Punase mütsiga punkar astus erakonna liikmeks, et saada parteijuhiks. Mis on selles lauses valesti?
Endine punkar! (Naerab südamest.)
Punane müts on ka juba nii kulunud. Oleksin ju võinud väga hästi mugavustsoonis edasi elada, olla nähtav, tegeleda ühiskonnas valuliste asjadega ja olla parteitu ning natuke olla nagu parteis ka. Aga aus olles – kui vaadata, kellel on Vabaerakonna silt otsa ees, siis olen see mina. Paljud ei teagi, et ma polnud erakonna liige.
Erakond on paika loksunud, lastehaigused välja elatud, kõik on kokku päris hea punt, aga nüüd on action’it vaja! Kasvamisaeg oli rahulik, nüüd on uut energiat vaja. Minu eluunistuste kohvris pole olnud sedelikest «Hakka parteijuhiks», aga lõpuks oli otsus üsna lihtne.
Teis väga suurt sisemist vastuolu ja võitlust pole?
Parteid on üle-eelmise sajandi väljamõeldis, oma olemuselt nii väga ajale jalgu jäänud: juhikesksed, sisemised mängud, vajadust iseend asjatult suureks paisutada, kuigi tegelikult juhib seda väga väike grupp. Vabaerakonnas vähemalt üritatakse asju teistmoodi teha.