Tõeline tapjagaas

Üks neist neljapäeval Pariisis meelt avaldanutest kehastas Süüria keemiarünnaku ohvrit, teine aga päästetöötajat, kes ei saa enam kannatanut kuidagi aidata. Foto: Zakaria Abdelkafi / AFP / Scanpix

Natsi-Saksamaal algselt taimekaitsevahendiks loodud ülimürgisest sariinist on saanud maailma kurikuulsaim keemiarelv.

Ameerika Ühendriikide president Donald Trump teatas reedel varahommikuses telepöördumises, et andis käsu korraldada sõjaline rünnak Süüria lennuväebaasile, kust pandi toime keemiarünnak. «Selliste tapvate keemiarelvade kasutamise ja leviku ärahoidmine on Ameerika Ühendriikidele elutähtis huvi,» põhjendas ta.

Nii Eesti kaitseminister Margus Tsahkna kui ka riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson kinnitasid reedel Postimehe erisaates, et sariini kasutamine Süüria valitsusvägede poolt on n-ö punane joon, millest üleastumise korral ei saa sekkumist lugeda suveräänse riigi ründamiseks.

Mis aga on see hirmus gaas, mille kohta levinud videod tekitasid õudu inimestes üle maailma, tekitades maailma suurriikide vahel senisest tugevamad pinged?

Sariin on lõhnatu ja maitsetu gaas, mida hoiustatakse enamasti väga kergesti lenduva vedeliku kujul. Et tegemist on sama hästi nähtamatu mürgiga, ei ole sellega kokkupuudet võimalik ka vältida.

Esimeste sümptomite hulka kuuluvad näiteks vesine nina, valu silmades, rohke süljeeritus, higistamine, hingeldus, köhimine, kontrollimatu urineerimine ja iiveldus. Tõsisema kokkupuute korral kaob meelemärkus ning tekivad halvatus, tõmblused ja hingamisraskused, lõpuks kooma ja surm.

Sariin on elusorganismidele kergesti omastatav nii hingamisteede, seedekulgla kui ka naha kaudu. Selle peamine toimemehhanism seisneb keha näärmete ja lihaste talitlust inhibeeriva neurotransmitteri atsetüülkoliini esteraasi väljalülitamises. Tekkiv ahelreaktsioon viibki eespool kirjeldatud sümptomiteni.

Surmavaks doosiks loetakse aurude sissehingamisel 35 mg/m3 minutis, läbi naha vedelikuna 1700 mg/m3 minutis ja aurudena läbi naha 10 000 mg/m3 minutis. Sellise kokkupuute korral saabub surm ligi kümne minutiga.

Sariinimürgitust ravitakse pralidoksiimi ja atropiiniga, kuid neid ei pruugi alati õigel ajal saadaval olla. Süüria rünnaku puhul oli olemas küll piiratud kogus pralidoksiimi, aga sellest jäi kannatanute ravimiseks väheks. Nimelt on ravim kallis ja seda on keeruline hankida. Atropiinist rängema mürgituse korral aga abi ei ole.

Sariini leiutasid 1938. aastal Saksamaal keemiakombinaadi IG Farben teadlased, kes lootsid sellest uut ja efektiivset taimekaitsevahendit. See on üks võimsaimaid neljast Saksamaa G-seeria närvimürgist, mille nimi koosneb selle väljatöötajate Gerhard Schraderi, Otto Ambrose, Gerhard Ritteri ja Hans Jürgen von der Linde perenimede algustähtedest (Schrader, Ambros, Ritter, Linde).

Leiutamises suurimat rolli mänginud Schrader ja tema labori töötajad jäid katsete käigus pimedaks ning kaotasid lihaskoordinatsiooni. Hitleri sõjatööstus hakkas aine vastu suurt huvi tundma ja Teise maailmasõja käigus jõudis Natsi-Saksamaa rajada mitu sariinitehast, kuid õnneks lõppes sõda enne, kui nende toodangut kasutama jõuti hakata.

Siiski on sariin mitmes koletus rünnakus kasutusse läinud. Pärast Teist maailmasõda võttis isegi NATO selle mõneks ajaks oma keemiarelvade arsenali, samamoodi arendas sariini kasutamise võimekust ka Nõukogude Liit.

USA lõpetas sariini tootmise 1957. aastal, kuigi selle varusid hoiti alles 1970. aastani. 20. sajandi jooksul tootis sariini mitu riiki ja organisatsiooni, näiteks Süüria alustas vastavaid katsetusi tõenäoliselt 1970. aastatel.