Väikeste hiiglaste suured sõbrad (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Priit Pullerits

22. märts 2017, 15:18

Kanal 2 selle kevade üks erilisemaid telesaateid on «Väikesed hiiglased», kus väikestele osalejatele tuleb toeks viis tuntud, Eesti sõubisnises karastunud artisti. Arter uuris, mida on noil viiel oma lapsepõlvest nüüdseile osalejaile õpetuseks kaasa anda.

Selle žürii nahas ei tahaks ilmselt enamik olla. Aga kõik nad kolm – Evelin Võigemast, Ott Lepland ja Jüri Nael – on vabatahtlikult nõustunud sellega, et hakkavad hindama homme startivas «Väikeste hiiglaste» telesaates eesti andekate laste etteasteid. Kui esimeste saadetega saavad neljased võistkonnad moodustatud, hääletab kolmeliikmeline žürii edaspidi iga saate lõpus ühe võistkonna välja.

Seega tuleb sellest saatest kordi rohkem kaotajaid kui võitjaid.

Või kas ikka tuleb?

Selleks et laval, ekraanil – ja ka pärast väljalangemist – hakkama saada, on väikestel lauljatel ja tantsijatel, trikitajatel ja nunnumeetriga jutupaunikutel abiks viis kogenud mentorit ehk sõpra ja toetajat: näosaate ja komöödiaõhtu võitja Juss Haasma, äsja «Eesti laulu» lonkursi võitnud Koit Toome, suurtel muusikalilavadel esinenud Hanna-Liina Võsa, kogenud saatejuht ja laulja Eda-Ines Etti ning viimaste aastate silmapaistvamaid noori artiste Daniel Levi Viinalass.

Arter uuris noilt viielt, kuidas nad oma võistkonda lapsi valisid ning mida kavatsevad öelda lastele siis, kui žürii nad saatest ära saadab.

Olgu targu mainitud, et enamik viiest ei pea väljalangemist sugugi tragöödiaks. Pigem vastupidi. Mida nad täpsemalt lohutuseks öelda kavatsevad, lugege nende vastustest.

1. Olete hästi hõivatud. Miks otsustasite saatega liituda, sest ega see teile kui artistile ju midagi juurde vist anna?

2. Mille põhjal oma rühma lapsi valisite?

3. Meenutage oma lapsepõlve väikse esinejana. Mille poolest nüüdsed lapsed teie aja lastest erinevad?

4. Millisena mäletate algaja artistina oma närvikava ning kuidas esinemishirmust üle saite?

5. Lastega suhtlus on teistsugune kui täiskasvanutega. Mis võluvits aitas teil saada nendega sooja kontakti ja tekitada usaldust?

6. Kõik ei saa seda saadet paraku võita. Millised valusad mööda pükse saamised on teile noorusajast meelde jäänud?

7. Mida öelda lohutuseks neile, kes välja langevad, ja kuidas kaotusest üldse üle saada?

Juss Haasma

1. Kindlasti annab. Annab võimaluse proovida midagi uut. Lastega töötamine ei ole kerge ülesanne, ja soov teada saada, kuidas see õnnestub, on see, mis mind saatega sidus. Lisaks on siin palju lahedaid ja fantastilisi inimesi. Mul pole olnud ühtegi projekti, kus ma ei oleks mitte midagi juurde saanud või õppinud. Ikka olen, kas või natukene.

2. Valisin sisetunde järgi.

3. Tänapäeval on meedia ja tehnikaga nii palju võimalusi. Uued võimalused on teinud noori palju vabamaks, aga ka mugavamaks. Mina kartsin lapsena sellist nähtust nagu kaameramees, kaamerast rääkimata.

4. Lapsepõlvel on tohutu jõud. Tahtsin väikse poisina esineda sünnipäevapidudel jne. Ei mäleta, et oleksin kartnud või pabistanud. Pigem tahtsin kohe lavale minna, teha seal ükskõik mida. Vanemaks saades hakkasid tekkima hirmud ja sellest tingitult ka ebakindlus.

5. Lapselikkus, mis on ju meis kõigis tegelikult peidus – äkki see? Ja kindlasti mängulisus.

6. Viimasest nii palju möödas ei olegi.

7. Arvan, et selles saates ei ole kaotajaid. Nagu on öeldud: «Kui sa võidad, oled õnnelik. Kui sa kaotad, siis õpid.» Teinekord annab õppimine oluliselt rohkem juurde. Siin saavad kõik ennast ületada ja proovile panna, liikuda edasi tulevikku suunatud eesmärgi poole, oma unistustele lähemale.

