«Radar»: mis asju ajab Öine Vahtkond täna?

Kümme aastat tagasi süüdistati pronkssõdurit vanas asukohas kaitsnud Öist Vahtkonda rahutuste organiseerimises. Toonased aktivistid mõisteti kohtus õigeks, pronkssõdur on uues kohas juba harjumuspärane, kuid vahtkond pole kadunud. Radar uuris, mis rolli nad täna endal näevad. 

Sergei Tšaulin teeb Tallinnas Õismäel asuva kodu juures koeraga õhtust jalutuskäiku. Ta on ametilt soojustehnik, kohe-kohe saamas 59-aastaseks. Isa ja vanaisa. Eesti kodakondsuseta ehk halli passi omanik. Selle kõige kõrval aga ka Kaitsepolitsei iseloomustuse järgi kremlimeelne aktivist.

Tema tegevus on mitmel korral leidnud äramärkimist Kapo aastaraamatus. «Tänavu juba neljas kord. Meil on nii, et kui aastaraamatusse sattusid, tähendab, et oled hea inimene. Kes kõik seal pole olnud? Kõik normaalse riigi pooldajad,» räägib ta.

Igal juhul aktivistina paistab Tšaulin silma ka väljaspool KAPO raamatuid. Näiteks korraldas ta eelmise aasta 9. mai võidupüha tähistamise ajal Surematu polgu marssi ja see tuleb ka sel aastal. Või siis korraldas ta NATO-vastast Rahu Marssi eelmise aasta septembris.

Ehk uuesti kaitsepolitsei sõnavara kasutades – ta on mees, kes üritab siinmail levitada Moskva hoiakut. Ehkki Moskva või Kremliga ta ise ennast seotuks ei pea. «Ei, Kremliga ma seotud pole,» ütleb ta ise.

Vahtkond elab edasi

Kuid mis mees see Tšaulin siis on? Näiteks on ta olnud mittetulundusühingu Öine Vahtkond juhatuses. Mäletatavasti tekkis öine vahtkond omal ajal selleks, et kaitsta pronkssõdurit selle endises asukohas Tõnismäel. Pärast sõduri teisaldamist sõjaväekalmistule ja Tallinna kesklinna segipeksmist 10 aastat tagasi aprillis, anti just vahtkonna toonased juhtfiguurid Dmitri Linter, Mark Sirõk, Maksim Reva ja Dimitri Klenski kohtu alla süüdistusega rahutuste organiseerimises.

Nad mõisteti õigeks. Pärast seda on Linter, Sirõk ja Reva toimetanud põhiliselt Venemaal, Klenski aga lihtsalt vahtkonnast kõrvale astunud. Kaitsepolitsei büroo juhi Andres Kahari sõnul see ühendus ametlikus vormis tänaseks kadunud. «Inimesed ajavad Kremli asja edasi, aga juba muude projektidega,» räägib ta.

See on tõsi - pronkssõdurit tema nüüd juba 10 aastaga harjunud asukohas justkui kaitsta pole vaja ja Öine Vahtkond kui mittetulundusühing kustutati registrist eelmise aasta alguses. Kuid projekte, millega tegeleda, Tšaulinil jagub ja nii liigitab ta ennast ka veel täna vahtkonna aktivistiks.

Tšaulini sõnul koondabki tänane vahtkond umbes 15 aktvisiti, kes pole rahul näiteks kohaliku keele- ja kodakondsuspoliitika ning mõnede muude asjadega Eesti elus. Ja tõpoolest - avalikkuses on need aktivistid tuntud ka päris mitme projektiga. Näiteks ühe ülesandena näeb Tšaulin 9. mai tähistamise korraldamist pronkssõduri juures. «Me korraldame seal pidu. Vaatame, et kord oleks majas, et veteranid pääseks ligi, et saaks lilli panna,» räägib ta.

Surematu polk – kelle algatus?

Kuid selle üldise peo kõrvale tekkiski Tšaulini ja tema kaasvõitlejate eestvedamisel eelmisel aastal veel üks üritus - Surematu polgu marss. Politseis regitreeritud on see marssimine Tallinnas juba ka sellleks aastaks. Aga millega siis tegu? Suurelt Venemaalt pärit ametliku versiooni järgi on tegemist Tomskist alguse saanud rahvaalgatusliku üritusega, kus inimesed mälestavad rongkäiguga sõjas hukkunud sugulasi, kandes nende pilte. Et see formaat just rahvaalgatusena sündis ja nüüd üle Venemaa sadade tuhandete inimesteni on jõudnud, räägib meile ka Tšaulin.

«See pole ülevalt ega kusagilt tulnud käsk. Inimesed ise hakkasid seda tegema. Leidsime, et ka siin on see täiesti võimalik. Kui on huvitav,» ütleb ta.

