Laura Kirss, Mihkel Nestor: koalitsioonileppe hariduse peatükis on vähe konkreetset

Ülikooli sambad Foto: Margus Ansu.

Uurimiskeskuse Praxis analüütikud Laura Kirss ja Mihkel Nestor kirjutavad Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) valitsemisprogrammi kohta, et vaatamata dokumendi hariduse peatüki pikkusele, leiab selles olevast mitmekümnest lubadusest vaid mõned üksikud selged, konkreetsed ning midagi otseselt muutvad lubadused.

Suur osa lubadusi keskendub juba täna hariduses tehtavale või selle jätkamisele ning  paljud lubadustest on paljuski ebamäärased, et nende täitmist või mittetäitmist ei ole võimalik välja selgitada. Esimesse gruppi kuuluvad lubadused nagu nt õpetajate lähtetoetuse maksmine, lasteaiakohtade loomine, vene õppekeelega gümnaasiumide üleminek, tasuta eesti keele õppe võimaldamine, kutsekoolide infrastruktuuri väljaarendamine, teaduse populariseerimise toetamine.

Lisaks on mitmed lubadused sellised, mille puhul on juba nende täitmine teada, nt Eesti Teadusagentuuri loomine 2012. aastal on juba teadus- ja arendustegevuse korralduse seadusesse sisse kirjutatud või rahvusvahelise bakalaureuseõppe pakkumine on ka juba leppes nimetatud koolides käimas või kohe algamas.

Teise grupi moodustavad umbmääraseid väljendeid nagu «toetame», «tagame», «keskendume» kasutavad lubadused, mille heaks näiteks on «Tagame õpilastele ka edaspidi võrdse juurdepääsu kvaliteetsele kooliharidusele» või «Viime miinimumini varase koolist väljalangevuse, ajutised kõrvalejääjad toome kooli tagasi» või «Doktorandid hakkavad nooremteaduritena saama palka, mis on suurem seni makstud stipendiumist».

Positiivsena leidub koalitsioonileppes ka lubadusi, mis keskenduvad ammu oodatud sammude realiseerimisele. Nt on koalitsioonileppesse kirja saanud kohustus käivitada 1. jaanuarist 2015 vajaduspõhine üliõpilaste õppetoetuste süsteem. Lisaks sellele on välja käidud ka lubadus tõsta õppeedukust arvestavaid riiklike stipendiume ning kaotada erisoodustusmaks täiskasvanute tasemekoolituselt. Loodame, et need kauaoodatud sammud ka nüüd ellu viiakse.

Läbirääkimiste käigus on IRL suutnud peaministripartei nõusse rääkida kõrgharidusõpingute rahastamist puudutavas küsimuses. Aastatel 2012-2014 soovitakse avalik-õiguslikes ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides eestikeelsetel õppekavadel riiklikku koolitustellimust tõsta 40 protsendi võrra ja tagada seeläbi õppemaksuta õpe kuni 12 500 üliõpilasele. Ühtlasi räägitakse koolitustellimuse jaotuse muutmisest. See lubadus on esmapilgul rõõmustav paljude tulevaste üliõpilaste jaoks, kuid tõstatab ka hulga küsimus. Esiteks on oluline osutada asjaolule, et kas meil jätkub piisavalt võimekaid üliõpilaskandidaate, kellega riigieelarvelisi kohti täita. 2012. aastal lõpetab keskkooli haridus- ja teadusministeeriumi prognooside kohaselt 7900 õpilast. Arvestades, et 2010. aastal oli 70 protsenti riiklikust kõrgharidustellimusest (kogu riikliku koolitustellimus oli kokku 9050 kohta) suunatud kõrgharidusõppe esimesele astmele, siis peaks 2012. aastal tasuta õppekohale astuma vähemalt 8900 bakalaureuse-, rakenduskõrghariduse või integreeritud õppe üliõpilast. Aastal  2014, kui tavakeskkooli lõpetajate arv on haridus- ja teaduministeeriumi prognoosi kohaselt kahanenud 6600 õpilaseni, tuleb sisseastujate puudujäägiks 2300 isikut. Isegi arvestades, et kõrgkooli astuvad lisaks värsketele keskkoolilõpetajatele  ka teatud hulk kutsekoolide lõpetanuid ning varem keskhariduse lõpetanuid, on mure kõrghariduse õppekohtade täitmisest võimekate kandidaatidega igati põhjendatud. Arvestades, et jutt on eestikeelsetest õppekavadest, ei ole ka võimalik siia selleks tuua ka välistudengeid.

Lisaks sellele võib lubadustest järeldada, et riiklik koolitustellimus ei suurene proportsionaalselt kõigil erialadel, mistõttu tuleb küsida, millistel erialadel riik märkimisväärselt kõrgharidusega tööjõudu vajaduse kasvu ette näeb? Siiani on riikliku koolitustellimuse prioriteediks olnud loodus- ja täppisteaduste ning tehnika erialad, samas kui tasulised õppekohad on seni olnud pigem sotsiaalteaduste, ärinduse ja halduse õppevaldkonnas.

Kolmandaks on Eesti kõrgkoolid pikalt osutanud kõrghariduse ebapiisavale riiklikule rahastamisele. Kõrgkoolide rahaline kitsikus on olnud üheks põhjuseks tasulise õppe laialdaseks kasulevõtuks. Kõrghariduse massiliseks muutumisega on aga kaasnenud mure kõrghariduse kvaliteedi pärast, sest massiülikoolis ei suudeta alati tagada õppe kvaliteeti (suured vooruloengud, juhendamisprobleemid).  Koolitustellimuse mahtusid tõstes ja koolitustellimuse õppekoha maksumuse samaks jäädes, on oht, et senised kvaliteediprobleemid võimenduvad vaatamata sellele, et hariduse kvaliteedi tagamine on koalitsioonilepingus olulisel kohal.

Üheks silmatorkavamaks asjaoluks vastses koalitsioonileppes on õpetajate palga küsimus või õigemini igasuguse viite puudumine selle. Kui valimisprogrammides rõhutasid vajadust õpetajate palkade tõstmiseks mõlemad valitsusparteid (IRLil oli konkreetne lubadus tõsta noorempedagoogide palk 2014. aastaks Eesti keskmise palga tasemele), siis läbirääkimiste käigus on sellest loobutud. Küll soovitakse õpetajakutset jätkuvalt väärtustada ning meelitada ametisse parimad ülikoolilõpetajad, kuid peale juba kehtiva lähtetoetuse maksmise programmi muid hoobasid selleks välja ei pakuta. Harjutuskoolide loomine õpetajakoolituse raames, mida lubatakse, vaevalt koolilõpetajate otsuseid suudab mõjutada. Küll aga on koalitsioonileppesse lülitatud üks omapärane õpetajate tasu puudutav lubadus, mida varem parteide valimislubaduste hariduse peatükkides ei leidunud. Nimelt lubatakse «laiendame Ida-Virumaal eesti keeles õpetavatele õpetajatele 30 protsendi lisatasu maksmist».

Tähelepanu väärib  koalitsioonileppe punkt, mis lubab kutsekoolides luua täiendavad võimalused õpilaste vastuvõtuks. Kuigi võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega on hetkel kutseõppes selgelt liiga väike osa kõigist keskhariduse tasemel õppijatest, ei ole märgata ka trendi, et huvi kutsehariduse vastu kasvaks. Seoses õpilastepõuaga tavakeskkoolides on põhikooli järel kutseõppesse suunduvate noorte osakaal hoopis vähenemas.