Steuermann Kristjan Järvi päästab klassikalist muusikat karidest

Kuigi Järvidel on vanalinnas korter, peatus maestro lühikesel kodumaa-reisil lukslikus viietärnihotellis Telegraaf. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

• See värk, mida mina teen, on elav kunst

Järvide dünastia kõige mässumeelsem liige Kristjan Järvi on neil päevil Eestis, et juhatada Tallinn Music Weekil Steve Reichi teost «Radio rewritten» ja astuda Viru keskuses üles DJna. Nüüdismuusika esitamine ja samas inspiratsiooni ammutamine Richard Wagnerist annavad tunnistust Järvi huvide vastandlikkusest ja seletavad, miks on ta nudinud Tšaikovski ballette kontserdisaalile sobivaks või kombineerinud helimaastikke visuaalsete rännakutega. Muusika kõrval tuli Järviga jutuks ka armastus – oma laste ja Eesti vastu.

Detsembri keskel käisite ERSOga Hiinas, kus esinesite moodsates kontserdisaalides ja ka Keelatud Linnas. Esitasite «Luikede järve», mille te kontsertettekande jaoks lühendasite ja kokku lõikasite. Kas interpreet ei peaks esitama muusikat võimalikult autentselt?

Minu idee oli teha balletimuusikast dramaatiline sümfoonia. Kui sa just eriline balletifänn pole, siis kontserdilaval ei kuule sa kunagi seda kõige geniaalsemat muusikat, mida Tšaikovski on kirjutanud. Aga see muusika on seda väärt – see pole ainult teatrimuusika või tantsu taust. See on päriselt geniaalne värk, mida inimesed peaksid kuulma.

Muide, eelmisel nädalal tegin samasuguse värgi ka Tšaikovski «Uinuva kaunitariga». Sisu ja muusikaline areng on nagu balletis, aga ma tegin ta lühemaks ja kontsentreeritumaks. «Luikede järv» kestab ju kaks ja pool, «Uinuv kaunitar» kolm ja pool tundi – niisugust asja kontserdil mängima ei hakka. Muidugi pidin lühendama nupukalt ja selleks, et ei tekiks sisse auke ja harmooniad klapiksid, tuli veidi ka orkestratsiooni muuta.

Asju tuleb teha põlemisega! Armastusega! Entusiasmiga! See on minu muusika- ja elufilosoofia.

Aga midagi päris uut ma Tšaikovski partituuri ei kirjutanud – see lihtsalt polnud vajalik. Kui ma juhatasin veel New Yorgis Absolute Ensemble’it, siis tegelesin ka heliloominguga. Paraku pidin selle ohvriks tooma «tõsise» dirigendikarjääri nimel. Nüüd olen sellel teel kõik läbi teinud ja viimase kahe aasta jooksul olen kirjutanud viis-kuus teost, põhiliselt orkestrile.

Peale selle, et lõikate Tšaikovski teoseid oma suva järgi tükkideks ja õmblete siis kokku tagasi, ignoreerite ka dirigentide vaikivat kokkulepet vormirõivaste asjus – fraki asemel eelistate stevejobsilikku musta sviitrit.

Ma ei kanna üldse frakki. Mõnikord ei kanna ma isegi mitte sviitrit, vaid tavalist musta käistega särki. Jah, see peab stiilne välja nägema, aga stereotüüpne või klassikaline kostüüm mulle ei istu.

Ehk te eirate – ja teadlikult – kõiki dogmasid, mis on saatnud klassikalise muusika esitamist rohkem kui 500 aasta jooksul. Näiteks panete kokku suure orkestri Aafrikast pärit muusikutega, kes viljelevad elektroonilist muusikat.

Minu kõige suurem küsimus on sama, mis orkestritel igal pool üle maailma: kuule, kus on noored? Miks meie finantsbaas pole selline nagu 20 või 10 aastat tagasi? Saal pole küll tühi, aga täis ka mitte. Raha, isegi kui riik seda annab, pole enam sama palju kui varem.

