hetkel kehtib jalgpallis üleminekutasu alates üheksandast, jäähokis alates viiendast eluaastast, võistlustantsus vanuse alampiiri ei ole.

Alaliitude arvates pole vanuse ühtse alampiiri kehtestamine võimalik. Et üldse omada võimalust professionaalsesse sporti siirduda, tuleb näiteks iluvõimlemise ja võistlustantsuga alustada juba nelja-aastaselt. Kümne-aastane laps on sel puhul alaga tegelenud juba kuus-seitse aastat.

Õiguskantsleri arvates peaksid alaliidud kriitiliselt hindama oma määrustikes kehtestatud vanuse alampiire, et tagada üleminekutasusüsteemi proportsionaalsus koosmõjus lapse treenimisse panustatud ajaga. «Lapsele peab jääma õigus vahetada spordiala, -klubi ja treenerit liigsete formaalsete ning mitteformaalsete barjäärideta,» leiab Madise.

Eesti olümpiakomitee spordidirektori Martti Raju kommentaar:

Oleme noorte üleminekutasude küsimust põhjalikult analüüsinud alaliitudega, keda see enim puudutab, ning jõudnud järeldusele, et ühtsete universaalsete tingimuste kehtestamine ei ole ratsionaalne – alade lõikes on noortetöö spetsiifika ning opereerimise keskkond lihtsalt niivõrd erinevad, mitmetel aladel on ka rahvusvaheliselt välja kujunenud süsteem. Seega on EOK seisukoht, et igal alaliidul peab säilima võimalus oma ala siseselt ise üleminekutasude süsteemi ja tingimusi reguleerida.

See võimalus on ühtaegu nii õigus kui ka kohustus, millesse tuleb väga tõsiselt suhtuda. Kõige olulisem on see, et laps peab saama igal ajahetkel treenida ja võistelda – ka üleminekutasude läbirääkimiste ajal. Selle eest peab seisma vastav alaliit, kes peab lapse õiguste eest seisma ja vajadusel vaidluse lahendama.

Praegu on üleminekutasude kehtestamise võimalus iga ala enda otsustada ja reguleerida. Reeglina toimuvad üleminekud probleemideta ning osapooled jõuavad omavahel kokkuleppele. Mõned erandid muidugi on ja see teeb muret, sest kõige olulisem on ikkagi lapse õigus treenida ja võistelda.

Oluline on ka, et lapsevanemad teeksid juba enne klubiga lepingu alla kirjutamist endale kõik tingimused põhjalikult selgeks, ning et ka klubi veenduks, et lapsevanem teadvustab endale, millised kohustused ta endale ja lapsele lepinguga võtab. Oma roll on siin ka alaliidul, kes saab nii klubide kui ka vanemate seas teavitustööd teha.