«Radar»: VAT Teatri lavastaja Aare Toikka oma elu muutnud sündmusest: nagu õudusfilmis, mu suust purskus peeglisse verejuga

Sel aastal president Kersti Kaljulaidilt teenetemärgi saanud VAT Teatri lavastaja Aare Toikka on viimased 14 aastat liikunud ratastoolis. Selle põhjus ulatub aastasse 2003, kui VAT Teatri lavastuse «Kolumats» proovis juhtus midagi, mis muutis Aare Toikka ja tema lähedaste elu kardinaalselt. Täna räägib Aare Toikka oma loo sellest, kuidas ta surmasuust napilt pääses, ja mis veelgi tähtsam, kuidas ta leidis endas elujõudu pärast traagilist sündmust taas töövormi saada.

«Ma ei ole kindel, et me kõik, ma enda puhul ei ole sugugi selles kindel, mida mina niisuguses olukorras teeksin, kui norgu mina oma nina laseksin. Täitsa võimalik, et üsna norgu. Aare sisu on just niisugune, nagu me praegu näeme ja see on imetlusväärne,» kiidab Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen pikaaegset head tuttavat Aaret.

Aaret aitab igapäevastes tegemistes, milles ta viimased kolmteist aastat pärast õnnetust rohkem abi vajab, tema elu armastus Tiina Rebane. Nad said kokku Tallinna Pedagoogikaülikoolis.

«Tegelikult ma märkasin Aaret kui näitlejat kõigepealt. Sest noh, algul vaatad, et pisike poiss, minust noorem ka, mis seal ikka. Aga kui lavale läks, siis järsku sai suureks ja sealt ma hakkasin vaatama, et kurat, see on päris kihvt mees. No nii läks jah,» meenutab Tiina Rebane.

«No meie leidsime teineteist Peda kooli teisel kursusel juba, siiamaani on see läinud niimoodi, et oleme koos olnud ja ilmselt jäämegi kokku – nii on,» ütleb Aare Toikka.

Tiina ja Aare on tänaseks olnud abielus pea 30 aastat ehk sama kaua, kui on olnud VAT Teatrit. Oma elu jagavad nad nii kodus kui ka VAT Teatri seinte vahel. Kui Aare on lavastaja, siis Tiina kanda on VAT Teatri juhi roll. Sel kevadel tuli Aare käe alt välja järjekorras 80. lavastus – «Don Quijote», mida mängitakse Linnateatri Hobuveskis.

Surmaga silmitsi

Istume Aarega VAT Teatri saalis. Just siin veidi enam kui 13 aastat tagasi pidi ta peaaegu surema. Oli «Kolumatsi» proov, kus mängisid Aare Toikka, Katariina Unt ning Garmen Tabor.

Aaret tabas ootamatu köhahoog. Ta läks tualetti.

«Siis, kui ma tualetti jõudsin ja peeglisse vaatasin, nägin, et mul on ka huuled verised ja nagu õudusfilmis – mu suust purskus peeglisse verejuga. See oli väga veider kogemus. Proovisin verejooksu kuidagi pidurdada. Aort oli puruks läinud ja tõmbas ka  kopsu katki, veri tuli sealt välja ja see mind päästis muidugi,» meenutab Aare. Ja kuigi ta räägib täna lugu lõbusas tujus ja naeruga pooleks, oli toona asi naljast kaugel.

«Ma naeran selle üle praegu, aga ega mul tol hetkel emotsioone ei olnud, sest nendel hetkedel ei ole emotsioone. Ma sain lihtsalt aru, et nüüd on joon all,» ütleb Aare Toikka.

Toikka meenutab seda saatuslikku päeva ning seda, kui väga Saksamaalt pärit lavastaja Christian Römer verd kartis.

«Kui ma tulin, veri suust tilkumas, läks Römer näost täiesti valgeks. Ma mäletan seda, et ta läks näost ära. Algul läks valgeks, siis siniseks ja siis hakkas oksendama ning jooksis siit välja. Ja siis hakkasid kaks naist tegutsema,» räägib Aare.

«Ütleme, et seda ei ole lihtne meenutada, aga õnneks tuli kiirabi kohe ja õnneks oli esmaspäeva hommik, reanimobiil oli saadaval, et kõik toimis väga kiiresti,» sõnab Tiina Rebane.