Tegelikult on vastus lihtne: see, mida me teeme, ei ole ühiskonnale tähtis, see ei mõjuta ühiskonda nii nagu vanasti. See on minevik. Me peame mõtlema, et, kas see, mida ma teen, tegelikult mõjutab ja annab midagi? Kus on selle asja impact (mõju – toim)? Ja kui sa selle kõige taustal ei tee seda, mida sa tõesti südamest tahad teha, siis parem mitte teha.

See värk, mida mina teen, on elav kunst. Kui sa hakkad seda elavat kunsti esitama nii nagu 10-20-50 aastat tagasi, siis inimesed ei saa sellest aru. Nad mõtlevad, et see on nagu mingisugune ajas rändamine, sa läksid tagasi teise ajastusse.

Dirigent Järvi kehastus DJks ja astus koos beatbox`imaailmameistri Bellatrixi ning nüüdismuusiku ja räppariGene Pritskeri ehk Di. J. NoizePunkiga üles Viru keskuse aatriumis. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Muidugi on seda väga valus kuulata inimestel, kes on klassikalise kooliga. Tegelikult on hariduse probleem muidugi muusikasfäärist laiem – koolisüsteem on nii palju taga maailmast, kus me praegu elame, ja meid ei valmistata selliseks eluks ette.

Kui tulla nüüd tagasi orkestrimuusika juurde, siis see on ju nii ilus, vaimne ja püha värk, et seda lausa peab armastama ja ülistama. Jah, mõnikord on muusika kurb – täpselt nagu elu isegi. Ja samal ajal võib ta olla üks suur rõõmupidu, mitte ainult kannatus, missa või surma üle mõtisklemine.

Laiemalt on muusika minu jaoks elu pühitsus. Ja õnneks on meile antud teadvus, mis võimaldab igaühel vaadata asju oma mätta otsast. Mina väärtustan muusikas just unikaalsust ja erinevust.

Kuidas te jõudsite selleni, et ei, mina ei taha olla frakiga mees, mina tahan olla teistsugune?

Ma polegi selleni jõudnud – olen algusest peale selline olnud.

Kui tegin Absolute Ensemble’i, siis tahtsingi ühendada absoluutselt kõike – eri muusikastiile ja muusikuid. Neid, kes arranžeerivad hästi ja tunnevad nooti, aga ka neid, kes nooti ei tunne – sellised on näiteks biitlite Paul McCartney või ABBA Benny Andersson. Kui inimesel on talent, siis ei saa teda välistada ainult selle pärast, et ta pole kusagilt üht paberilipakat saanud.

Ma ei suuda seda ette kujutada, et mul on 17-aastane poeg! See on ju nagu täiskasvanud, päris inimene.

Ja kui me räägime «tõsistest» muusikutest, siis tegelikult on see väga suhteline. Minu meelest võib tõsiselt tegeleda nii hiphopi, klassikalise muusika kui ka džässiga. Näiteks DJ olemine ei tähenda pelgalt nuppude vajutamist – selleks et olla esinemiseks sobival tasemel, on vaja harjutada samamoodi nagu klaverimängu. Kui teed lihtsalt laulude esitlusloendi, siis ei saa sa nimetada end tõsiseks DJks, vaid loenditegijaks.

Aga kui sa tegeled eri asjadega ja sul on neist mitte pelgalt arusaam, vaid sa võtad neid tõelise kunstina, siis ma ei kujuta ette, et võiks olla midagi või kedagi tõsisemat.

Lõpuks on igal ajastul oma mood ja me oleme selle ajastu produkt. See on meie kultuuri peegeldus ja sinna alla käib kõik alates toidust, muusikast, hoiakust, mentaliteedist. See kõik on eri paigus ja aegadel olnud erinev.

Kui palju mäletate Eestist lahkumist?

Lahkumine NSVList polnud minu jaoks kuigi oluline sündmus, sest olin siis kaheksa-aastane ja käisin esimeses klassis. Jah, oma sõpru ma enam ei näinud, aga sügavamaid suhteid mul kellegagi ju polnud. Pealegi tuli Eesti minuga kaasa – perekonna näol.

