Turvataktika ekspert: kesklinna suunas liikuv mootorratas kujutas tõsist ohtu

Mootorratturi peatamiseks tuli politseil ta teelt välja suruda Foto: Martin Ilustrumm

Politsei- ja piirivalveameti turvataktika eksperdi Armin Saaritsa sõnul tuli reede õhtul kesklinna suunas sõitnud mootorratas peatada, kuna see kujutas kaasliiklejatele tõsist ohtu. Ka liiklusjuristi hinnangul ei jäänud politseil muud üle.

«Mootorrattur võttis suuna tagasi kesklinna poole, kus sellisel kellaajal oli nii autosid kui ka kergliiklejaid. Selline rattur ei seadnud ohtu mitte ainult ennast, vaid ka teisi, kes võisid tema teele sattuda,» ütles Saarits.

Eksperdi sõnul tuleb sõiduki sundpeatamine teha selliselt, et see hoiab ära raskemaid tagajärgi ja selle ulatus on proportsionaalne sooritatud rikkumisega.

«Proportsionaalsus sõltub aga tihtipeale olukorrast ja sündmuse asjaoludest. Politseinikul on mitmesuguseid variante, kuidas sõiduk peatada. Ta võib blokeerida tee, kasutada teesulgu või «siili». Äärmuslikumad on ka teelt väljasurumised ja tulirelvaga rehvide purustamine.»

Saaritsa sõnul on kaherattaliste puhul sundpeatamise võimalusi vähem. «Seega otsust tehes tasub meeles pidada, kas tagajärg kaalub üles saadava kasu. Praegune sündmus lõppes õnnelikult ja kihutava mootorratturi teekond takistati,» lisas Saarits.

Ainult halvad valikud

Liiklusjurist Indrek Sirk tõdes, et tegelikult on politseil põgeneva juhi peatamiseks valida ainult halbade valikute vahel. Häid valikuid saab teha ainult see inimene, kes politsei eest põgeneb ehk teisisõnu – ta peaks jääma seisma ja alla andma. 

«Politseipatrull võiks ju tagaajamise ära lõpetada, aga paraku ei ole tagaajamise käigus teada, miks see isik põgeneb, kellega tegemist on või mis tal plaanis on,» nentis Sirk. «Kunagi ei või teada, kas sõiduki küljes olev registreerimismärk ikka kuulub sellele sõidukile ja miks see isik parajasti politsei eest põgeneb – kas see on 16-aastane poisike, kes on lihtsalt politseid nähes hirmul, või on tegemist põgeneva terroristi, kurjategijaga.»

Mis võimalused siis politseil on? Kui politsei eest pageja ise ei peatu, siis üheks meetodiks on teetõkete kasutamine ehk siis aetakse auto risti ette, kasutatakse «siili» või muud taolist. «Vähemalt viimase poole kilomeetri jooksul oli teel kasutatud kaht teetõket. Need ei olnud küll kõige õnnestunumad, kuid see olukord ei võimalda ka pikalt ette planeerida, et nüüd teeme suure müüri ette, kust isik läbi sõita ei saa,» rääkis Sirk.

Ent kui on ilmselge, et inimene ei kavatse isegi siis peatuda, tuleb ta kuidagi peatuma sundida. «Kogu maailmas, ka demokraatlikes riikides, on levinud võtteks sõiduki teelt välja rammimine,» nentis liiklusjurist. «See on midagi sarnast, et kui kaklejat püütakse ohjeldada ja talle käeraudu panna, siis tuleb tema suhtes jõudu kasutada. Ja mõnikord see jõu kasutamine lõppebki sellega, et inimesel on käsi välja väänatud, ta on kriimustatud või ta saab raskemaid vigastusi.»

Politseil oli reede õhtul ka varem võimalus mootorratturit teelt välja rammida, kuid seda tehti Sirgi hinnangul kõige ohutumas kohas ja väiksemal kiirusel. «Üldiselt teelt välja rammimistega ongi see, et sõiduk kaotab juhitavuse ja on oht, et liiklusõnnetus toimub nagunii. Kuid mida väiksemal kiirusel see toimub, seda kergemad on eeldatavasti ka tagajärjed.»

Ainus, mis käest läks, oli tema hinnangul see, et tõenäoliselt ei jõudnud politseisõiduki juht mootorratturi viimasele pidurdamisele reageerida. See tõi kaasa suurema kiiruste erinevuse ja ilmselt ka tugevama otsasõidu mootorrattale. «Kuid jällegi – palju halbu valikuid –, ja tegelikult tagantsõitja ei saa kontrollida seda, mida eessõitja parajasti teeb,» möönis ta.

Tema sõnul ei olnud videosalvestise järgi võimalik ka kuidagi aru saada, et mootorrattur olukorda kontrollib. «Tema tegevus nägi välja selline, et ta peab end puutumatuks. Kui ta tahab, siis ta keerab end politseiautole ette. Kui ta tahab, siis ta pidurdab politseiauto ees, mõtlemata sellele, kas politseinik suudab selles olukorras kuidagi ohutust tagada.»

Õnnetus oleks ilmselt nagunii juhtunud

Iga inimene, kes politsei eest pageb, peab ka tagajärgedega arvestama. «See tagajärg oleks tõenäoliselt nii ehk teisiti saabunud ka ilma selleta, kui politseiauto oleks mootorratturile otsa sõitnud. Ilmselt oleks ta varem või hiljem ise kellegagi kokku põrganud või kukkunud. Või kui ta oleks tõepoolest sel korral politsei eest pääsenud, siis ei oleks see ilmselt viimaseks korraks jäänud,» arvas liiklusjurist.

