EAS müüb Kagu-Aasias Eestit kui Euroopa Singapuri

Indrek Pällo Singapuri Hiinalinnas. Foto: Liis Treimann/PM

Eesti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel (EAS) on esindus Singapuris töötanud napilt üle poole aasta. Kohtume Kagu-Aasia äripealinnas esinduse töötaja Indrek Pälloga, keda võib nimetada ka ainsaks Eesti riigi esindajaks kõigi Kagu-Aasia maade peale kokku, sest saatkondi piirkonnas pole.

Kui Pällo 2013. aastal EASiga liitus, oli sihtasutusel vaid paar välisesindust ning tema ülesandeks sai välja ehitada välisesinduste võrgustik. Nüüd on esindusi 15 ja Pällo ise Singapuris.

Kokku 13 aastat ettevõtetele turgudele sisenemise nõu andnud Pällo ütleb, et üks Singapuri eduvõti on olnud nende läbimõeldud immigratsioonipoliitika. Eesti, mis oma väiksuse ja innovaatilisuse poolest Singapuriga sarnaneb, võiks julgemalt võõrtööjõudu kasutada ning seeläbi ettevõtete arengut pidurdavat tööjõupuudust leevendada. «See on õige, et tegeletakse kvalifitseeritud tööjõu sissetoomisega, aga mingil hetkel on vaja ka meil lihttööjõudu.»

-Miks EAS üldse Singapuris on?

EAS avas Singapuri esinduse kolmel põhjusel: et suurendada Eesti ettevõtete eksporti Kagu-Aasia riikidesse – motiveerida neid ka kaugematele turgudele tulema. Teiseks, et kaasata piirkonna välisinvesteeringuid ja selle kõrvalt kasvatada ka e-residentide arvu. Singapur sai valitud seetõttu, et see on Kagu-Aasia keskus, kust saab siseneda kogu piirkonda. Kohalikel ettevõtetel on tihtipeale tütarettevõtted näiteks Indoneesias, Malaisias, Vietnamis, Tais.

- EASi esindus Singapuris avati mullu septembris. Põhimõtteliselt pool aastat on nüüd möödas, kuidas on läinud?

Minu hinnangul on hästi läinud. Uue esinduse avamine on alati risk, aga huvi on olnud üllatavalt suur, lausa üle ootuste. Kauged turud pakuvad Eesti ettevõtetele järjest rohkem huvi. Kui loetleda ettevõtteid, kellega mina siin kokku puutun, siis nende seas on muidugi IT-firmasid, aga ka meditsiiniettevõtteid ja kaitsetööstusi.

Näiteks Miltrem sõlmis möödunud aasta veebruaris koostööleppe siinse suurima sõjatööstuse ettevõttega Singapore Technologies Kinetics mehitamata roomiksõiduki rakenduste edasiseks arendamiseks.

Idufirmade alal on Kagu-Aasia alaarenenud digitaalsete teenustega turg see, mis põhiliselt huvi pakub. Singapuris tehakse tütarettevõtte registreerimine, aga tegutsetakse üldjuhul mujal, Indoneesias või Malaisias. Aasias rahast puudu ei ole, nii et siin on võimalik asju teha küll.

-Kui palju e-residentsusese vastu huvi tuntakse?

Üldjuhul on need inimesed, kes on huvitatud ettevõtlusest Euroopa Liidus või huvilised, kes tahavad ära proovida, kuidas asi käib. Meid huvitavad muidugi rohkem esimesed.

-Kas EASi püstitatud eesmärk 1000 inimest selle aasta lõpuks on reaalne?

Ei, kahjuks mitte. Singapuris, Malaisias ja Indoneesias kokku 100–150 inimest. Samas potentsiaal on suur.

- Eelmise ettevõtlusministri Liisa Oviiri sõnul võiks Eestist saada Põhjamaade Singapur. Kui kaugel me sellisest väljavaatest teie hinnangul oleme?

