Naised maadlusmatil - õudus või vaatemäng?

Nii väänatakse vastane maha. Johanna Kikkas on pannud selili Maarja Plaseri, kes – jälgige kätt ülal vasakul! – proovib haardest vabaneda. Foto: Sander Ilvest

• Kas naised peavad kõiki alasid, mida mehed teevad, ilmtingimata järele tegema?
• Kas maadluse kasu naistele peitub ka selles, et meeste vägivallale vastu astuda?
• Miks peaks tüdrukud tahtma maadeldes haiget saada ja teistele haiget teha?
• Kuna maadlus tekitab traumasid, siis mispärast peaks naine oma keha lõhkuma?

Korralikud tüdrukud varem teineteist ei tuuseldanud. Aga uus aeg ja uued kombed. Mida mehed teevad ees, peavad naised saama järele teha. Miks tahavad kaunima soo mõned esindajad üksteist selili väänata, uuris Arter naiste maadluse edendajalt Johanna Kikkaselt.

Naiste maadlus? No ma ei tea... Isegi meeste maadlus paistab kole. Ja tundub igav. Ega muidu poleks olümpiajuhid seda hiljuti olümpiaprogrammist äärepealt välja visanud. Mis siis veel naiste maadlusest rääkida...

Kuid siit tuleb kohe esimene vasturünnak: «Mind lummab maadlus oma vaatemängulisusega,» teatab Johanna Kikkas, kes töötab proviisorina. Kuus aastat tagasi tuli ta rannamaadluses juunioride maailmameistriks. Nüüd on ta tippspordiga lõpparve teinud, kuid tegutseb innukalt selle nimel, et ahvatleda teisi Eesti tüdrukuid maadlema.

Milleks küll? Mis saab maadluses tüdrukutele paeluvat olla?

Iga spordiala tekitab higi, nii ka maadlus. Igal alal on oma nüansid, mis ei ole võib-olla kõige ilusamad. Sport teebki hingetuks, näost punaseks, higi voolab – kuid ega sa sportides mõtle, milline sa välja näed.

Kikkas seletab ja räägib siis ühe omapärase loo:

«Situatsioonid matil tekivad nii järsku! Kuueminutilise matši saatuse võib otsustada viimase kümne sekundiga. Rio olümpial ei võitnud paljud favoriidid just seetõttu, et nad läksid matile ja arvasid, et võidavad. Aga need, kes neid võitsid, olid teinud palju kodutööd, analüüsinud. Näiteks ameeriklanna Helen Maroulis, kes võitis finaalis jaapanlanna Saori Yoshidat, kolmekordset olümpiavõitjat – ta tahtis nii väga võita ja süvenes, mida peab selleks tegema. Ta leidis, et peab õppima teatud tasemel selgeks jaapani keele, et saada aru, mida Yoshida treener mati ääres hüüab. Ja õppiski aasta aega jaapani keelt.»

Jah, see on värvikas lugu. Aga vaevalt sellest piisab, et meelitada tüdrukuid maadlema.

Niisiis kutsusin Kikkase verbaalsele kahevõitlusele, kus üritasin teda kõigutada argumentidega, miks maadlus naistele ei sobi. Tema kui vilunud maadleja ülesanne oli kaitsta. Kas rohkem punkte teenis ründaja või kaitsja, selle üle saab igaüks järgnevalt ise kohut mõista.

Maadlus on iidne meeste ala. Kas kõike, mida mehed teevad – olgu tõstmine või poks –, peavad naised ilmtingimata järele tegema, sest muidu pole täielikku võrdsust? Vaevalt naised üldse maadlema oleksid hakanud, kui mehed poleks juba ammuilma maadelnud.

Ei usu, et naised ajavad maadeldes taga võrdõiguslikkust. Osa naisi otsib lihtsalt oma võimalust, oma teed, otsib oma südamelähedast spordiala. Inimesed on ju väga erinevad. Kunagi tahtsin hakata baleriiniks, aga praegu saan aru, et see ei sobinuks mulle – olen maatüdruk, harjunud tegema raskeid töid, näiteks heina viskama. Aga heinategu ei ole kerge! Selleks on vaja jõudu ja vastupidavust. Võib-olla seetõttu saigi minust maadleja.

Rahvusvaheline Olümpiakomitee tahtis maadluse hiljuti üldse olümpiaprogrammist välja heita, sest ala pole telegeeniline, on igav, seal juhtub vähe. Miks peaks selline ala, kus on palju pusimist, paeluma tüdrukuid?

Võib-olla ei ole inimestele selgeks tehtud, kuidas maadluses punkte teenitakse? Ala peab rohkem tutvustama. Pallimängudes on seevastu lihtne: pall peab minema korvi või väravasse, siis saad punkti.

