Filmiarvutus «Reaalselt tundmatu»: sihtpunkt või teelolek?

Michael Shannon. Foto: Kaader filmist

See film räägib mõtetest inimese peas, kui kõht on täis, katus pea kohal, puhtad riided seljas ja raha natuke rohkem kui hädapärasteks kulutusteks tarvis. Ehk siis mõtetest, mis tabavad inimest, kui tal on igav. Mis oleks, kui saaks oma elu alustada puhtalt lehelt iga kord, kui tüdimus peale tuleb? Jääb aga küsimus, kumb on tegelikult põnev, kas sihtpunkt või teelolek. Vastus on muidugi teelolek, sest sihtpunktis on jälle igav.

«Reaalselt tundmatu»

USA 2017

Režissöör Joshua Marston

Osades Rachel Weisz, Michael Shannon, Danny Glover, Kathy Bates

Kestab 1 tund 30 minutit

«Reaalselt tundmatu» võiks olla ka lavatükk: igal tegelasel on loo kulgemise seisukohast oma funktsioon ja stseenid ei eelda spetsiifilisi võttekohti. Kahtlemata on tegemist vaid küpset maitset silmas pidava filmiga, mille vaatajal jagub kannatlikkust jälgimaks staatiliste tegelaste minevikuteemalisi arveteklaarimisi. Pole kärarikast tüli, puuduvad sõltuvusained, ei ühtegi seksistseeni, keegi pole duši all paljas ja ainus pikk embus on hüvastijätt. Mitte küll ilmtingimata kõige põnevam, kuid hämmastavalt värskendav kinoelamus on see siiski.

Filmi idees on kokku saanud kaks klassikut: romantiline komöödia «Amelie» ja põnevusdraama «Püüa kinni, kui suudad» («Catch Me If You Can»). Ka «Amelie» tegeleb inimese igatsusega elevuse järele ja Rachel Weiszi võib Briti Audrey Tautouks pidada küll. Biograafiliste sugemetega «Püüa kinni, kui suudad» räägib mehest, kes petab kõiki ja kõiges enesele aina uusi identiteete luues. Ka siinses filmis on peategelane omandanud vaid mõne aastaga elukutseid, oskusi ja dokumente, mille saamine eeldab üldiselt aastaid õpinguid ja häid suhteid kriminaalses maailmas. Rõhutan, et kohtuvad ainult ideed, puuduvad ühe rõõmsameelsus ja teise seikluslikkus. Valetamine kui teema (kellele, kui palju, kuidas ja miks) kannaks välja palju mitmekihilisema filmi. Praegu oleks, nagu oleks ideele sein ette tulnud ja sellest on kahju.

Eelkõige tasub seda filmi vaadata ühte kahest peaosalisest kehastava Michael Shannoni pärast. Eesti tele- ja kinopublikul on Shannoni ande nautimiseks olnud vähe võimalusi. Kinosõber teab tema suurepärast kõrvalosa Texase asešerifina Tom Fordi filmis «Ööloomad». Telepublik võiks mäletada Shannoni kehastatud agent Van Aldenit sarjas «Keeluaja kuningas». Inimesed, kes jälgivad filmikanaleid, teavad teda ka peaosalisena filmist «The Iceman», aga see palgamõrvarina leiba teeniva pereisa raskete valikute käsitlus pole eriti veenev.

Filmis «Reaalselt tundmatu» on ta Tom (või Tony, aga mis taust on segadusel tegelase eesnimega, ei saagi me teada), kes püüab kuidagi hakkama saada oma igavas elus, kuni ilmub välja 15 aastat tagasi kadunud tüdruksõber (Rachel Weisz). Režissöör Joshua Marston huvitub eelkõige Weiszist ja selle tulemusena torkab viimase tegelaskuju filmis silma nagu hambaork murus. Shannoni tegelane peaks vist Marstoni arvates olema vaid Weiszi tegelase dialoogipartner. Ometi on Shannon näitlejana nii palju põnevam, et ka tema tegelaskuju muutub Weiszi omast oluliselt huvitavamaks. Nii kujuneb tähtsaks hoopis see, miks teine tegelane ei põgene, kui üks seda mängleva kergusega teeb.

Halb uudis on aga Kathy Batesi fännidele. Mäletame ju, kuidas «Inglourious Basterdsi» afiššidel ilutses Brad Pitti nimi. Filmist teame, et Pitti roll ei olnud tegelikult suur, ta oli lihtsalt nimi, millega rahvast kinno meelitada. Batesiga on siinkohal sama: hea nimi, mida tutvustusse lisada, kuid filmis liiga väike osa, et üldist pilti määrata.