Ma arvan, et juba ongi nii. Kui ma siin klientidega suhtlen, siis ma toon võrdluse, et Eesti on Euroopa Singapur – avatud majandusega väike riik, kus me jagame samu väärtusi, nagu vabakaubandus, ettevõtluse ajamine võimalikult lihtne, väike turg, innovaatiline jne.

Mis aga Singapuri Eestist eristab, on esiteks riigi väga tugev sekkumine majanduse arendamisse – nii kutsutakse seda sageli Singapur Inc. ehk riik nagu ettevõte.

Peaminister on sisuliselt tegevjuht, kes langetab enamiku otsustest majanduslikel kaalutlustel. Eks eraettevõtted aeg-ajalt kaebavad ka, et kõige magusamatelt kohtadelt võtab esimesena tulu riik.

Teine asi on immigratsioonipoliitika. Kui Eestis ollakse suhteliselt konservatiivsed, siis siin on vähemalt 1,5 miljonit välismaalast. Nad on aru saanud, et siin teisiti ei saa, laevaehitused, sadamad, elektroonikatööstus – kõik vajavad tööjõudu. Samas on see valdkond väga kindlalt reguleeritud. Tööluba andes on selgelt piiritletud, mis on lubatud ja mis mitte – seda nii lihttööjõu kui ka tippspetsialistide puhul.

Minu hinnangul võiks ka Eesti julgemat immigratsioonipoliitikat ajada ja leevendada seeläbi ettevõtete tööjõupuudust. See on õige, et Eestis tegeletakse kvalifitseeritud tööjõu sissetoomisega, aga mingil hetkel on vaja ka meil lihttööjõudu.

- Milles veel Eesti Singapurist eeskuju võiks võtta?

Siin valitakse kõigepealt konkreetsed valdkonnad, mida arendada, ja mõeldakse läbi, kuidas sinna jõuda, millist tööjõudu ja infrastruktuuri selleks vaja välja arendada, ning prioriteetse projekti korral pannakse sinna alla ka kõvasti kapitali – alles siis öeldakse välisinvestoritele, et tulge.

Eestis on need asjad üldjuhul teistpidi. Proovime kedagi saada ja siis alles vaatame, kas suudame ka inimesed välja õpetada.

-Kuidas on Singapuris töötada, kas ettevõtetes valitseb range Hiina töökultuur?

Ma olen omajagu Hiinas käinud ja sealse töökultuuriga Singapuri ikka võrrelda ei anna. Siin on palju rahvusvahelisi ettevõtteid, nii et eurooplasena siia tulla on suhteliselt lihtne. Töökeel on inglise keel, äriajamisviis läbipaistev, infrastruktuur toimib, seadused kehtivad. Malaisia, Indoneesia ja sealne korruptsioon on midagi hoopis muud.

-Kuidas siinne sotsiaalsüsteem välja näeb?

Jah, selles osas riik sind ei toeta. Kogu meditsiinisüsteem põhineb erakindlustusel ehk on tasuline. Muud sotsiaalhüved on samuti limiteeritud. Kindlasti ei ole tegu põhjamaise heaoluühiskonnaga ja lihtsama töö tegijad peavad põhimõtteliselt elu lõpuni tööl käima.

-Kui suur siinne eestlaste kogukond on?

Minu hinnangul on Singapuris kuskil 25–30 eestlast, Malaisias 15, Indoneesias kokku 50, sest Bali saarel on suur eesti kogukond, aga need ei ole ametlikud arvud.

-Kagu-Aasia on eestlaste jaoks populaarne reisisihtkoht. Kuidas see ärimaastikku mõjutab, kas seetõttu on ka rohkem huvilisi, kes siin äri ajada tahavad?

Praegu pole kaubandusnumbrid kiita, aga Bali on ju uus Egiptus, seega jääb loota, et see hakkab varsti ka majandusnäitajates kajastuma.