Eda-Ines Etti

1. Mind köitis saate seos lastega. Ja minu lootus on, et suudan lastesse süstida mõtet, et esinemiskogemusi tuleb koguda ja võistlusnärvi tuleb arendada – see ongi peamine.

Saates kaotajaid ei ole, on ainult suur rõõm muusikast, tantsimisest ja heast tujust.

2. Peamiselt mingi sisetunde ajel. Tublid ja andekad olid kõik, enamik casting’ul käinud lastest on alles arenemise järgus ja see, millal igaüks neist särama lööb, on täiesti individuaalne. Tol päeval tegin seesuguse otsuse.

3. Mulle tundub, et lapsed on ikka samasugused, soov esineda ja oma oskusi näidata ei ole pisikeste puhul midagi uut. Võib-olla on praegu neid noori, kes asja kohe väga tõsiselt võtavad, rohkem kui minu lapsepõlves, ja ehk on ka n-ö lavakostüümidele nüüd rohkem võimalusi rõhku panna. Aga muidu on andekaid lapsi ikka igal ajal olnud.

4. Ei mäleta, et mul oleks pisikesena lavanärviga probleeme olnud. Siis oli ikka väga suur soov lavale minna, igal võimalusel. Hirm lavaga seoses tekkis pigem hiljem, puberteedieas, ja siis oli see lihtsalt miski, mis kogemustega ja aja jooksul vaikselt hajus. Pisike ärevus tekib aeg-ajalt ka nüüd enne vastutusrikkaid kontserte. See on mõnus tunne ja annab esinemisele kergelt kõrgendatud meeleolu.

5. Koosolemised oma tiimi lastega on alles ees. Aga juba casting’ul tunnetasin, et lastega vahetult rääkides nad avanevad ja ühiste läbielamistega saate jooksul hakkame kindlasti ka üksteist usaldama.

6. Eks peamiselt ongi meeles need korrad, kui lauluvõistlustel ei läinud nii hästi, kui lootsin. Aga see ei takistanud mind laulmisega edasi tegelemast. Just sama tahan ka lastele öelda: olulised on kogemused ja alati on igast kaotusest midagi õppida. Kõige tugevamad ja edukamad inimesed kujunevadki tihti just nendest, kes suudavad pärast vastulööke ikka edasi oma unistuste ja eesmärkide poole liikuda.

7. Kaotust ei tohi ületähtsustada. See ei ole maailma lõpp. Konkursside tulemused on tihti ebaobjektiivsed ja juhuslikud. Suurimad võidud tulevad elus sageli hoopistükkis mujalt kui konkurssidelt.

Daniel Levi Viinalass

1. Andmise rõõm on ju kõige magusam – see ei ole lihtsalt ilus mõte, vaid päris tõsijutt! Mu lootus seoses saates osalemisega oligi see, et ehk õnnestub kedagi saate jooksul inspireerida ja julgustada. Kui sellega hakkama saan, siis on saade piisavalt n-ö tagasi andnud.

2. Kartsin seda protsessi enne algust. Arvasin, et tuleb hästi keeruline. Tegelikult oli kõik väga orgaaniline. Kohe oli tunda, kui noor tegi asja hingest ja kirega. Tekkis emotsioon ja siis juba tahtmine temaga koos tema talenti edasi arendada. Siinkohal tervitus minu tiimile!

3. Ma ei teagi, kas on nii väga vahet. Leidus siis ja leidub ka praegu neid, kes pingutavad eriti palju, et olla oma valdkonnas parimad. Loomulikult tekkis mul USAs üles kasvades lapsena küsimus, et äkki olen geenius. Igal võistlusel, kus käisin, sain karika ja medali ja diplomi ja mida kõike veel. Eesti kooli jõudes sain vastuse sellele küsimusele.

4. Olen kogenud, et kui teed õiget asja, siis ei tule esinemishirmu. Muusikat tehes pole ma kunagi enne lavaleminekut pabistanud. Põhikoolis pidin mängima «Lumivalgekese» näidendis printsi. See oli kõige stressirikkam esinemine minu elus. Miks ma siis sinna näidendisse üldse kandideerisin? Ikka tüdruku pärast. See, kes mulle meeldis, pidi mängima printsessi ja kuuldavasti oli mingi musi-stseen ka. Tuli välja, et ta mängis hoopis nõida.

5. Saladuskatte all võin öelda, et ma pole tegelikult ise veel täiskasvanuks saanud. Nii et suhtlen omasugustega ja see tuleb lihtsasti.

6. Mis mõttes ei saa?! Ma sain ju lapsepõlves iga asja eest karika!

7. Tõenäoliselt tuleb öelda midagi sellist, mis pole üldse lohutav ja mille tähendust hakkavad nad mõistma ilmselt alles kümne aasta pärast: kaotused teevad palju tugevamaks kui võidud.

