:format(webp)/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
Arter käis vaatamas, mismoodi harjutavad laskmist mehed, kes peavad vabastama pantvange ja tantsima kurjategijatega relvastatud tangot.
Fotod ja video: K-komandoga lasketiirus (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiiskavkarge kevadhommik Pärnu külje all Paikuse politseikoolis. Lasketiiru on kogunenud kaks instruktorit ja 12 K-komando liiget. Näomaskides mehed kannavad vormi, mis meenutab midagi jahimehe ja kaitseväelase rõivastuse vahepealset, ja kui neil poleks õlal politsei vappi, võiks vabalt arvata, et tegemist on «roheliste mehikeste» või «viisakate inimestega».
See hõbedase lõviga vapp on ka ainus, mis välisel vaatlusel seob K-komandot politseiga. Kõik muu alates sõidukitest ja relvastusest on erinev. Isegi nimesilt on neil selja taga ning ilusa poisslapse nime asemel seisab seal kuld- või hõbeniidiga tikitult näiteks 64, 62 või 57.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/13/6546263t1h6289.jpg)
Esimene põhjus, miks härrased tiiru on tulnud, on lihtne. Aastas korra või kaks võtab K-komando oma ridadesse värskeid liikmeid ja neid – enamasti patrullpolitseinike seast pärit noori – tuleb neljakuise katseaja jooksul testida ja meeskonda sulandada. Teine põhjus on proosalisem: et drillida-drillida-drillida, nagu klassikud on öelnud. Ja seda drillimist on kõvasti!
Esimene harjutus on tegelikult soojendus: mehed võtavad ritta, jalad õlgade laiuselt, ja justkui relvale veidi järele nõjatudes annavad 30 meetri kaugusel oleva sihtmärgi pihta tuld. Kuus SigSauer P226 pauguvad, kuus ootavad oma järge.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/13/6546849t1h045b.jpg)
Kui kõigile on meelde tulnud, millisest relva otsast kuulid välja tulevad, asutakse salve vahetamist treenima. Et selle käigus loobitakse neid hulga kaupa ja suurel kiirusel vastu maad, kortsutan tehnikasõbrana sisemiselt kulmu, ent samas mõistan, et nn pärisolukorras loeb ainult kiirus. Minu üllatuseks tekib kogu hommikupooliku jooksul vaid mõni üksik tõrge ja siis soovitatakse survepesuri asemel hoopis rohkem relvaõli.
Auklikud seinad
Relv, mis tundidepikkuse paugutamise probleemideta välja kannab, on Šveitsi päritolu SigSauer, mille mudelit P226 kasutavad ka näiteks USA merejalaväelased. Eksklusiivse klubi liikmeks saamiseks tuleb tavakodanikul osta ligi 1500-eurone pilet ja lisada sinna veel lasersihiku ja taskulambi raha.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/13/6546267t1hd551.jpg)
Nii juhtubki, et töövahendi asemel hakkavad vaikselt väsima baaskoolitust saavad noored, täpsemalt nende seljad. Aga eks katsuge ise hoida mitu tundi sihtmärki kirbul tagasilööki kompenseerivas, veidi küürakas asendis, et harjutada käskluse peale tõrke eemaldamist ja laskmist. Ja seejärel tulistada ohtralt ümberkukkumisvõimalusi pakkuvatel prussidel kõndides ja vetruval autorehvil tasakaalu hoides. Ja seda kõike stabiilsuse huvides põlvedest veidi järele andes.
Pärast tasakaaluharjutusi tuuakse välja auklikud seinad. Igal augul on oma number ja kui kõlab «10!», siis tuleb püstoli raud toppida läbi eriti kitsa pilu, ise peaaegu pea alaspidi olles. Seejärel tulevad aga üsna kiire tempoga «7!», «4!», «9!»…
:format(webp)/nginx/o/2017/04/13/6546277t1h7ccc.jpg)
Päeva viimaseks atraktsiooniks on kaks seina, kus auke pole. Eesmärk on treenida varjumist, aga kuidas sa varjud, kui su püstol, kaks kätt, pea ja terve vasak õlg tahavad nuka tagant välja paista?! Keerulisuse huvides tehakse seda kõike ka istudes, ning selleks, et mitte kaitsva seina tagant välja kukkuda, sirutatakse üks jalg välja. Häid kerelihaseid nõudev asend näeb välja kõike muud kui mugav ja tundub pigem relvastatud pilatese moodi.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/13/6546287t1hb06a.jpg)
Aga kui su ametijuhendis on lause, mis puudutab inimeste pihta tulistamist, ja teine, mis mainib, et ka sinu pihta võidakse tulistada, siis pole põhjust korraliku väljaõppe üle nuriseda…
Aga mis saab siis, kui püstoli laskekaugusest jääb väheks?