Aare viidi haiglasse operatsioonile, mille käigus juhtus ootamatu verejooks. Arstid olid sunnitud aordi klemmima ning Aare keha jäi hapnikuvarustuseta liialt kauaks. Selle tõttu tekkis mehel aga närvikahjustus, kuid väiksemas ulatuses, kui algul arstid ennustasid.

«Esimene mõte oli vist see, et ma tajusin, et ma olen elus ja siis ma sain aru, kuidas mekib elusolek,» ütleb Aare.

«Algul ta ju liigutas ainult suurt varvast,» sõnab Tiina.

«Mingi pool aastat veetsin haiglates. Kuna kogu jõud oli lahkunud, mäletan seda esimest kogemust,  et ma ei jõua silmalaugusid lahti teha. Ma ei jõudnud oma pead pöörata, kui pea vajus tolksti ühele poole ära, siis teisele poole pöörata ei jõudnud,» meenutab Aare.

«Umbes pool aastat oli selline aeg, kui elasime ainult tervise nimel ehk siis taastumise nimel ja sealt edasi juba hakkas kõrvale tulema kõik muu ka. Mida teha tulevikus? Kuidas teha tulevikus? Algul elad päeva kaupa, siis elad juba kahe päeva kaupa ja siis nädala ja nii see asi läheb. Aare on ise väga tubli ja kõva mees, ausalt – müts maha tema ees,» kiidab Aaret abikaasa Tiina.

Tiina sõnul on taastusravi puhul sama oluline asjaolu, et on vaja põhjust eluga edasi minna.

«Mida rohkem neid punkte on, seda kiiremini tegelikult taastud ja kui seal tulevikus on midagi, millest kinni hoida ja mille nimel tegutseda, siis taastumine läheb eesmärgipäraselt, isegi võiks öelda, et kergemalt. Kuigi ega kergemalt lähe, aga läheb kuidagi mõtestatult,» sõnab Tiina.

Arstid andsid alguses Aarele vähe lootust, kuid mehe elutahe oli tugev ning ta hakkas vaikselt paranema. Peale haiglast välja kirjutamist sai ta Haapsalu Rehabilitatsioonikeskusesse, eesmärgiks saada karkudele.

«Kui ma läksin talle külla ja ta demonstreeris kõrgel käimisraamil, mida nimetatakse kitseks, mulle esimesi samme, oli nii kohutavalt pettunud. Ta arvas, et ta suudab viis sammu teha, aga suutis vist kaks teha. Aga ta käis ja see täiesti murrang,» meenutab Tiina.

VAT Teater on Aare elutöö, ta ei kujutanud oma elu selleta ette.

Jaak Allik, kunagine kultuuriminister, toob välja, et VAT Teater saavutas oma hiilgeaja just vahetult enne Aare haigust.

«Kvalitatiivne hüpe saabus 2001, kui nad said maja. Ja tulemus on see, et VAT Teater oma repertuaarihuvitavuselt, oma kunstilisest tasemelt on Eesti tõsiseltvõetavate teatritega täiesti võrdne,» sõnab Jaak Allik.

Tagasi teatrisse

Niipea kui Aare tervis oli juba parem ning kriitiline aeg möödas, hakkas ta peas ilmet võtma mõte, et tahab VAT Teatri lavadele tuua uue lavastuse.

See aga ei olnud lihtne, sest lisaks sellele, et ta liikus enamiku ajast ratastoolis, muretses Aare ka oma südame seisukorra pärast.

«Mul olid alguses pigem need hirmud, kas ma üldse vastu pean. Et kas ma sellele emotsiooni kõikumisele, mis lavastaja ametiga kaasneb, kas ma sellele vastu pean. Ehk on see mulle eluohtlik? Aga siis hakkasin vaikselt harjutama,» räägib Aare.

«Kui tavaproov on neli tundi, siis ma mäletan, et algul olid need proovid lühemad. Et vaikselt niimoodi, kuidas tal jaksu oli, sai prooviaega pikendada. Täpselt nii, nagu Aare tundis, selle järgi proovid käisid,» meenutab Tiina.

«Ma pidin ümber mõtlema selle, mis vahendid mul lavastajana kasutada on. Mu vahend on endiselt ikkagi sõna ja teise vahendina energeetika. Lihtsalt kehalisi vahendeid ma lavastajana väga palju kasutada ei saa, ent žestid mul ju ometi on. Ka mõnda žeati ei saa ma kasutada, aga siis mängime ümber teiste vahendite peale – kogu lugu,» sõnab Aare.