Esimese klassi õpilane Kristjan Järvi tänases 21. Keskkoolis, mis toona oli veel Nikolai Vassiljevitš Gogoli nimeline. Teine klass algas juba USAs koos käigu pealt inglise keele õppimisega. Foto: Erakogu

Kas oleksite Nõukogude Eestis kasvanuna teistsugune inimene?

Loomulikult mõjutab inimest keskkond, kus ta kasvab ja tegutseb, aga mul on raske ette kujutada, et NSVLis elanuna oleks minu mõttelaad oluliselt teistsugune. Eks iseloomu poolest jääb ju inimene ikka selliseks, nagu ta on. Näiteks olin ma väikse lapsena jube tagasihoidlik, kartsin rääkida ja isegi inimestele otsa vaadata. Inimestele, kes mind ei tunne, jääb vale mulje – tegelikult olen siiani tagasihoidlik.

Keskkoolis käisite kunsti-, teatri- ja muusikakallakuga New York High School of Performing Artistsis, mille on lõpetanud teiste hulgas Jennifer Aniston, Al Pacino ja Liza Minelli.

Terve see kool on USAs tuntud, sest sellest tehti üks telesari ja filmid «Fame». Mind ei puudutanud see aga kuidagi. Muidugi, kui keegi kuuleb, et seal koolis käisin, siis tekitab see alati huvi.

Dirigeerimist õppisite Michigani ülikoolis, kas seda ei juhtunud, et isa vaatas õhtul dirigeerimistehnika üle ja vangutas pead?

Isa on olnud mulle kõige suurem õpetaja ja inspiratsiooniallikas ning ta ütleb mulle ja Paavole siiani: «Ära seal vehi nii palju, natuke vähem pead füüsiliselt rabelema.»

Minu muusikalisesse maitsesse või suunda ei sekkunud isa mitte kunagi, pigem ütles ta, et võin teha kõike, mida soovin.

Minu arusaamist rütmidest ja fraseerimisest arendas aga Joe Zawinul – mees, kes oli pärit Viinist ja sealses konservatooriumis õppinud klassikalist klaverit. Aga siis muutis ta meelt, hakkas tegelema džässiga, kolis USAsse ja läks Berklee College of Musicisse.

Seejärel hakkas ta musitseerima mustade džässimängijatega, nagu Miles Davis ja Cannonball Adderley. Või Ella Fitzgerald, kes tahtis teda isegi oma bändi juhtima. Selliste inimestega koos töötamine oli mõistagi fantastiline kogemus ja kui ta oleks bändi juhtimisega nõusse jäänud, oleks ta teeninud palju raha ja saanud suure korteri Park Avenuele. Selle asemel ütles ta paljudest pakkumistest ära. Miks? Sest muidu poleks olnud Joe Zawinuli.

Ja see on minu kõige suurem õppetund: kui sa väärtustad seda, mida teed, arvad, et sellel on mõtet… paljudel on kartus, et võib-olla ei olegi mõtet, et inimesed kritiseerivad ja neile ei meeldi. Aga kui sulle endale meeldib ja sa oled veendunud, et see on õige sinu ja ka teiste jaoks, siis sellega näitad sa oma vaprust. Ma usun, et igal inimesel peaks olema vaprust näidata, teha ja olla. Siiralt, kirega ja päriselt, mitte nii, et kuule, kas kõlbas? Okei? No siis teeme edasi. Asju tuleb teha põlemisega! Armastusega! Entusiasmiga! See on minu muusika- ja elufilosoofia.

Armastusest rääkides – teil on neli last ja kaks eksabikaasat.

Inimesed räägivad, et lastega on vaja kvaliteetaega, aga tegelikult on vaja ka kvantiteeti, nende juures olemist. Muidugi ei taha lapsed, et keegi nendega hommikust õhtuni tegeleks, aga tähtis on lihtsalt nende juures olla.

