/nginx/o/2011/03/20/541465t1hf5c8.jpg)
Eripedagoog Ülle Kuusiku juurde on sattunud kolme-nelja-aastaseid lapsi, kes ei räägi sõnagi. «Perearst ütles, et pole põhjust muretseda – iga laps areneb erinevalt,» on mõni ema pisarsilmil kinnitanud. Aga olulisim aeg kõne arendamiseks on juba mööda lastud, kirjutab Kristel Rõss.
«Ega olegi õige selles süüdistada vanemaid, sest Eestis puudub laste arenguliste erivajaduste varajase märkamise ja sekkumise süsteem,» ütleb Ülle Kuusik. Kui ta kaks aastat tagasi Läänemere-äärsete riikide seminaril viibis, tundis ta teravat häbi, sest Eesti oli osavõtjatest ainus riik, kus pole ühtki spetsiaalset varajase sekkumise keskust alla kolmeaastaste laste ja nende perede aitamiseks. «Kas me oleme tõesti nii vaesed?» küsib ta.
Kuusiku hinnangul võiks Eestis tegutsed neli kuni kuus keskust, mis tegeleks väikelaste pedagoogilise hindamisega, perede nõustamisega ja õpetaks vanemaid oma lapsega töötama. «No oleks kas või paargi keskust,» möönab ta.
Tundlik iga
Kogu maailmas pööratakse laste arendamisel üha enam tähelepanu esimesele kolmele eluaastale, mis on lapse arengus määrava tähtsusega. Aidatakse ju elule järjest rohkem sügavalt enneaegseid ja geneetiliste haiguste diagnoosiga lapsi.
Varajase sekkumise olulisust näitab Venemaa korrektsioonipedagoogika instituudi professori Jelena Strebeleva uurimus, mille järgi tervenes tänu eripedagoogilisele abile kolmanda eluaasta lõpuks 60 protsenti uuritud lastest. Katseisikuteks oli valitud 300 sügavalt enneaegset last.
«Eestis on väikelapseiga ja töö perekondadega jäänud põhjendamatult tagaplaanile,» nendib eripedagoog. Väikelapseea probleemide lahendamine eeldab meditsiinisüsteemi, psühholoogiateenistuste ning haridus- ja sotsiaalasutuste head koostööd. Eestis napib ka spetsialiste, kel oleks varajase sekkumise alaseid teadmisi ja oskusi.
«Aidates elule üha raskemate arengukahjustustega lapsi, on vajalik kujundada riigi seisukoht, kus, kes ja kuidas probleemse arenguga väikelapsi ja nende peresid toetab,» toonitab Kuusik. Abi ei vaja üksnes enneaegsed, vaid ka kõik teised arenguprobleemidega lapsed, ka need, kes jäävad kodus arendamata. Kuusik nendib, et riskifaktoriga sündinud väikelastele pakuvad vähesel määral eripedagoogilist abi suured haiglad.
Tallinna lastehaigla vanemarst Liis Toome kinnitab, et Tallinna ja Tartu lastehaiglate juures jälgitakse riskivastsündinuid süstemaatiliselt ja vajadusel sekkutakse lapse esimesel ja teisel eluaastal. Riskivastsündinud on sügavalt enneaegsed, väärarenguga ja kaasasündinud või vastsündinuea haigusi põdenud lapsed.
«Testide alusel hindame lapse motoorset, kognitiivset ja kõne arengut, toimivad nägemise ja kuulmise sõeluuringud,» selgitab ta. Kuid ka dr Toome räägib probleemist sekkumisprogrammide kättesaadavusega mujal Eestis.
«Viimase aastakümne uuringud on näidanud, et tänapäevase raviga on suurenenud nii sügavalt enneaegsete laste ellujäämine kui tervete laste osakaal. Muutunud on puuete ja häirete olemus. Arenguhäired on enam varjatud ja kergema raskusastmega, esiplaanile on kerkinud kognitiivsed ja käitumishäired,» selgitab arst.
Kuni viieaastaste erivajadustega laste ravi ja diagnostikaga ning perede nõustamisega tegeleb Tallinna lastehaiglas ka psühhiaatriateenistuse väikelastepsühhiaatria meeskond. Teenistuse juhataja Anne Kleinberg tõdeb, et abi on kättesaadav vaid väikesele osale lastest. Haigekassa ei rahasta eraldi teenusena lastepsühhiaatria ambulatoorset vastuvõttu. «Erivajadustega väikelastele uute ravikohtade avamisel pole me leidnud piisavalt haigekassa toetust ka statsionaarse teenuse rahastamiseks. See kõik pidurdab abi väljaarendamist ja spetsialistidele töökohtade loomist,» ütleb ta.
Kleinberg nõustub väitega, et alla kolmeaastaste lastega tegelevaid spetsialiste peaks olema rohkem nii tervishoius, haridussüsteemis kui ka väljaspool tervishoidu.
«Isegi kui lapse puue on õigel ajal diagnoositud ja areng hinnatud, ei saa pered süsteemset eripedagoogilist nõustamist ja individuaalse kava järgi arendamist,» rõhutab Kuusik. Seadus kohustab kohalikke omavalitsusi tagama erivajadustega lastele eriõpet, kuid see ülesanne käib neile üle jõu. Erirühmad nõuaksid lisaraha, samuti napib erialaspetsialiste, kes oleksid saanud ettevalmistuse erivajadustega imikute ja väikelastega töötamiseks.
Eripedagoogi hinnangul takistab õigeaegset abi veel hoiak, et ka probleemne laps peab saama areneda ja kasvada tavakeskkonnas. «Seal ei suudeta arvestada lapse puudest tulenevate vajadustega,» kinnitab ta.
Raimondo sai abi
Kuusiku hinnangul puudub Eestis ka üldtunnustatud ja ametlik koolieelikute hindamise süsteem. Kasutusel on mitu maailmas rakendatavat hindamisskaalat, mis pole aga litsentseeritud ega standardiseeritud. Lasteaedades kasutatavate skaalade järgi saab hinnata õppeaasta jooksul omandatut, kuid mitte kirjeldada lapse vaimseid võimeid, õpioskuste taset jm, väidab ta.
Haridus- ja teadusministeeriumil on plaanis täiustada laste arengu analüüsi metoodilisi materjale koostöös ülikoolide, erispetsialistide ja koolieelsete lasteasutuste pedagoogidega, kinnitab üldharidusosakonna peaekspert Tiina Peterson.
«Räägin varajasest sekkumisest, kuid isegi oma töökohas – Kõrveküla lasteaias – ei jõua ma tegelda sõimerühma lastega, sest annan logopeedilist abi 46 lapsele. Ka siin on lapsi, kes vajaksid intensiivset abi,» nendib ta.
Kolmeaastane Raimondo on üks nendest lastest, kes on saanud asjatundlikku abi õigel ajal. «Hakkasin muretsema, kui laps ütles ainult üksikuid sõnu ja neidki ebapuhtalt. Saime individuaalse kava, tegime kodus harjutusi ja laps hakkas rääkima,» kõneleb poisi ema. Nüüd põristab poiss isegi r-tähte vaevata.
«Raimondo oli alguses kartlik, aga nüüd on muutunud julgemaks, sest kõne mõjutab ka intellekti ja kogu isiksuslikku arengut,» selgitab Kuusik.
Euroopa Liidu ühisrahaga on Eestis loodud hariduse tugiteenuste keskuste võrgustik. Nendes keskustes saavad abi ka koolieelikud, kuid paraku vaid vanemad kui kolmeaastased.
------------------------------------------------------