Ettepanek: lasteaialastele võiks hakata suhtlemistunde andma

Foto: SCANPIX

Sotsiaaltöötaja usub, et kui juba maast madalast hakata õpetama suhtlemist ja muid sotsiaalseid oskuseid, aitaks see tulevikus palju probleeme ära hoida. Haridusministeeriumi arvates pole selle tarvis vaja õppekavva eraldi tunde lisada.

Ehkki esialgu võib inimese suhtlema õpetamine tunduda tobe, sest suhtlemine on justkui elementaarne, ei ole see sotsiaaltöötaja Getter Kähri arvates päris nii. Kui vaadata kas või äsja avaldatud PISA uuringu tulemusi, siis meie koolides on kiusamist rohkem kui OECD riikides keskmiselt.

Uuring näitas sedagi, et valdavalt kiusavad õpilased suuliselt – narrivad, levitavad kuulujutte või naeravad kaasõpilase üle. Ehk siis, probleemid taanduvadki enamjaolt just suhtlemisele.

Vanemad ei oska lastega suhelda

Just seetõttu saatis Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia keskuses töötav Kähr hiljuti haridusministeeriumile kirja, milles teeb konkreetse ettepaneku – vajalik oleks viia õppeprogrammi suhtlemis- ja sotsiaalsete oskuste õpe ja seda alates lasteaiast. Sest nagu ta ise ütleb, miks tegeleda hiljem tulekahju kustutamisega, kui neid tulekahjusid saaks ju küllalt kerge vaevaga ära hoida.

«Ma ei ütleks, et vanemad ei taha või ei hooli. Neil lihtsalt puudub pahatihti oskus lastega piisavalt kavalalt või mänguliselt suhelda»

Kogu probleemi tuum peitub tema sõnul just selles, et oskus efektiivselt suhelda puudub tihtipeale juba lapsevanematel. Selles võib oma rolli mängida seegi, kui vanematel on lapsepõlves puudunud eeskuju. Paremaid valikuid iseseisvalt tegema naljalt ei õpita.

«On vanemaid, kes lihtsalt ütlevad, et nad ei oska end lastega kehtestada ja nii võivad lapsed üle pea kasvada. Seda näevad lastepsühholoogid ja -psühhiaatrid juba oma töös, kus nad peavadki siis tulekahju kustutama, sest asjad on jäänud oskuste taha. Ma ei ütleks, et vanemad ei taha või ei hooli. Neil lihtsalt puudub pahatihti oskus lastega piisavalt kavalalt või mänguliselt suhelda,» rääkis Kähr.

Suhtlemistunnid juba koolieelikutele

Kuna täiskasvanutele oleks suhtlemiskoolituse andmine hoopis keerukam ja kulukam, oleks tema ja tema kolleegide hinnangul mõistlikum hakata juba maast madalast inimesi õpetama. On ju vähemal või suuremal määral tegemist tulevaste lapsevanematega. 

«See võikski olla konkreetne õppeprogrammiosa ehk aine, kus õpitakse mänguliselt suhtlemist, näiteks emotsioonide juhtimist ja sotsiaalseid oskusi,» tutvustas ta oma ideed Postimehele. Ligi kümneaastase töökogemusega Kähr ei tulnud sellisele mõttele lihtsalt tühja koha pealt, vaid aruteludes, kus osalesid ka lastepsühholoog, psühhoterapeudid ja eripedagoogid.

«Ma usun, et nii kasvataksime me tulevatest põlvkondadest oluliselt hakkajamad inimesed, kelle suutlikkus eluga toime tulla on oluliselt parem»

Tema ettepaneku kohaselt võiks õpetada näiteks enesekehtestamist, tasakaalu leidmist, empaatilisust, hoolivust, oskust arvestada inimeste eripäradega, pingelistes olukordades rahu säilitamist ja muudki. 

Praegu levib meil Kähri arvates liiga palju paikapanemist. See aga ei meeldi kellelegi. «Efektiivne suhtlemine on ju tegelikult täiesti õpitav,» lausus ta, «ja kui meile neid oskusi õpetatakse, siis võib-olla õpime ma ka üksteist kuulama ja mõistma».

«Kes ei vajaks suhtlemisõpet?»

Küsimusele, kui palju näeb tema oma igapäevatöös lapsi, kes tõepoolest sellist õpet vajaksid, vastab Kähr: «Aga kes ei vajaks suhtlemisõpet?». Kähr osutab sellelegi, et tema on oma eriala tõttu saanud täiskasvanueas suhtlemisõpet.

Vajadus sellise õppe järele ei ole tema sõnul midagi sellist, mille pärast peaks häbi tundma. «Vastupidi, asi on selles, et see on nii elementaarne ja me kõik vajame seda,» ütles Kähr.

Kähr ei taha ise välja pakkuda, missuguse metoodika järgi võiks sellist ainet õpetada. Selle jätaks ta spetsialistide hooleks. Küll aga lisab ta, et metoodika peaks sõltuma laste vanusest ja võimekusest. 