Lastega suvisel Pärnumaal. Foto: Erakogu

Lukas on New Yorgis ja ülejäänud – Finn, Avalon ja Eden – Floridas. Eemal olles suhtlen nendega Skype’i või FaceTime’i vahendusel, kuid video pole ikka päris kohalolek. Lukas on minu kõige vanem laps ja ta saab 3. aprillil 17-aastaseks. Ma ei suuda seda ette kujutada, et mul on 17-aastane poeg! See on ju nagu täiskasvanud, päris inimene! Ta on mulle nüüd rohkem sõbra eest. Kuigi olen ta isa, ei tunne ma temaga suurt vanusevahet. Ütlesin talle, et ma ei suuda ette kujutada, et mul on nii vana poeg. Ta vastas, et ta ei suuda ette kujutada, et tal on nii noor, peaaegu nagu 21-aastane isa (lõkerdades – M. V.).

Ma saan juunis 45, aga ma ei tunne ennast nii vanana. Täpselt nagu mu isa, kes saab samuti juunis 80-aastaseks. Aga ta ise räägib, et ei tunne seda. Jah, kere on 80-aastane, millest on kahju, sest ta ei saa enam teha asju, mida vanasti. Aga vaimse poole pealt on ta absoluutselt noor.

Kus on kodu? Seal, kus on lapsed? Või seal, kus on partituurid?

Mul on ses osas segadus – ei saa öelda, et kodu on ühes või teises kohas, aga ma proovin seda natuke kohendada. Kui ma USAsse lähen ja lastega olen, siis on mul väga kodune tunne. Aga kui ma Eestisse tulen, siis on ka väga kodune tunne. Leipzigis töötan praegu kõige rohkem ja mu asjad ning partituurid peavad seal olema. Aga kui ma pooleteise aasta pärast seal töö lõpetan, siis ega ma sinna elama ei jää. Parem juba tuua asjad siia… aga eks näis. Kui ma olen mõelnud, et kus tulevikus baseeruda, siis minu jaoks on Eesti palju tähtsam kui mõni koht välismaal. Mitte ainult selle pärast, et ma olen eestlane, vaid selle pärast, et see tõesti tundub kodumaana.

Üle terve maailma otsivad inimesed kohta, mis on rahulik, puhas ja siiras – üleüldiselt fantastiline. Eesti kõige suurem pluss ongi see, et ta on nii väike. Näiteks seesama Tallinn Music Week poleks Londonis või Pariisis võimalik, ja mitte sellepärast, et nad ei oska, vaid sellepärast, et need linnad on liiga suured ja selline asi kaoks sinna ära.

Aga just niisugune linnakultuurifestival on see, mis tekitab Eesti brändi ja teeb Eesti jaoks rohkem kui mingi ekspordiprodukt, sest see toob inimesi siia. Muusikanädalat kui sellist võib hiljem muidugi eksportida, näiteks Tallinn Music Week in London – selline bränding oleks Eestile väga hea ja tekitaks käivet, mida me siin kõik väga taga ajame.

Ja muide, ma tahaks kõikide kurvastuseks öelda, et need sotsiaalsed probleemid, mis eksisteerivad Eestis, on olemas ka igal pool mujal maailmas.

Ehk siis kolite mingil ajal Eestisse?

Absoluutselt. Juba praegu käin siin küllalt tihti – isegi kui mul on kaks-kolm vaba päeva, siis ei istu ma Leipzigis. Tulen siia, olen oma sõprade, oma inimestega.

Orkestri-bisnis on Aasias küllaltki hea, sest huvi on suur ja klassikalist muusikat vaadatakse seal kui veidi anomaalset Lääne kunsti.

Kui ma siin elaksin, siis mida see tähendaks? Seda, et siin oleksid minu asjad. Elamine pole üldse minu jaoks üldse praktiline küsimus, sest ma elan normaalset elu – reisin ja esinen ja… lapsed elavad Ameerikas. Üks naine on mul Austraaliast, teine on ameeriklane… tema koos lastega oma kodumaalt ära ei tule. Aga vanem poeg võib vabalt siia ülikooli tulla – kes teab.

