/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2009/01/12/116611t1h7564.jpg)
Tartu Ülikooli politoloogi Karmo Tüüri sõnul kõlab nn Ajaloomälu nõukogu töörühma ettepanek tunnistada ametlikult Nõukogude režiimi kuritegusid õilsalt, kuid ta ei soovita kaotada valvsust.
Politoloog Venemaast: soov oma patte tunnistada on õilis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tegemist on ülimalt huvitava dokumendiga. Kui võtta seda teksti ilma allikakriitikata, siis võiks siit teha vägagi kaugeleulatuvaid järeldusi,» kommenteeris Tüür Postimees.ee’le.
«Soov tunnustada oma riigi ja rahva ajaloo pahupoolt kuulub ju vägagi õilsate ideede hulka.»
Samas ei soovita ta võtta ühtegi poliitilist dokumenti puhta kulla pähe. «Eriti veel, kui see publiku ette jõudmine toimub justkui salaoperatsiooni korras, läbi ülimalt vastuolulise allika,» märkis Tüür.
Soov ajalugu n-ö destaliniseerida, ennast mineviku pattudest lahti rebida on Tüüri sõnul Venemaa intellektuaalses ruumis alati olemas olnud.
«Enim kõlasid sellised loosungid Gorbatšovi perestroika ajal (siis küll koos kergelt masohhistliku enesepiitsutamisega) ning mõningal määral ka varase Jeltsini ajal (siis juba tõsisema ümbermõtestamise sooviga),» meenutas ta.
Teisalt pole sellised soovid tema sõnul kunagi olnud ajaloolaste ega ammugi poliitikute peavoolu hulgas levinud, mistõttu on kõnekas, et nüüd toodi vastutuse võtmise soov välja õiguskaitsja Mihhail Fedotovi ja tema töörühma sõnadega.
Tüüri sõnul võib märgata, kuidas idanaaber üritab eraldada vene rahva kangelastegu ja režiimi kuriteod.
«Venemaal eksisteerib poliitiline soov eraldada «kärbseid kotlettidest», kui pruukida Vladimir Putini kasutatavat lendlauset,» märkis ta. «Nii Lenin kui Stalin püütakse viia piltlikult öeldes sulgude taha, jättes kõlama vaid vene rahva suur võit. »
Riigi enesemõtestamise seisukohast on see Tüüri sõnul ülimalt adekvaatne samm, ehkki riskantne. «Lihtsam on müüa mingit müüti suurte ja kõlavate nimede kontekstis kui väljaspool neid.»
See juhatabki politoloogi sõnul kogu konstruktsiooni kõige nõrgema koha juurde.
«Väidetavalt peaks taoline enesepuhastus vähendama Venemaa eliidi/võimu/režiimi ja rahva võõrandumist. Ehkki teoreetiliselt võib see isegi õige olla, kuid seda ainult pikaajalises perspektiivis. Lühiajaliselt kutsub see aga esile terava vastureaktsiooni – mida muuseas on vene blogosfääris juba näha.»
Tüür ütles, et võtab seda paberit kui omamoodi proovipalli, katset kombata reaktsiooni.
«Venemaa muutumisse kohe ja praegu uskuda ju võib, kuid see on pigem soovmõtlemine. Kui lõpuks maetakse maha Lenin (mida ennustasin juba 2010. aastaks), siis hakkan ka mina uskuma kavatsuste tõsidusse.»
Tüür ütles, et kahtleb pisut ka meediakära põhjustanud dokumendi autentsuses.
Venemaa presidendi juurde loodud töörühma tehtud ettepanekute kohaselt võiks Kreml mõista hukka Nõukogude režiimi kuriteod.
Töörühm motiveerib punakuritegude tunnistamist nelja asjaoluga: ühiskonna teadvus vajab moderniseerimist, eliit hakkaks seeläbi valitsejaid toetama, paraneksid suhted lähinaabritega ja tõuseks Venemaa üldine rahvusvaheline maine.
Välja pakutud strateegia kohaselt kaetaks Venemaa sadade mälestusmärkidega, alustataks massilist ajaloouurimist ning avataks arhiivid, mis peaks kõik valmistama pinnase ette ametlikuks deklaratsiooniks.