«Ma usun, et nii kasvataksime me tulevatest põlvkondadest oluliselt hakkajamad inimesed, kelle suutlikkus eluga toime tulla on oluliselt parem,» lausus Kähr. «Kui lapsed seda õpet saavad, siis nad on tulevikus palju paremad kolleegid, sõbrad, elukaaslased, lapsevanemad.»

Kuigi Eestis on praegugi mitu programmi, mida koolid saavad soovi korral kasutada, ei ole see Kähri hinnangul piisav. Tema arvates peaks suhtlemisõppe tund igapäevase õppega ikkagi kaasa käima. Olgu see siis üks või kaks tundi nädalas. Seejuures peaks seda tundi tema arvates andma vastava erialaväljaõppega inimene.

​Millised vabatahtlikud võimalused on praegu?

VEPA

VEPA käitumisoskuste mäng on kogum mängulistest meetoditest, mida õpetaja saab tunni ajal kasutada. Mänguga soovitakse luua klassis posiitvset õhkkonda ja tunnustada head käitumist. Metoodika on koolidele tasuta ja projekti eestvedaja Tervise Arengu Instituut loodab aastaks 2021 jõuda vähemalt 200 õpetaja ja 4000 õpilaseni. Mäng on mõeldud ennekõike algklassi õpilastele.

KiVa

KiVa on teaduspõhine kiusamisvastane programm, mis on loodud Turu Ülikoolis Soome haridus- ja kultuuriministeeriumi toetusel. Soomes on Kiva nõutus programm: umbes 50 protsenti kõigist koolidest rakendavad seda. Programm sisaldab nii universaalseid kui juhtumipõhiseid tegevusi kiusamise ennetamiseks ja märgatud juhtumite lahendamiseks. Tegemist ei ole ühe-aastase projektiga, vaid see on püsiv osa kooli kiusamisvastasest tööst. 

Kiusamisest vabaks!

Alates 2007. aastast juhib Save the Children Denmark koostöös Taani kroonprintsessi Mary Fondiga Taani lasteaedades ja algklassides ennetavat kiusamisvastast programmi «Kiusamisest vabaks!», milles keskendutakse kiusamise ennetamisele 3-10 aastastele laste seas. Eestis veab Taani eeskujule tuginevat programmi «Kiusamisest vaba lasteaed ja kool» alates 2010. aastast MTÜ Lastekaitse Liit.

Näiteks 2016/2017. õppeaastaks on metoodikaga liitunud 455 lasteaeda ja 123 kooli. 

Ministeerium ei näe eraldi suhtlemistundidel mõtet

Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik märkis, et suhtlemispädevus on üks neist oskustest, mida koolis ja lasteaias kujundatakse teadlikult läbi kõikide õppeainete ja tegevuste. 

«Kui kodus on eeskujuks vanemad, siis koolis ja lasteaias on eeskujuks õpetaja. Laps peab õppetöös suhtlema, esitama küsimusi, põhjendama oma seisukohti ja nii edasi,» lausus Liblik.

Ministeeriumi kinnitusel on juba koolieelse lasteasutuse riiklikust õppekavast tulenevalt tõstetud ka alushariduses fookusesse lapse sotsiaalsed oskused. Selleks kasutatakse lasteaedades ja koolides erinevaid metoodikaid ning programme.

Liblik tõi välja, et koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava ja seda toetavad käsiraamatud aitavad sealjuures avada sotsiaalsete oskuste õpetamise sisu. Programmi või metoodikaga liitumise kohta teeb otsuse õppeasutus.

«Suhtlemis- ja sotsiaalsete oskuste kujunemisele ei saa keskenduda ainult ühe kursuse või eraldi õppeaine raames, vaid seda tuleb teha läbivalt, sest tegemist on ka ühega kaheksast riiklikus õppekavas välja toodud üldpädevusest ehk olulistest kooliajal omandatavast oskusest,» lausus Liblik. Praegu on kõikide õppeainete õppeprotsessidesse suhtlemisoskuse kujundamine sisse kirjutamisel. Sinna juurde tulevad ka näited ja õpetamisviisid.

Liblik lisas, et mitmes koolis rakendatakse ka valikkursusi, kus näiteks draamaelementide kaudu kujundatakse suhtlemispädevust, seatakse lapsed uutesse olukordadesse, antakse neile võimalus probleeme lahendada, kriitiliselt mõelda, arutleda ja oma seisukohti kaitsta. Lisaks peab põhikooli jooksul õpilane korduvalt esitama loov- ja loomingulisi töid, mille juures pööratakse tähelepanu ka tema esinemis- ja suhtlemisoskustele.

«Nii kujundame elus hästi hakkama saavaid inimesi ja ka tuleviku lapsevanemaid, kes suudavad olla oma lastele eeskujuks, tehes selles osas koostööd lasteaia ja kooliga,» ütles Liblik.