Kas räägite lastega eesti keeles?

Sellega on keeruline – peamine keel on neil inglise keel ja ema keel on emakeel. Kahjuks. Kui nooremad oleksid siin ühe suve, siis see läheks kergemalt. Ja ma olen neid siia ka toonud, aga selle organiseerimine on üsna keeruline – teine kontinent…

Milline on dirigendi tööpäev?

Tüüpilisel Leipzigi nädalal algab proov kell 9.30 ja kestab 12ni, vahepeal on 15 minutit pausi. Kell 13 algab järgmine proov, mis kestab 15.30ni. Kontserte anname nädalas tavaliselt üks-kaks, väga-väga harva kolm.

Selle töörežiimi murdmiseks olen organiseerinud festivale – esiteks tekitab see orkestris teise atmosfääri, mis tähendab, et kahe nädala jooksul ei mängi me mitte kaks, vaid kuni kuus eri kava. Ja seda mitte ainult kontserdisaalis, vaid vanades tehasehoonetes või muuseumides. Teisisõnu viime muusika publikule lähemale, tekitame uusi lähenemisi muusikale ehk sisuliselt teeme miniatuurse Tallinn Music Weeki.

Kuus kava kahe nädalaga on üsna palju, kas kvaliteet ei kannata?

Ükskõik kui palju sa proovis ka ei pinguta, kontserdil võivad ikkagi asjad juhtuda. See on nagu elus – sa võid valmistuda ja valmistuda, aga ikka läheb nihu. Või võta perekond – mina ju ei tahtnud kaks korda lahku minna! Mina ei öelnud, et abiellume, et lahku minna! Aga asjad juhtuvad. Ja täpselt nii on proovides – sa võid seda teost tohutult mukkida, aga kontsert läheb absoluutselt… nässu.

Kui vioolarühma viimane pult proovis käojaani ajab, siis kas kuulete selle orkestri üldisest kõlast välja? Ja mis siis edasi saab?

Kuulen ikka. Ja kui vaja, siis ütlen, et kuule, võta ennast kokku. Ideaalis võtavad orkestrandid pala ju rühmaga enne läbi, aga mõnikord loevad nad proovis muusikat esimest korda noodist. Mis sellest edasi saab, sõltub juba orkestrist – mõned on väga head noodist lugejad, mõned nõuavad palju tööd.

Leipzigi orkestriga tehtud minifestivalid annavad tulemuseks ökonoomsema ajakasutuse, mis tekitab lõpuks tehniliselt parema orkestri. Kui sa nühid üht asja viis päeva järjest ja teed siis kontserdi, siis inimesed tulevad ju proovi noodimaterjali omandama.

Proov Kultuurikatlas. Esimest korda harjutatakse Tallinn Music Weeki avakontserdil kõlanud Steve Reichi «Radio Rewrite’i».Ansambli koosseisus on muuhulgas kaks vibrafoni, basskitarrja kaks klaverit. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kuna Järvi on Eestis ennekõike selleks, et anda kontserte Tallinn Music Weekil, kasutan võimalust ja astun läbi ka ühest Kultuurikatlas toimuvast proovist. Kümmekond minutit enne selle algust on puldid oma kohale seatud, kostab elav jutuvada ja pillide häälestamine. Kristjan Randalu on läikivmusta Steinway noodipuldi iga vaba ruutmillimeetri nootidega katnud, taustal pröökab helipuldist käsklusi Tanel Klesment ja keelpillikvartett Prezioso koos ülejäänud Glasperlenspiel All Starsiga moodustab poolkaare ümber dirigendipuldi.

Ja siis: taktikepivibutus ning Randalu kukub kolkima klaverit, vibrafonid hakkavad klõmisema ja koosseisu arvestades veidi ootamatult mõjuv basskitarrist tinistab jalga tatsutades kaasa, andes puhkpillidele võimaluse välja paista.