Poliitik ja semiootik Mihhail Lotman hoiab end Venemaal toimuvaga hästi kursis ja mõtestab seda marssimist veidi teistmoodi lahti. «Isegi ei ole teada, kas see oli algusest peale selline keskusest tulnud initsiatiiv või kuskil seal Venemaal oli see rahva initsiatiiv. Ma arvan, et see oli siiski mitte rahva initsiatiiv, vaid lihtsalt seal prooviti, et kuidas läheb. Läks hästi ja siis tehti selline üleriiklik ja nüüd viiakse üle maailma need,» arutleb Lotman.  

Venemaalt saab Geogi linte

Ehk siis võib eeldada, et seesama suur Venemaa seda marssimist ka meil siin igati soosib ja toetab. Tšaulin ise eitab siin aga igasugust seost Venemaa võimudega ja kinnitab, et on Venemaa poolelt selleks ürituseks palunud ainult üht konkreetset asja. «Georgi lindid. Neid saan küll Venemaalt. Hakkangi täna kirjutama, et meile saadetaks Georgi linte,» ütleb Tšaulin.

Ehk siis Georgi lindid, mida võitu tähistavad Eesti venelased kannavad, pärinevad Venemaalt. Kuid Tšaulin kinnitab, et mingit muud tuge nad oma tegevusele ei saa. Ta selgitab, et ka mullune NATO-vastane marss oli niinimetatud kohalik rahuarmastav initsiatiiv. «NATO vastu tegime piketi. Ise joonistasime kõik loosungid. Särgid NATO-vastaste hüüdlausetega. Ise kodus joonistasin,» räägib ta rahu nimel marssimisest.

Vestlusest Tšauliniga koorubki kohati välja tugev rahusõnum. «Tahaksin, et Eesti oleks kõigi ümbritsevate riikidega sõber. Et elaks rahus, ei sõdiks kellegagi, poleks  kellegagi konfliktis. Et elaks sõbralikult ja kõik oleks hästi. Et oleksime nagu väike Šveits,» räägib ta.

Ka seesugusele mõttekäigule lisab Lotman omalt poolt tähendusi. «Patsifistid, rahuarmastajad. See patsifistlik liikumine oli juba nõukogude ajal. Rahu kaitse komitee oli KGB üks filiaale,» räägib Lotman.

«Kui saaksin raha Venemaalt, istuksin kinni»

Aga olgu selle patsifismiga kuidas on, igal juhul kinnitab Tšaulin üle, et suhtleb küll näiteks Vene saatkonnaga, et saada paremat kontakti kohalike nõukogude armee veteranidega, kes samuti saatkonnaga suhtlevad, kuid mingit muud toetust ta ida poolt ei saa. Kindlasti mitte raha oma asjade korraldamiseks - seda piskut, mis pikettideks vaja läheb, annetab ta ise koos teiste aktivistidega omast taskust. «Kui saaksin Venemaalt raha, oleks mind ammu kinni pandud. Sest KAPO teeb tegelikult head tööd. Väga tublit,» räägib ta.

Kahar ütleb siiski, et Tšaulini juttu tuleks suhtuda allikakriitiliselt. «Selge on see ka, et ega tõesti – raha saavad inimesed erinevalt. Kindlasti toetatakse läbi saatkonna. Toetatakse näiteks õigusabi osutamisega, kui keegi siin satub pahuksisse Eesti seadustega. Selliseda asjad,» räägib ta.

Kuid mis marssimist ennast puudutab, siis Lotman lisab siia veel konkreetselt, et selliste meeleavalduste korraldamine on kindlasti Kremli poolt keskselt juhitav protsess. «Seltskond korraldab neid rahu marsse sellepärast, et neile öeldi. Need ei ole spontaansed liikumised,» ütleb ta.

«Just – et oleks võimalik siis näidata maailmale, et inimesed on justkui NATO vastu või siis Kremli poolt ja siis seda siis levitada. Ja neid rahu marsse üritatakse siis korraldada mitte ainult Eestis, vaid ka mujal,» lisab Kahar.

Kahari sõnul tulebki selliseid aktiviste näha osana Kremli suurest mõjutustegevuse pildist.

«Nende ülesanne ongi toetada Venemaa huvisid, edastada Venemaa sõnumeid kas siis luues mingeid sündmusi või siis lihtsalt luua mingi mulje sellest, justkui need kohalikud Kremli-meelsed aktivistid esindavad rohkemaid inimesi, kui see väike grupp,» ütleb Kahar.

Kas aktivistid kujutavad ohtu?

Kuid siit tekibki küsimus, kas selline väike grupp aktiviste võiks üldse kujutada endast julgeolekuohtu?

«Kõik sõltub sellest, milline on olukord. Kui olukord on pingeline, siis need aktivistid võivad olla need, kes on selle sädeme tõmbajaks,» ütleb Kahar. «Ütleme näiteks piltlikult, et kui lasta ruum plahvatusohtlikku gaasi täis, siis see säde, mis kõik plahvatama paneb, siis nemad ongi see säde või sädeme tekitaja. Seni, kuni kõik on rahulik, on nad lihtsalt sellised naeruväärsed tegelased, kes otsivad endale elu mõtet kusagilt,» lisab ta.

