«Radar»: millist elu elab Eesti nigeerlaste kogukond?

2016. aastal sai tähtajalise elamisloa Eestilt 200 Nigeeria kodanikku. Nigeerlastest enam asus siia elama vaid Venemaa, Ukraina ning USA kodanikke. «Radar» palus luba siseneda Eestis tegutsevate Nigeeriast pärit kristlaste kogukonda, et uurida, miks sellest tohutust, ligi 190 miljoni elanikuga riigist mõned just siia jõuavad.

On pühapäeva lõuna, Tallinna kesklinna büroohoone viiendal korrusel toimub Lunastatud Kristlaste Jumalaarmu Kiriku iganädalane teenistus. Kohale on tulnud üle 50 inimese, kui kolm eestlast välja arvata, on kõik ülejäänud Eestis elavad nigeerlased. Koguduse juht pastor Chidi Echere peab jutlust.

40-aastane Chidi Echere on eestlannaga abielus olev nigeerlane, kes saabus Eestisse juba üle kümne aasta tagasi. Kuigi Chidi põhiliseks suhtluskeeleks on endiselt inglise keel, saab temalt intervjuu käigus küsida küsimusi ka eesti keeles.

Küsime, kaua ta on Eestis elanud. «Olen siin elanud üle kümne aasta. 13 aastat.»

Kuidas Sa Eestisse sattusid? «Abielus,» ütleb ta. Chidi tutvus eestlannast abikaasaga 2002. aastal. Juba mõne aja pärast otsustati ühist elu Eestis hakata elama.

«Saime internetis sõpradeks. Suhtlesime nii üle aasta. Siis otsustasime abielluda.»

Eestisse jõudes asus Chidi kaheks aastaks elama ja tööle Saaremaale. Seejärel otsustati perega kolida Tallinnasse, kus Chidi täna IT-ettevõttes töötab. Kuid ometi, et tööl ja kodus ümbritsesid teda eestlased, ei tundnud ta pikka aega ennast ühiskonna liikmena.  

Kui Eestisse jõudsid, siis kas siin oli palju nigeerlasi? «Mitte väga palju. Päris vähe. Olin rohkem omaette. Ei osanud isegi ringi liikuda. Vastuvõtt oli hea. Inimesed ja bürood, kus käisin... Minu jaoks oli see kena.»

Tallinnasse jõudes sai Chidi aru, et aeg on luua kirik, mis tooks kokku Eestisse saabuvad aafriklased ja nende hulgas loomulikult ka tema kaasmaalased nigeerlased.

«Kui siia tulin, polnud organisatsiooni, mis oleks meid ühendanud. Aafrika inimesi. Mitte Nigeeriast,  vaid just Aafrikast pärit inimesi. Kui tuled Aafrikast mõnda uude riiki, tahad ikka esimesena teada, kus on kirik.»

Nigeeria ligi 190-miljoniline kogukond on jagunenud kaheks: pool rahvastikust on moslemid, teine pool kristlased. Ja nii otsustaski Chidi 2013. aastal luua Eestisse Nigeeria pealinnas Lagoses tegevust alustanud ning tänaseks 196 riiki laienenud Lunastatud Kristliku Jumala Armu Kiriku koguduse.

«Ja enne kui arugi saime... Möödunud pühapäeval oli kohal ligi 80 inimest. Nüüd on meil kirikus viis doktoranti. Magistriõppe ja bakalaureuseõppe tudengid. Pole nii, et inimesed tulevad siia niisama lulli lööma. Kirikus on näha, et need on tudengid, kes usinalt õpivad.»

«Olen nigeerlane. Teie kirikus uustulnuk. Aga olen ka Tallinna Tehnikaülikooli tudeng.»