Järvi lööb nappide randmeliigutustega enda ette takti ja mingist sõumehest pole jälgegi, on ainult jäägitu kontsentreerumine partituurile. Kuna kõrvaga kuuldav, partituurist loetav ja orkestrantidele antavad märguanded nõuavad dirigendilt kogu vaimse võhma, on arusaadav, et kauemaks kui viivuks pole aega kellelegi otsa vaadata. Ja kuigi see on alles esimene proov, kus muusikud selle pala harjutamiseks kohtuvad, kõlab Steve Reichi «Radio Rewrite’i» algus ikkagi muljetavaldavalt vägevalt.

18 minutit pärast proovi algust Järvi juba naeratab, vehib sõulisemalt, kohati isegi nagu tantsiskleb. Katkestamist tuleb ette tihti, et laulda ette rütmi «rakata-dauampt-dada» või «jadada-da-mmmt-dadaa» ning lausuda õpetussõnu, nagu «see peab kõlama rohkem nagu kellamäng» või «me peame taotlema tundelisust», aga ka «see on geniaalne värk: jaada-da-bamp-dimm!» või «ärge mängige ainult oma partiid, kuulake üksteist». Ikka nõuandval ja rahulikul toonil ning reageerides vahel mõnele orkestrantide hulgast kostvale aasimisele.

Juhatate orkestreid Saksamaast Singapurini. Kuidas suhtutakse Aasias klassikalisesse muusikasse?

Orkestribisnis on Aasias küllaltki hea, sest huvi on suur ja klassikalist muusikat vaadatakse seal kui veidi anomaalset lääne kunsti. Samas on orkestreid seal vähe, näiteks Singapurile lähim orkester on võib-olla Kuala Lumpuris! Ja kuigi kohalikud teevad Euroopa klassikalist muusikat kõrgel tasemel, pole see päris see, mis siin – arusaamine muusikast on teistsugune.

Need, kes on Aasias õppinud, vaatavad asja rohkem tehnilisest vaatevinklist. Aga kui eestlane mängib Arvo Pärdi muusikat, siis saab ta sellest oma hinges aru. Pärdi muusikas on selline eestilik puhtus ja siirus ja kõige paremas mõttes naiivsus olemas. Ja Tormise muusikas. Ja see on Sumera muusikas ka. Ja Erkki-Sven Tüüri muusikas. Ja isegi Tubina muusikas! See on see värk, et ma tean seda, et me räägime seda sama keelt, me oleme üles kasvanud selle loodusega, see kõik aitab seda muusikat mõista.

Sakslased võivad öelda sama, kui nad mängivad Wagnerit ja Schumanni, sest see on nende poiss, nad on ise selle kultuuri produktid.

Kuidas te end Shanghais orkestri ees seistes neile arusaadavaks teete? Isa juhatab teil ju kohati kulmude või isegi pilgumänguga.

Orkester ja dirigent saavad vastastikku esimese minuti jooksul aru, kuidas asjad edasi lähevad. Näiteks koer tunneb, kas teda kardetakse või mitte, ja käitub vastavalt sellele mida teine tunnetab.

Proov kultuurikatlas, Järvi ja Glasperlenspiel All Stars. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Dirigeerimisega on sama asi: kui lähed lavale või proovi, siis see keemia on kohe tunda. Ja siis sa pead midagi kas järele andma või juurde panema, aga see on üks jube peen kunst.

Inimesed mõnikord küsivad, mida dirigent tegelikult teeb.

Segab?

Paljudel juhtudel on see absoluutselt õige. Sest vaata, mu isa räägib mulle ja Paavole kogu aeg: «Ära juhata nii suurelt, mine eest ära! Mis sa segad neid.»

Ehk orkestrant peab ise kuulama oma kolleege ja musitseerima nendega koos?

Just! Ja isal on õigus: «Miks sa segad neid?»

Mis saab, kui Leipzigis asuva Kesk-Saksa ringhäälingu (MDR) orkestriga tööleping läbi saab?

