Valimisreform andnuks taas kuueparteilise riigikogu

Foto: Scanpix / kollaaž Katri Karing

Kui kaotada ära riigikogu üleriigilised nimekirjad, oleks parlamenti pääsenud nelja asemel kuus parteid, lisaks kaks üksikkandidaati.

Innustatuna sellest, et neli politoloogi soovitasid hiljuti kaotada Eesti valimissüsteemist üleriigilised nimekirjad, arvutas Postimees välja, kui palju oleks valimistulemus erinenud, kui juba tänavu oleks valimised taolise korra järgi käinud.

Selgus, et praegusest neljast parlamendierakonnast kolm kaotas kohti – Reformierakond kolm, sotsid kaks ja IRL ühe koha. Vaid Keskerakonna saak jäi muutumatuks.

Vabanenud kuus kohta läksid jagamisele praegu riigikogu ukse taha jäänud roheliste, Rahvaliidu ja üksikkandidaatide vahel, kellest esimesed said kolm, teised ühe ja kolmandad kaks.

Nii oleks riigikokku pääsenud kolm nn vabatmeest – Kaarel Tarand, Artur Talvik ja Eerik-Niiles Kross - ja tagasi oleks valitud Rahvaliidu senine ainus alles jäänud riigikogu liige Mai Treial. Üksikkandidaatidest oleks sisse pääsenud rahvuslane Mart Helme ja päästjate eest võitleja Andres Reinberg.

Kunnase juhtum

Suurima häältesaagiga üksiküritaja, reservkolonelleitnant Leo Kunnas oleks aga jäänud ikkagi napilt riigikogu ukse taha – sest tema ringkonnas jagunesid viimase mandaadi jaotamisel võrdlusarvud napilt tema kahjuks.

Samas oleks Kunnas võinud ka sisse saada, kui reegleid oleks natuke teisiti seatud.

Nimelt, eelnev arvestus lähtus eeldusest, et Reformierakonnast pääseb tänu Andrus Ansipi hiigeltulemusele Harju- ja Raplamaalt riigikokku kuus oravaparteilast. Neist viimane, Andre Sepp, kogus aga 676 häält, mis on vähem kui kümnendik antud piirkonna isikumandaadist.

Seega, kui jätta alles praegu kehtiv reegel, mille kohaselt kõik isikumandaadist vähem kui kümnendiku kogunud kandidaadid riigikokku ringkonnamandaadiga riigikokku ei pääse, oleks Sepa koht läinud 3267 häält kogunud Kunnasele.

Sama reegli kehtestamisel oleks sarnane saatus tabanud Tallinnas Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita valimisringkonnas kandideerinud Kalle Klandorfi ja Nelli Privalovat, kelle asemel oleks sisse saanud vastavalt Imre Sooäär Reformierakonnast ja üksikkandidaat Martin Helme.

Olukorda muudaks seegi, kui üritada uuenenud olukorras rakendada kuidagi viieprotsendist valimiskünnist. Näiteks öelda, et riigikogu kohad jagatakse vaid üleriigiliselt viis ja enam protsenti häältest kogunud erakondade kandidaatide ning isikumandaadi saanud üksikkandidaatide vahel - nagu praegu. Sel juhul jääksid muidugi kõik rohelised, rahvaliitlased ja üksikkandidaadid ukse taha, kuid taoline piiritõmbamine muutuks uutes oludes praegusest raskemini põhjendatavaks ja võiks olenevalt olukorrast valimistulemust veelgi enam moonutada, mistõttu seda siinkohal ei arvestatud.

Broilerid ja teised ukse taha

Kui eelnevalt oli juttu parteide jõuvahekordade muutumisest, siis lisaks oleks uus kord toonud kaasa muutusi erakondade sees.

Välja oleks jäänud lausa kuus üleriigilise nimekirja abil sisse saanud reformimeest – Peep Aru, Lauri Luik, Kalev Lillo, Arto Aas, Remo Holsmer ja Tõnis Kõiv. Parlamendi ukse taha jääks ka neli värsket sotsiaaldemokraadist riigikogulast – Rannar Vassiljev, Jaak Allik, Kajar Lember ja Kalev Kotkas – ning sama suur arv keskerakondlasi – Kalev Kallo, Ester Tuiksoo, Priit Toobal ja Vladimir Velman. Eelmainitutest kolm on, muideks, endised rahvaliitlased.

Väikseim ümbermängimine ootaks ees IRLi – seal jääks riigikogu ukse taha regionaalminister Siim Valmar Kiisler ning Indrek Raudne.

Eelmainitute asemel pääseksid riigikokku lisaks väikeparteide esindajatele, üksikkandidaatidele ja varemmainitutele Mart Nutt IRList, sotsiaaldemokraadid Marju Lauristin ja Hannes Hanso, oravaparteilased Raivo Järvi ja Einar Vallbaum ning keskerakondlased Rein Ratas ja Tarmo Tammiste.

Lõpetuseks olgu mainitud, et siinkohal mängiti läbi vaid üks võimalik viis, kuidas valimissüsteemi muuta. Nagu näidatud, võib juba mõne esmapilgul väheolulise detaili teistmoodi lahendamine mõjutada ka kogu valimistulemust.