Godswill Nkwusi, keda näeme siin koos kaasmaalastest koosneva bändiga ETV+ salvestusel, oli üks esimese nigeerlasi, kes Eestisse tudeerima tuli. Tänaseks on 2011. aastast alates Tallinna Tehnikaülikooli nimekirja kuuluv Godswill lähedal materiaalse keemia doktorikraadi omandamisele. TTÜ ühiselamus räägib Godswill, et Eestisse õppimatulek polnud siiski tema esimene valik.

«Eesti polnud esimene koht, kuhu minna üritasin. See oli tegelikult kolmas. Proovisin Suurbritanniat ja sain sisse, aga... Mul küll oli raha, aga seal oleksin kulutanud kõik oma säästud. Seal oli liiga kallis. Siis proovisin Rootsis. Seal oli veidi keeruline. Võib-olla polnud kandideerimise protsess päris arusaadav. Aga Eestis oli palju lihtsam.»

Kui 2009. aastal õppis Eestis üks Nigeeria kodanik, siis pärast Godswilli ja teiste Nigeeriast pärit tudengite Eestisse jõudmist, on see arv kõvasti kasvanud. Juba tänu Godswillile jõudsid Eestisse 2012. aastal õppima seitse nigeerlast, aasta hiljem juba 25 ning 2014. aastal üle 40. Ning üks neist, kes Godswilli soovituse peale Eestisse oma doktorikraadi omandama tuli, on Omolola Onaiyi, kes elab Eestis kolmandat aastat ning omandab TTÜs doktorikraadi laevanduses.

«Godswill on siin elanud juba mõnda aega. Ta ütles mulle, et miks mitte proovida Eestis. See on tore koht. Olen siin olnud kolm aastat, usun, et sulle meeldib,» rääkis Onaiyi.

«Põhjus, miks aafriklased mujal õppimas käivad, pole sugugi see, et meile ei meeldiks oma kodumaal. Nigeeria on lihtsalt väga suur riik ja suure rahvaarvuga. Infrastruktuurid pole nii head, koole pole piisavalt. Meil jätkuks aastas koolikohti vähem kui 500 tuhandele tudengile.»

Eestis tudeerivate nigeerlaste arv on kasvanud nii jõudsalt, et 2015. aastaks oli Eestis õppinud või õppimas ligi sada Nigeeria tudengit.

«Arvan, et Eesti populaarsus kasvab. Eriti pärast Obama külaskäiku mõned aastad tagasi. Me vaatame palju CNNi, et maailma asjadega kursis olla. Obama visiiti näidati teleris, kõik rääkisid sellest. Mulle helistati pärast seda ja öeldi, et nüüd nad teavad, kus ma olen.»

«Pikkamööda inimesed mõistavad, et Eestis on palju odavam õppida. Ja tõesti, raha mõttes on parem. Rootsis õppimine maksaks aastas 12 000 eurot. Eestis umbes 3000 eurot. See on palju taskukohasem.»

«Üks põhjus, miks mulle Eestis meeldib, on see vaikus. Ja õhk on nii värske! Riik on nii puhas! Olgu hommik, lõuna või õhtu... Ei tea, kuidas see käib, aga kõik on puhas! Ja Eesti on koht, kus olen vist kõige enam lilli saanud. Kontoris kingitakse lilli. Tuleb keegi ja ütleb: «Palju õnne naistepäevaks!»»

«Eestlased võtavad kõike alati tõsiselt, alati muretsevad. Depressiivsed, halb ilm... Alati on, mille üle kurta! Imelik on bussi peale minna. Kõik on omaette, tõsise näoga. Ei räägi, ei tervita. Alguses oli raske harjuda. Aga siis mõistsin, et siin nii elataksegi. Pead kohalikke kombeid tundma õppima.»

«Aafriklased on elavamad, alati rõõmsameelsed. Ei tea, miks. Me oleme valjuhäälsed. Kultuurišokk oli korralik. Mul läks ikka aega, et harjuda. Nüüd oled olnud Eestis kuus aastat.»