Nagu rääkisin, mul on Leipzigis reakontserdid, mis – ma ei taha kõlada arrogantselt – raiskavad jubedalt minu aega.

Lisaks on mul Kristjan Järvi Sound Project, mille alt oleme andnud välja plaate nii Kesk-Saksa ringhäälingu orkestri, Gstaad Festivaliorkestri kui ka Baltic Sea Philharmonicuga. Valikus on muusikat Wagnerist ja Tšaikovskist kuni Reichi ja Pärdini.

Kristjan Järvi Sound Experience on mõeldud nende plaadistatud kontseptsioonide esitamiseks. Olen muusika ümber ehitanud sõu – kuigi ma ei taha seda sõna kasutada, sest see tekitab ebatõsise konnotatsiooni –, mis pole mitte Las Vegase stiilis, vaid sarnaneb Cirque du Soleil’ga (5000 töötajaga maailma suurim tsirkus – M. V.), kus akrobaatide asemel on helid, muusika, projektsioonid ja koordineeritud valgustus.

Samas kasutan ka teiste inimeste ideesid. Üks mu partner on filmilavastaja Tom Tykwer, kes teeb praegu Saksamaal telesarja «Babylon Berlin», mis keskendub 1920ndate Berliini glamuurile ja allmaailmale. Minuga teeb ta aga seriaalist muusikaversiooni. Selleks tekitame pildijada asemele meeleolude jada, mida muusika ja valgusega edasi anname.

Muide, tulevik on 3D-mapping’u päralt – see võimaldab kuvada kujutisi valge seina asemel ükskõik mis vormiga objektidele. Näiteks saad sa tekitada saalisistujates tunde, justkui oleksid nad laeva peal ja see parasjagu sõidab kusagile.

«Steuermann! Laß die Wacht!», nagu lauldakse tüürimehele Wagneri «Lendavas hollandlases»?

Jaa, just-just, täpselt see!

Intervjuuga liitub Järvi assistent Evelyn Koster. Nime tõttu kiputakse talle eestikeelseid meile saatma, kuid tegelikult on ta pärit Hollandist, muusikute perekonnast. Koster aitab Järvit elu pisiasjadega («Ta teeb kõike!» torkab Järvi), nagu lennupiletite organiseerimine või Aasia ja Ameerika partneritega kontakti hoidmine. Samuti on ta Järvi äripartner produktsioonikompaniis. Ja nagu muuseas kraamib Koster oma käekotist välja kaks CD-plaati: «Steve Reich duet» ja «Wagner /// The ring».

Vaata, see mees (toksab näpuga Wagneri plaati – M. V.) annab mulle palju inspiratsiooni, sest tal oli idee, kontseptsioon.

Selle realiseerimiseks ehitas ta endale Bayreuthi ooperimaja.

Jah, aga see pole lihtsalt teatrimaja – see on väga erilises kohas ja väga erilise arhitektuuriga (rikkama kõlapildi saamiseks on osa orkestrist sügaval lava all – M. V.) ning mõeldud ainult tema ooperite esitamiseks. Ta tegi seda kõike selle pärast, et tahtis viia inimesi erilisse paika. Ja see on põhjus, miks me temast endiselt räägime. See on põhjus, miks me endiselt ütleme: oo, Wagneri muusika on suurepärane! Sest tema idee ja kontseptsioon olid suuremad kui… terve universum!

Näiteks see (Järvi võtab kätte Reichi plaadi – M. V.) näitab minu mitmekülgsust. Salvestasime selle Baltic Sea Philharmonicuga ja detsembris oli see CD FonoForumi kuu plaat ja retsensioonides võrreldi meid Berliini Filharmoonikutega. Kui kunagisele noorteorkestrile selline tunnustus osaks saab, siis tead… jah, minu meelest käib küll. (Rõkkav naer – M. V.)