Olen märganud, et kui inimestele seletada, mismoodi punktid tulevad, hakkavad nad maadlusest huvituma. Sest nad saavad sellest aru. Siis ei ole maadlus enam sugugi igav.

Meeste maadlus on alati tehnilisem, jõulisem, võimsam, seetõttu põnevam vaadata kui naiste maadlus. Teisisõnu: naiste maadlus näib meeste omaga võrreldes igal juhul vähem atraktiivne.

Ei ütleks seda. Naiste maadlus on väga huvitav. Inimesed ei ole seda lihtsalt piisavalt näinud. Seetõttu mõeldaksegi, et kui mehed maadlevad, on see normaalne, aga kui naised maadlevad, siis mitte. Tegelikult on naiste maadlus viimase 5–10 aastaga tohutult arenenud. Algul oli olümpial naiste maadluses ainult neli kehakaalu, nüüd on kuus, sest maadlejaid on juurde tulnud.

Jah, naised ei ole võib-olla nii jõulised nagu mehed. Kuid maadluses ei piisa ainult ülakeha tugevusest. Sa pead olema ka tehniline ja kiire, et võita. Võrrelge näiteks väikse kaaluga meeste ja naiste matše – seal ei ole vahet: need on mõlemad kiired, tehnilised, jõulised. Huvitav on vaadata.

Maadlus on kontaktspordiala, seega nõuab jõulisust, brutaalsust, valmisolekut haiget teha ja haiget saada. Kuidas sellised jõhkrad asjad tüdrukutele sobivad?

Ei pea olema selline maadleja! Loomulikult oleneb palju su isikuomadustest: kui defineerid end brutaalsena ja tahadki teistele viga teha, siis selline oledki. Aga kui su eesmärk ei ole olla brutaalne, vaid defineerid end kiire ja tehnilisena, oledki kiire ja tehniline. Samamoodi võib jõhker olla ka muudel aladel – olenevalt sinu häälestusest ja sellest, milline inimene sa oled.

Muidugi ei tohi sa maadlejana kunagi alla anda, pead olema kogu aeg võitlusvalmis – minema matile ja võitlema.

Kui teha skaala, mille ühes otsas on mittejõhkrad ja teises otsas jõhkrad alad, siis maadlus kuulub kindlasti jõhkrate hulka. Sellest veel jõhkramaid alasid on vähe, näiteks poks, kus teineteisel nägu üles taotakse. Mida sellise jõhkrapoolse ala harrastamine naistele annab?

Maadlus on väga mitmekülgne ala. See on seotud akrobaatikaga, nagu ka iluuisutamine ja iluvõimlemine. Soojendus koosnebki põhiliselt akrobaatikast, et kõik lihased ette valmistada, kuna maadluses lähevad kõik lihased käiku. Seegi on tüdrukutele pluss, et nad ei arenda näiteks ainult jalalihaseid, vaid kogu keha lihaseid. Kael, selg, hüppeliigesed – kõik peavad olema tugevad. Maadluse ilu ongi see, et saad oma keha väga tugevaks.

Järelikult on suurimaid praktilisi kasusid see, et kui lähisuhe ähvardab muutuda vägivaldseks, siis mees enne kolm korda mõtleb, kas ikka tasub füüsiliseks minna?

Enesekaitsena on maadlus kindlasti hea. Sa tead, mida teise inimesega pihta hakata, mitte ei seisa niisama, et mis nüüd saab.

Kuid lisaks kehale saab maadeldes tugevaks ka vaimselt. Maadlus annab enesekindlust. Sa pead suutma vastasele silma vaadata, mitte pöörama oma pilku mujale, et issand, kuidas ma värisen. Ei, ma tulen siia võitma! Selline vaimne seisund viib sind elus palju edasi. Sa ei karda sattuda uutesse situatsioonidesse. Sa pead suutma probleeme väga hästi lahendada, leidma endale parima variandi – ja seda paari sekundiga.

Tahate öelda, et tüdrukutest ei saa siis tossikesed, kellele elus pähe astutakse?

Jah. Sest maadleja peab olema vaimselt väga tugev.

Maadlus on jõuala. Jõutreening teeb mehed kapiks ja ambaaliks. Miks peaksid tüdrukud samamoodi lihased jämedaks ajama, kui samal ajal leidub terve hulk alasid, mis aitaks neid voolida palju kaunimaks?

Kõik oleneb sellest, kuidas jõutreeningut teha. Kui tahta ajada end musklisse, siis muutudki selliseks. Ka mina tegin Audenteses õppides jõutrenni, aga ei näe sugugi välja nagu hull kapp hullude lihastega.

Ega maadlejal saagi väga suured lihased olla, sest ta peab olema painduv. Loomulikult peab jõutrenni tegema, et suuta omas kaalus tüdrukuid üles tõsta. Muidugi on maadlejaid, kes ajavad end tugevaks ja võidavad jõuga – aga neid on vähe. Paljud maadlejad eelistavad olla pigem tehnilised ja painduvad, sest enamasti käivad tehnika ja kavalus jõust üle.