Seega käitus politsei Sirgi hinnangul õigesti, sest politsei ülesanne ongi meie õiguskorda kaitsta ja selleks on neile antud teatud volitused, muu hulgas kõrvaldada liiklusest teistele ohuks olevaid juhte.

«On väljendatud arvamust, et võib-olla politsei ei peaks põgenevaid autojuhte ja mootorrattureid taga ajama, sest neil tekib siis selline adrenaliinitulv, kus nad ei suuda enam kaine mõistusega otsuseid teha ja põgenemisest loobuda. Ent kui politsei loobuks peatumismärguande eirajate tagaajamisest ja nende kinnipüüdmisest, siis tähendaks see seda, et mõne aja pärast ei peaks ükski õigusrikkuja enam vajalikuks seisma jääda, kui politsei teda peatada üritab,» rääkis ta.

Seega sõidaksid kõik joobes juhid, kiiruseületajad ja juhtimisõiguseta roolikeerajad siis lihtsalt edasi. Seda eriti juhul, kui nad teaksid, et politsei neid nagunii taga ajama ei hakka.

«Kui me ütleme, et politsei ei või reageerida, siis me tegelikult võtame üldse politseilt kogu võimu ära ja meid ei kaitse enam keegi. Siis ei ole meil ka mõtet politseisse helistada, kui keegi meile kallale tungib,» rääkis Sirk.

Ta lisas, et mootorratturi ja tema kaaslase jaoks lõppes ju kõik tegelikult väga hästi. «Sellisel kiirusel mootorrattaga kukkuda ja saada suhteliselt kerged luumurrud… Peab ütlema, et need inimesed on õnnesärgis sündinud.»

Auto või mootorratta teelt välja rammimine on tema sõnul Eesti politsei praktikas erakordne ning seetõttu on ka loomulik, et ühiskonnas selle üle palju arutletakse.

Mootorratas läbis tagaajamise käigus 11 minutiga 15 kilomeetrit

Tallinnas reede õhtul politsei eest põgenenud mootorrattur läbis 11 minutiga ligi 15 kilomeetrit, enne kui politseisõiduk tsiklit peatuma sundimiseks rammis. Politsei esialgsel hinnangul ulatus mootorratta tippkiirus kuni 200 km/h.

Tagaajamine algas kell 23.19 Narva maanteel lauluväljaku Oru väravate juurest, kus politsei mõõtis Russalka ristmiku suunas sõitnud mootorratta kiiruseks 101 kilomeetrit tunnis. Mootorrattur ei reageerinud politseipatrulli peatumismärguandele ja kihutas edasi.

Russalka ristmikul keeras mootorrattur Pirita teele ja hakkas sõitma Viimsi suunas. Kloostrimetsa tee ja Pärnamäe tee kaudu jõudis mootorratas tagasi Narva maanteele ja hakkas sõitma kesklinna suunas.

Narva maantee ja Kelluka tee ristimikul oli üks politseiauto sulgenud tee. Põgenev mootorrattur jõudis teetõkkeni kell 23.24 ning pressis ennast piirdeaia ja politseisõiduki vahelt läbi nii, et kriimustas politseiautot. Narva maanteel sõitis mootorrattale vastu veel kaks politseisõidukit, kuid mootorrattur põikas neist mööda, sooritas ohtlikke manöövreid ja jätkas ikka sõitu.

Narva maantee ja Vana-Kuuli ringristmiku juures võttis jälitavas Volkswagenis olnud politseinik kell 23.30 vastu otsuse mootorratast selle peatuma sundimiseks rammida. Politsei hinnangul oli mootorratturi kiirus rammimise hetkel umbes 50 km/h.

Ratas paiskus rammimise järel paremale küljele. Mootorrattal sõitnud 22-aastane mees ja 22-aastane naine kukkusid ning mõlemad viidi haiglasse. Mootorratast juhtinud mees oli kaine.

Kesklinna politseijaoskonna patrullitalituse juhi Taavi Kirsi sõnul oli mootorratta väljasurumine väiksel kiirusel läbimõeldud otsus, millega hoiti ära tõsisem õnnetus. «Politsei sekkub otsustavalt, kui teel sõidab ligi 200 km/h ja tahtlikult peatumismärguannet eirav juht, kes võib olla teistele ohtlik. Ülisuurel kiirusel toimunud avarii puhul oleks tõenäoline, et raskeid vigastusi oleks saanud nii mootorrattaga sõitnud noored kui ka juhuslikult teele sattunud inimesed,» ütles ta.

Mitu rikkumist mootorrattur korda saatis?

Liiklusjurist Indrek Sirk ütles, et politsei eest põgenenud mootorrattur pani toime päris mitu rikkumist, kuid neist tõsiseim on peatumismärguande eiramine.

«Vastassuunavööndis sõitmine, peatumismärguande eiramine, kiiruseületamine ja manöövrite tegemine nii, et suunamärguannet ei anna,» loetles Sirk järjest rikkumisi. «Sellises olukorras, kus juba peatumismärguannet eiratakse, muutuvad teised rikkumised vähem tähtsateks,» nentis ta, et kes on ühe teoga toime pannud mitu rikkumist, saab karistada kõige raskema, praegusel juhul siis peatumismärguande eiramise eest.