Statistika: haldusreform vähendab omavalitsuste arvu kolmandiku võrra

Eesti kaart tuleb varsti ringi teha. Foto: Marko Saarm / Sakala

Haldusreformi seaduse rahvaarvu miinimumsuuruse kriteeriumi täidab tõenäoliselt üle 90 protsendi reformijärgsetest kohalikest omavalitsustest ja soovitusliku suuruse kriteeriumi tõenäoliselt üle 40 protsendi kohalikest omavalitsustest.

Haldusreformi sisulistest tulemustes praegu rääkida ei saa, kirjutab statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski ameti blogis.

Peale kohalike omavalitsuste vabatahtliku liitumise või ühinemise etapi läbimist ja sundliitmise etapi alustamist võime aga anda väikese arvulise kirjelduse sellest, milline hakkab käesoleva aasta lõpus tõenäosuslikult olema Eesti kohalike omavalitsuste tasandi haldusjaotus.

On tõenäoline, et 213 kohalikust omavalitsusest on aasta lõpuks praegusel või uuenenud kujul säilinud kolmandik ja nende rahvaarvul põhinev struktuur on praegusest oluliselt erinev.

Kui panna joonisele Eesti omavalitsusüksuste struktuur aasta lõpus eeldusel, et valitsuse ettepanekud vabatahtliku ühinemise järgseteks liitumisteks realiseeruvad ja omavalitsusüksuste rühmitamisel on lähtutud haldusreformi seaduses esitatud kriteeriumidest, siis on näha, et omavalitsusüksuste struktuur miinimumsuuruse kriteeriumi järgi on igat hea.

Viis omavalitsusüksust ei täida küll miinimumsuuruse nõuet, aga väikesaarte meretagune seis ja Setomaa omapära on küllap arusaadav ja veenev põhjendus nendes omavalitsusüksustes rahvaarvu miinimumkriteeriumi mittetäitmiseks.

Keerulisem on hinnata olukorda, kus soovitusliku suuruse kriteeriumi jääb täitmata rohkem kui pooltes omavalitsusüksustes. Statistiliselt asjale vaadates on hüpotees, et struktuurselt üsna suures osas haldusreformi järgsetes kohalikes omavalitsustes saab reformi sisuliste eesmärkide täitmine vägagi keeruline olema, igal juhul põhjendatud.