Toikka esimeseks lavastuseks pärast haiglavoodis naasmist sai Ungari kirjaniku Ferenc Molnari «Pal tänava poisid», mis esietendus VAT Teatri saalis veidi enam kui aasta pärast Aare haigust.

«Mis on meelde jäänud siiamaani ja mis väga meeldis, oli paraku 2004 «Pal tänava poisid». Minu meelest on see üks tema paremaid lavastusi tänaseni,» kiidab Jaak Allik.

Aare sai oma töö eest sel aastal presidendilt teenetemärgi.

«See oli selline rõõmus üllatus, ma mõtlesin, et huvitav, miks siis nüüd mina, aga siis leidsin selle väga toreda olevat,» sõnab Aare.

«Ta oli tegelikult väga uhke. Püüdis seda küll varjata, aga mul oli väga hea meel, tõsiselt hea meel. See oli suurepärane üllatus,» räägib Tiina.

Aare veeres seda presidendilt vastu võtma ratastoolis.

«Ma mõtlesin selle läbi. Oleksin eelistanud sinna minna omal jalal, aga mõtlesin kahele asjale: seal põrandal on vaip, mida ma ei usalda, sest vaip võib libiseda. Ja teine asi oli see, et kuni ma tõusen ja lähen, pidurdan protsessi kulgu. Karkudega ma ei oleks saanud seda aumärki ära tuua ise. Kui ma karkudega olen, ma ei saa midagi kätte võtta, siis ma oleks pidanud võtma mingi kotikese, kuhu see panna. Ma mõtlesin selle logistika läbi ja tundus, et ratastool on kõige parem lahendus,» räägib Aare.

Lisaks ratastoolile kasutab Aare ka karke. Oma liikumises võlgneb ta palju tänu just abikaasa Tiinale.

«Muidugi on raske. Ma kogu aeg utsitasin teda, et kuule – katsu nüüd saada karkude peale, ma ei jaksa tassida ratastooli ja sind koos ratastooliga trepist üles-alla. No seal on oma tehnika ja seda ma ju valdan, aga ega ta ei ole kerge,» ütleb Tiina.

«No ilma Tiinata ma ei oleks praegu üldse siin, ma ütlen lihtsalt nii. Ilma Tiinata ma puuduksin,» sõnab Aare.

Üks, kes Aaret ning tema tahtejõudu imetleb, on tema pikaajaline hea tuttav, Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen.

«Haiguse tulemusel ei ole ta nii liikuv, kui ta tahaks olla. Ta ei ole ära kustunud, vaid ta võib olla tänu lähedastele, tänu Tiinale ja tänu veel kellelegi, tänu iseendale eelkõige. Ta särab selles troonis, kuningatroonis, särab veel rohkemgi kui enne,» naerab Elmo Nüganen.

Aare on aktiivne ka väljaspool teatrisaali. Nii on ta kohal ka Kadrioru lossi ees 15. märtsil, kui teatrid üle Eesti kogunevad Kadrioru lossi ette, et avada pidulikult EV100 teatrisari «Sajandi lugu».

Kui mitmed Aare unistused on täide läinud, siis üks oluline on veel ootel ja see puudutab rahvusraamatukogu kuppelsaali.

Uus teatrisaal rahvusraamatukogus

«Siin juba toimib teatrisaal sellisel improviseeritud moel, nagu ta praegu siin on. Kõrvale tulevad publiku ala ja publiku ruumid, kust on vaade üle linna ja siin saab olema selline tore kammersaal, kuhu mahub 150 inimest,» jagab oma unistust uuest korralikust teatrisaalist Aare Toikka.

Olles ise läbinud tee tavalisest inimesest erivajadusega inimeseni, on nii Aare kui Tiina mõlemad hakanud rohkem mõtlema, mida ühiskond saaks teha, et erivajadustega inimesi lihtsalt maha ei kantaks.

«Erivajadustega inimeste peale peaks ikka väga mõtlema, et lähedased justnimelt ei peaks seda mõttetut raskust kandma. No võiks ju ikkagi saada need korterid ja võiks väga mõelda, kellel neid sotsiaalkortereid vaja on, mis on ühe tasapinna peal, et ei oleks trepist liikumist. Ja samas saaksid need inimesed tööl käia ju. See on ju absurdne, kui nad ei saa korterist välja ja lihtsalt sellepärast ei saa tööle  minna,»räägib Tiina Rebane.