Vastus sellele küsimusele saabub nädalake hiljem, kui K-komando mehed võõrustavad Arterit Tallinna külje all Männiku lasketiirus. Märklaudadest saja meetri kaugusele on valmis pandud lebomatid ja kuus snaiperrelva, tootjateks Sako ja Tikka.
/nginx/o/2017/04/13/6546561t1h2319.jpg)
Taas on tiiru aetud noored, kelle seast otsitakse loomult andekaid, kes võiksid tulevikus snaipriüksusega liituda. Ja ande väljaselgitamiseks on ainult üks viis: mehed võtavad lamades laskeasendi ja hakkavad märklehti perforeerima.
Proloogi lõpuks on sihikud paika keeratud ja «grupp koos» (loe: kuuliaugud lähestikku) ning instruktorid toovad lagedale keerukamad ülesanded. Esiteks laskmine aja peale. Raskusi valmistab siin see, et iga tagasilöök mõjutab relva asendit, lisaks tuleb vahetada sihtmärke ning samal ajal hoida oma silma täpselt optilise sihiku keskel – vastasel juhul värvub sisse suumitud maailm ühtlaselt mustaks.
/nginx/o/2017/04/13/6546493t1hc489.jpg)
Kuna snaipril peab hea silma-käe koordinatsiooni kõrval olema ka eesli kannatus ja terasest närvid, siis harjutatakse järgmisena käskluse peale laskmist. Mida aga ei tule, on käsklus. Möödub veel veidi aega ja siis käratab instruktor täiest tühja koha pealt «Mart!!!». Sellele järgneb kaks lasku ja hetk hiljem, kui mehed oma viga mõistavad, ka kaks sisemist näopihku.
Lasen ka!
Paukude kaja vaibudes rullub üle laskeala taas pinev vaikus. Minut hiljem raksatab maapinda 9 mm püstolikuul ja ilmselt tundest, et «Oh, keegi teine laseb, lasen igaks juhuks ka!» või siis lihtsalt ehmatusest teeb paugu ära ka üks snaipritest. Siinkohal tuleb mainida, et tegemist oli instruktori poolt teadlikult tekitatud eksitava taustamüraga, mis ühe noore ka vales kohas päästikule vajutama pani...
/nginx/o/2017/04/13/6546469t1h2dc0.jpg)
Kui lõpuks kõlab õige käsklus, teeb etteantud kahe sekundi jooksul lasu ära ainult üks mees. Kaks ülejäänut annavad aga alla, sest pika (snaiprite mõistes muidugi lühikese) ootamisega oli positsioon paigast läinud.
Seejärel on aeg «möödalasu harjutuse käes», mis tegelikult testib hoopis koostööd. Nimelt keeratakse sisse lastud relva optika paigast ära. Kui esimene lask on märgist möödunud, peab paarimees oma sihiku skaalale tuginedes õpetama, kui suur ennak paremale-vasakule-üles-alla võtta.
Et väljaõppele veidi lusti lisada, tuuakse mängu ka pudel rummi ja punktitabel. Süsteem on lihtne: igaühel on viis sihtmärki, millest kõige väiksem on ligi sentimeetrise läbimõõduga. Laskja peab ise otsustama, kas ta läheb kindla peale välja ja lepib väikse punktisummaga, või riskib raskemat sihtmärki püüdes miinusesse langemisega. Tulemusi vaadates selgub, et noored on riskialtid.
Paar andekat
Päeva lõpetab 400 meetri kauguselt laskmine. Kuna sooja kevadpäeva tõttu õhk virvendab, on sihtmärgi nägemine raskendatud, kuid nii kaugelt saab A4 paberile pihta isegi lühinägelik reporter. Paraku eeldatakse politseiüksuse puhul mitte paberi, vaid selle keskel oleva sihtmärgi tabamist…
:format(webp)/nginx/o/2017/04/13/6546529t1h0b9a.jpg)
Lõpetuseks võib instruktor rahul olla: paaril mehel on asja peale soont küll. Kui nad kunagi snaipriüksuse liikmeks saavad, ootab neid paugutamise asemel ees hoopis ohtralt vaatlusi ehk kahtlaste inimeste ja tegevuste märkamist. Aga kui tuleb lahendada peretüli, kus keegi ähvardab oma lähedasi tappa, siis on neil kuul rauas ja näpp päästikul. Kuigi õnneks ajavad enamasti asja korda läbirääkijad…