Baltic Sea Philharmonic on teine põhjus, miks ma Leipzigist ära lähen. Meil on aastas kaks ringreisi ja ma olen nendega lihtsalt nii hõivatud. Koos nendega saan ellu viia oma kontseptsioone, ma kasutan seda orkestrit, et tutvustada oma ideid. Nemad on valmis tegema asju, milleks teised orkestrid pole valmis.

Milles teiste häda on? Traditsioon ei lase uusi asju teha?

Leipzigi orkester meeldib mulle ja me saame väga hästi läbi, aga selle ümber on ilma visioonita bürokraatlik institutsioon. Sealt on puudu juhtkonna ambitsioon, mis peaks muusikuid julgustama.

Seevastu Baltic Sea Philharmonicu kontor on Berliinis, aga selle tegevjuht tuleb spetsiaalselt Tallinn Music Weekile, et näha, kuidas seda festivali tehakse ja kuidas seda orkestri heaks kasutada. Minu orkester võiks ju linnadega partner olla. Aga selle asemel istun mina kuskil Leipzigis ega saa seda teha, sest mu käed on raudus.

Dirigent Arvo Volmer mängib partituuri klaveril läbi ja joriseb aariaid kaasa. Kuidas teie uut materjali omandate?

Kõige olulisem on teose arhitektuuri ja kontseptsiooni mõistmine. Kuna ma olen palju tegelenud uue muusikaga ja ka kirjutan ise, siis mul on lehest lugemine nii arenenud, et ma näen konstruktsiooni täpselt ära. Kui üldpilt on selge, saad hakata n-ö vundamendist pihta ja mööda maja edasi liikuda. Noodid on ju nagu mööbel majas, aga selleks, et neid oma kohale asetada, pead enne teadma, kus toad on. Minul käib see küllaltki kiirelt.

Näiteks Tšaikovski ballette kokku pannes – «Luikede järve» on kolm raamatut, mida sa pead mitte ainult läbi kuulama või vaatama, vaid pead teadma peaaegu iga üksikut nooti. Kuigi see on muusikaliselt tõeline väljakutse, toimub see mul kuidagi nii, et ma ei vaevle selle käes.

Milline muusikapala teeb silmanurga niiskeks?

On mõned asjad, näiteks Reichi «Daniel Variations», kus on mõned sellised kohad, kus… Sa ei pea isegi teadma, millest jutt on. Kuigi hea oleks, kui on olemas arusaam sellest, miks ta selle teose kirjutas. Või Beethoveni viimane keelpillikvartett – see võtab mul alati nii, et… See on nagu hüvastijätt maailmaga, ta justkui ütleb, et mina lähen, teie võtke nüüd üle!

Aga miks me siiani Beethovenist räägime? Ta oli nii eriline kuju, kel oli nii palju vaprust ja julgust teha seda, mida ükski teine inimene ei teinud. Kirjutada muusikat omal moel, absoluutselt oma stiilis. Teda kritiseeriti seetõttu väga palju, aga tema ainukene tahe oli ühendada inimkonda.

«Alle Menschen…»

«…werden Brüder.»

Kristjan Järvi (44)

Õppis 1979 Tallinna 21. keskkoolis
1980. aastast Deane-Porteri algkoolis New Yerseys
1987-1991 High School of Performing Arts New Yorgis
1981-1995 klaveri erialal Manhattani muusikakoolis
1995-1998 orkestri dirigeerimine Michigani ülikoolis

1993 asutas New Yorgis klassikalise muusika, hiphopi ja jazzi segu viljeleva Absolute Ensemble’i
1998-2000 Los Angelese filharmooniaorkestri abidirigent
2000-2004 Rootsi Norrlandsi ooperi ja Umeå sümfooniaorkestri peadirigent
2004-2009 Viini Tonkünstleri orkestri peadirigent 2008 asutas noorteorkestri Baltic Sea Youth Philharmonic, mis 2016. aastal muutus Baltic Sea Philharmonicuks.
2010 – leping Sony Classics plaadifirmaga
2012–… Kesk-Saksa ringhäälingu sümfooniaorkestri peadirigent
2016 – Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee liige
Neli last