:format(webp)/nginx/o/2017/04/27/6596433t1h6be7.jpg)
Jakartas, Euroopa Liidu esinduses Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEANi) juures leiab töötajate nimekirjast ka 27-aastase eestlase Annika Siiraku. Indoneesia pealinna kolis ta möödunud aasta aprillis, sest oli võitnud tiheda konkurentsiga ELi nooremametnike konkursi, kus osalejaid kõigist 28 liikmesmaast.
«Kui selgus, et minek on Indoneesiasse, oli see minu hingelt surfar abikaasa Siim, kes oli kohe nõus ja pigem pidi tema mind veenma, et ma selle pakkumise ikka vastu võtaksin,» räägib Siirak, kelle kaasa tegeleb nüüd Indoneesias veebiarenduse ja Androidi rakenduste arendamisega.
Nooremametnikuks teisele poole maakera ei saada aga niisama. Uudishimu Euroopa Liidu toimimise vastu tekkis Siirakul juba Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudis õppides. Määravaks sai aga 2014. aasta, kui tollal veel magistrantuuris õppinud Siirak võttis julguse kokku ja saatis paksu ümbrikutäie dokumente Belgia poole teele, et kandideerida Brugge linnas asuvasse prestiižsesse College of Europe'isse ELi rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia õppekavale. «Otsustasin, et lähen ainult siis, kui saan täisstipendiumi – ja saingi!» meenutab Siirak, kelle edasine elukäik on olnud üksteisele järgnevate õnnestumiste jada.
Brugges valiti Siiraku Euroopa naabruspoliitika teemal kirjutatud magistritöö parimate hulka, auhinnaks oli muuhulgas tasustatud praktika Euroopa välisteenistuses (EEAS). Nii alustas ta juba 2015. aasta sügisest Euroopa välisteenistuse idapartnerluse osakonnas Brüsselis, tegeledes ELi suhetega Moldova, Gruusia, Ukraina, Armeenia, Aserbaidžaani ja Valgevenega.
«Kui olin juba kümme kuud elanud üksinda Brugges, millele järgnes veel pool aastat Brüsselis EEASis, leppisime juba kandideerides Siimuga kokku, et kui järgmine kord kuhugi välismaale minek on, läheme koos,» räägib Siirak. Seda korda ei tulnud aga kaua oodata. Belgias õppides oli talle kõrva jäänud võimalus osaleda ELi noorametnike konkursil. «Paljud mu kursusekaaslased kandideerisid ja mõtlesin, et proovin siis ka,» ütleb Siirak, lisades, et praegu on ta oma lennust ainus, kes selle konkursi ka võitis.
Nüüd ongi ta Jakartas, kus tuleb koordineerida ELi ja ASEAni koostööd – Indoneesia diplomaatiliste esinduste andmebaasi kohaselt on Siiraku puhul tegemist lausa atašeega.
Siirak annab ka kolm soovitust inimesele, kel tekkis nüüd samuti huvi mõni aeg välisriigis töötada. «Esiteks, kindlasti minna! Olenemata sihtriigist, on välisriigis töötamise ja elamise kogemus kahtlemata asendamatu ja isiklikult arendav nii mitmel erineval moel, mida ei oska ainult Eestis elades isegi ette kujutada. Teiseks, õppige tundma uut riiki ja selle ajalugu. Kolmandaks, hoidke kodustega ühendust ja saatke vanavanematele aeg-ajalt mõni postkaart!»
ELi esinduses töötavad enamasti just ELi liikmeriikidest pärit inimesed, seega nendib Siirak, et tema suhtlusring on siiski peamiselt teised välismaalased. Vaba aja ja nädalavahetused sisustab ta trennis, kunstisaalis ja väljas söömas käies. Lisaks on alati võimalik avastada Jakarta lõputuid linnaosasid, ja kui vähegi võimalik, põgeneb Siirak koos abikaasaga linnast loodusesse, sest Indoneesia lopsaka roheluse, vulkaanilise maastiku ja troopiliste äikesetormidega on raske võrdset paika leida.
«Ma ei uskunud, et leian siit hipsterlikke kohvikuid, Euroopa riidepoode ja valgendavaid kehakreeme,» vastab Siirak, mis teda uue kodulinna elukorralduse puhul enim üllatunud on.
Selle aasta augusti lõpus saab Siirakul pooleteiseaastane nooremametniku leping aga läbi. Tulevikku näeb ta ikka seostatuna Euroopa Liiduga. Arvestades, et juulist algab Eesti eesistumine Euroopa Liidu Nõukogus, on Siiraku-taolised inimesed kodumaal hinnas rohkem kui kunagi varem.
/nginx/o/2016/12/18/6186705t1h527d.jpg)