Ega vaatepilt, mis maadlusmatil avaneb, väga ilus ole – ja seda ka meeste maadluses, olgu ausalt märgitud. Maadlejad on näost punased, juuksed sasitud, nad lõõtsutavad, on üle keha higised... Maadlev naine, ka mees, on seega kõike muud kui kena ja kaunis – võrreldes näiteks iluvõimlejate või iluuisutajate, kõrgus- või kaugushüppajatega.

Maadlus on väga sportlik ala, aga sport ei saagi alati ilus olla. Samas on maadlus siiski mitmes mõttes ilus: kas või see, kuidas võtteid tehakse. Mõni võte on äärmiselt huvitav vaadata, millisesse situatsiooni siis sportlased satuvad.

Tegelikult tekitab iga spordiala higi. Igal alal on oma nüansid, mis ei ole võib-olla kõige ilusamad. Sport teebki hingetuks, näost punaseks, higi voolab – kuid ega sa sportides mõtle, milline välja näed. Sportides tekib adrenaliin ja siis mõtled vaid sellele, kuidas võita.

Maadlus põhjustab sageli vigastusi näole, peale, põlvedele, liigestele, nahale. Miks peaks naine oma keha lõhkuma?

Iga spordiala lõhub. Näiteks jalgpall. Või võrkpall. Või jooks. Igal alal on oma tüüpilised vigastused. See on sport – ja spordis tuleb tahes-tahtmata ette vigastusi, ükskõik mis alal.

Kas linnatüdrukutest saab ka üldse maadlejaid või on maadlus valdavalt ikkagi lapsepõlves sitke karastuse saanud maatüdrukute ala?

Ei saa öelda, et maadlus on maatüdrukute ala. Paljud maadlustüdrukud on pärit linnast. Palju oleneb kodusest kasvatusest, kuidas vanemad oma last suunavad.

Kõigele vaatamata pole maadlus tüdrukute seas kuigi popp. Järelikult ikka tüdrukud ise tajuvad ja mõistavad, et see ala pole neile.

Oleneb, kuidas neile maadlust esitleda. Kui esitleda seda brutaalse ja meheliku alana, siis nad arvavadki, et maadlus on selline. Tegelikult ei ole. Seal võib olla palju ka ilusat, ja ongi.

Eestis tuleb aina rohkem tüdrukuid maadlusse. Korraldasin eelmisel aastal tüdrukutele maadluslaagreid ja seal nad nägid, et ei ole üksi; nägid, et see ei ole ala, millega võivad tegeleda ainult poisid – tüdrukutel tekkis kambatunne.

Paljud spordialad ei jõua inimesteni enne, kui neid keegi ei tutvusta. Näiteks enne, kui tuli Kelly Sildaru, polnud vigursuusatamine samuti üldse pildis, aga nüüd tegeleb tänu temale sellega aina rohkem lapsi. Kui on eeskuju, kes saavutab midagi, on kõigil palju lihtsam edasi minna. Samamoodi on naiste maadluses eeskujuks Epp Mäe, kes käis Rio olümpial. Tüdrukud juba ütlevadki, et tahavad samuti nii kaugele jõuda. Kui Eppu poleks, oleks mul palju keerulisem tüdrukutele öelda, miks nad peaksid üldse maadlema.

Lõpuks taandub elus kõik sellele, et me ei oleks siin üksi, vaid leiaksime enda kõrvale kellegi hingesugulase. Kas see võiks olla poiste silmis argument, et olen maadlustüdruk, või paneb see poisse pigem kokutama ja silmi pööritama?

Seda küsitakse sageli. Arvan, et tänapäeval sellega enam probleeme ei ole. Aga kümme aastat tagasi oli kindlasti. Kui kuuldi, et keegi on maadleja-tüdruk, arvati: misasja?!

Johanna Kikkas koos elukaaslase Hergo Andrusega mullu Eesti meistrivõistlustel. Mõlemad tulid vabamaadluses Eesti meistriks. Foto: Erakogu

Kolm kasutegurit

Johanna Kikkas kinnitab, et maadlusega tegelemine on talle andnud:

- väga palju enesekindlust: «Kui lähed matile, oled üksi vastasega vastamisi, pead ise hakkama saama. Sa ei tohi kõhelda. Kui lähed matile kõhklevate mõtetega, tehakse sind maatasa»;

- tahet mitte kunagi alla anda: «Vastane võib juhtida 6:0, aga ikka võid panna ta lõpus kümne sekundiga selili»;

- oskust keskenduda: «Situatsioonid võivad hästi kiiresti muutuda. Paned näiteks käe valesti ja vastane näeb selles oma võimalust. Pisike viga võib lõpuks kätte maksta.».