On pühapäev ja Rävala 8 bürohoones asuv nigeerlaste juhitud kirik peab oma iga pühapäevast teenistust. Kuid sel korral on kogudust külastamas sama kiriku Tartu koguduse pastor Taavi Riives.

«Palju aastaid tagasi ma olin väga tugev rassist. Ma olin ikkagi veendunud selles, et kui ma mõne kätte saan, siis teda enam alles ei ole midagi,» ütleb nüüdne pastor Riives. «Ma läksin kirikusse tagasi, siis kui olin 18, see mis seal toimus ja see, mida Jumal minu sees muutis, see muutis kogu maailmapilti ja minu elustiili. Sest enne seda ma olin üsna tugev joodik. Alustasin 12-aastaselt ja siis niimoodi…»

Uurime Godswilli käest, kas ta soovitaks ka teistel aafriklastel siia tulla.

«Olen paljudele soovitanud Eestisse tulla. Aga hetkel läheb vist keerukamaks. Siin oli väga sõbralik, aga viimasel ajal, kolm-neli aastat tagasi, olukord muutus. Tekkisid immigratsioonideemad, põgenikekriisid. Inimesed muutusid vaenulikuks.

«Ei tahtnud enam bussis su kõrvale istuda. Ja sina istud üksinda rahvast täis bussis... Ja kui mina kellegi kõrvale istun, siis tema tõuseb püsti. Seda juhtub tihti.»

«Siin pole harjutud mustanahalisi nägema ja mina olen väga must!»

«Inimesed näevad sind tänaval ja ütlevad ebameeldivusi, et «Nigga, kao koju...!»»

«Mind nimetatakse pagulaseks. Pean selgitama, et ma pole pagulane, vaid tudeng.»

«Sind otsitakse Facebookis üles ja hakatakse solvama.»

«Sinu pilt pannakse sotsiaalmeedias üles koos solvangutega.»

«Mitu korda on tahetud mind kividega loopida. Kividega, kaigastega, siinsamas... Aga pead lihtsalt targem olema. Pole mõtet nendega kakelda. Sa ei tea, kes nad on või mida teevad. Sa ei tea nende meeleseisundit ega tervist. Kui vastu hakkad ja midagi juhtub, siis läheb lugu keeruliseks.»

Nigeerlaste kiriku pastor Chidi Echere on tänaseks kahe poja isa. Tema esimene poeg on kasulaps naise eelnevast elust, teine aga nende ühine. Mõlemad lapsed räägivad eesti keelt ning käivad eesti koolis.

Uurime, kuidas lastesse koolis suhtutakse. «On häid päevi ja mitte nii häid. On olnud probleeme...»

- Rassistlikke?

«Neid võiks ka sinna alla liigitada. Muidugi on mu laps teistest veidi erinev. Ja kui ta on ainus koolis, leidub ikka mõni kiusaja. Sellest ei pääse. Aga tegeleme teemaga iga päev.»

Chidi räägib, et probleeme on ka temal olnud. Ta ei taha siiski neist rääkida.

«Olen väga positiivne inimene, negatiivsetega ma ei suhtle. Kui lähen välja ja keegi nimetab mind kuidagi, siis ma ei muretse selle üle. Otsin siin riigis positiivset.»

«Oluline on, et kui tullakse siia, siis elatakse selle riigi seaduste järgi. See on tähtis. Sa täidad selle riigi seadusi. Et siin su elu oleks ilusam, pead integreeruma. Alguses ma ei mõistnud keelt, sest mind ei huvitanud. Aga nüüd käin keelekursustel ja püüan süsteemi integreeruda.»

«Inimesed peavad mõistma, et see on lihtsalt üks uus nägu. Elu muutub kiiresti. Eestlased pole harjunud, et siin oleks palju aafriklasi.»

«Palun andke meile võimalus.»

«Aga loodan, et eestlased muutuvad veidi sõbralikumaks. Külalislahkemaks. Ja avatumaks. Veidi enam. Nad on ju tublid.»