Ehk asja sisu on selles, et praegu ühiskonnas tegelikult mingit rahvustevahelist pinget, mis süttida võiks, ei ole ja seda kinnitab meile ka kunagi ka pronksiööde korraldamises süüdistatud ja õigeks mõistetud endine Öise Vahtkonna liige Dimitri Klenski. «Vene elektoraat, vene elanikkond – ta on nii murtud, ta on nii pressitud, ta ei usu,» räägib ta.

Klenski näeb just 10 aasta tagustel sündmustel selles suurt rolli. «Pronksöö ühelt poolt lõhestas, teiselt poolt, ma ütlen, tegi vene kogukonna mõnevõrra – minu jaoks vähemalt venelase vaatevinklist – invaliidiks. Sotsiaalseks invaliidiks, isegi majanduspoliitiliseks invaliidiks. Ta ei ole võrdväärne,» ütleb Klenski.

See omakorda tähendab Klenski jaoks, et tegelikult venekeelse elanikkonna tegelike probleemidega keegi väga ka ei tegele. «Probleem muutub praegu ühe rohkem teoreetiliseks. Ta on olemas, aga külmutatud,» sõnab ta.

Klenski: «Mis tähendab Kremli-meelne?»

Samuti ei saa Klenski aru sellest, kui inimestele Kremli-meelsuse silti külge kleebitakse. «Ja muide, praegu meie president ütles ka, et meil on Kremli-meelseid inimesi palju, kes vabalt valdavad Eesti keelt. Mis see tähendab?» küsib ta.

Tema sõnul on eestlased kohati hoopis liiga paranoilised. «Kaasmaalased, öine vahtkond või vene naiste organiseeritud Eesti vanemate liikumine – kohe KAPO jälgib, esimesel koosolekul olid kohe seal esindajad. Kuulge – minu meelest on see ainult KAPO argumendiks, et eelarvest antaks rohkem raha. Mingisugust ohtu nad ei kujuta,» räägib Klenski.

Lotman nõustub - sellised aktivistid üksinda pole kuigi ohtlikud. «Iseenesest ei kujuta nad endast mitte mingisugust ohtu. Ohtu kujutavad need, kes neid juhivad,» räägib ta.

See tähendab, et sellistel sündmustel, nagu 10 aasta tagune pronksiöö, on palju laiem taust, kui pelgalt kodumaised head või halba eesti keelt kõnelevad aktivistid. Toonane pinge koondus konkreetse objekti ja sümboli ümber, mis rahvast lõhestas ning tüli tekitas. Teiselt poolt lisandus sellele idanaabri intensiivne ja pikaajaline mõjutustöö meedia kaudu ja seejärel ka kohalike aktivistide panus.

«Ega see 2007 oli juba ju protsessi lõpp põhimõtteliselt. Enne seda oli ju mitu aastat olukord järjest halvemaks läinud ja sellega koos käis ju valede ja pooltõdede abil inimeste üleskütmine Vene meedia kaudu,» räägib Kahar.

Venemaa fookus mujal

Praegu sellist objekti, mille ümber kismat tekitada, ei ole. Samuti pole Eesti Kremli strateegidel ilmselt muude ja põletavamate teemade, näiteks Ukrainas ja Süüria tõttu, sedavõrd täpselt sihikul.

«Eesti ei ole prioriteet, aga Eesti ei ole unustatud. Venemaal sajad inimesed töötavad ainult Eesti suunas – jõustruktuurides, väliluures, FSBs, välisministeeriumis,» ütleb Lotman.

Kui aga uskuda Tšaulini, siis temal ja tema kaasvõitlejatel nende teemadega, mis tööd Venemaal Eesti suunas tehakse, tegelikult pistmist ei ole. Ta kinnitab, et temagi ei soovi Eestis ühegi pingekolde teket.

«Kuumad pead - vahel räägitakse Narva kohta, et linn või terve kirderajoon eraldub Eestist. Ausalt öeldes ma ei tahaks seda,» räägib ta. Tšaulini sõnul tuleb hoopis valimistel osaleda ja seal oma valikuid teha. End ja oma kaasvõitlejaid kirjeldab ta kokkuvõttes lihtsalt inimestena, kes soovivad oma õiguste eest seista. «Me ei tapa kedagi, ei solva, ei terroriseeri. Oleme tavalised normaalsed inimesed, kes võitlevad tavaliste õiguste eest,» ütleb Tšaulin.

Öise Vahtkonna mütsi alla koonduvate aktivistide järgmine üritus aga ongi planeeritud homseks, et neid 10 aasta taguseid sündmusi veidi meenutada.

Plaanis on näidata Vene kultuurikesuses pronksiöödest valminud filmi ja hiljem koguneda Tõnismäel, kust liigutakse edasi ka Tatari tänavale, et mälestada Dmitri Ganinit - noormeest, kes ainsana toonaste sündmuste ajal elu kaotas. Sellist meenutuspiketti on väike seltskond aktiviste pidanud igal aastal.