Hanna-Liina Võsa

1. Minu tegemised on juba mõnda aega pöörelnud laste ümber ja kutse osaleda mentorina tuli väga loogilise jätkuna. Olles vedanud alates sügisest oma isiklikku muusikalikooli, olen kokku puutunud väga paljude eri vanuses lastega ja minu suur kirg on leida igas lapses üles tema suurim potentsiaal. See saade võimaldab seda teha veelgi laiemal skaalal.

2. Ütlen ausalt, et oligi väga raske lapsi valida, sest kõik olid väga omanäolised ja armsad. Kokkuvõttes ei suutnudki nii lauljate kui nunnude puhul teha lõplikku valikut ise, vaid loodan kohtunike abile.

3. Arvan, et lapsed on lapsed ja ikka sama siirad ja arenemisvõimelised kui varem. Ainult et tänapäeva lapsed kasvavad kindlasti palju kiiremini suureks. Nukkudega mängimise aeg jääb õige lühikeseks. Mida ma küll esimesel casting’ul täheldasin, oli see, et lapstantsijate tase tundub kõrgem kui kunagi varem ja selle põhjus võib olla ehk nendes tantsusaadetes, mida televisioonist näha võib, näiteks «Tantsi, kui oskad!». Selliseid trikke ja lavalist sarmi polnud mina veel Eestis näinud.

4. Ei mäleta, et mul oleks lapsena suur lavanärv olnud. Laulsin tihti ansamblis või kooris ja tugev seljatagune andis julgust ja jõudu. Närv on tulnud pigem vanemas eas, eriti tugevalt lõi see välja Ameerikas, kus pidin suhteliselt autopiloodi peal etendusi andma. Siis tekkisid mingid seletamatud lavakrambid, millega mingi perioodi väga palju vaeva nägin. Õnneks on psüühika nüüdseks stabiliseerunud ja nii lihtsalt vast enam verest välja ei löö. Aga muidugi, kui on väga vastutusrikas esinemine, siis ega närvist pääse. Peaasi, et see pilti päris eest ära ei löö.

5. Minule on lastega suhtlemine alati väga meeldinud. Meeldib saada osa nende maailmast ja mõtetest. Nad on äärmiselt ausad ja otsekohesed ning see teeb nendega suhtlemise väga läbipaistvaks. Kui neile ikka midagi ei meeldi, siis nad ütlevad selle välja, ja vastupidi ka. Seda ma ei tea, kuidas mina nende usalduse olen võitnud, aga arvan, võib-olla sellega, et kuulan nad ära ja elan neile kaasa.

6. Oh, kuna ma lapsena konkurssidel ei käinud, siis pole ka väga palju selliseid lapsepõlvekaotusi üle elanud. Hiljem olen elus teinud sadu ettelaulmisi, kus konkurss on olnud pööraselt tihe ja karm, ning vaatamata suurele sisemisele soovile ja enda arvates õnnestunud casting’ule ei ole mind rollidesse valitud. Aga ka selliste pettumustega harjub ja nagu öeldakse: tähtis on pärast kukkumisi püsti tõusta ja pea püsti edasi minna.

7. Kindlasti ei tohiks saatest väljalangemist võtta kuidagi isiklikuna. Tihti võib põhjus olla hoopis mingis kolmandas faktoris, miks üks või teine asi sel õhtul rohkem mõjule pääseb. Ja kaotusest saab üle lihtsalt üle saades. See on osa elust ja seda tuleb ikka ette.

Koit Toome

1. Sellised saated on alati mõnus vaheldus minu igapäevastele tegemistele ja hoiavad mind värskena. Mis saab emotsionaalselt veel rohkem anda kui lastega koos töötamine, olla neile väikest viisi motivaatoriks.

2. Mis siin salata, ilmselgelt oli laste valimine meeskonda kõige raskemaid ja ebameeldivamaid asju, millega mul on tulnud tööalaselt kokku puutuda. Need lapsed, kes minu ette jõudsid, olid juba esimese kadalipu läbi käinud ning kõik mentorite casting’us osalenud olid valmis saates lavale astuma. Lähtusin oma valikus sellest, kes on sellise telesaate formaadi jaoks küpseim.

3. Tänapäeva lapsed on palju julgemad ja avatumad ning neile on kõik palju kättesaadavam kui minuealistele omal ajal. Vanematel on võimalik lapsi toetada – nüüdisajal on nii palju võimalusi õppida ja tegeleda millega hing ihkab.

4. Minu närvikava oli väga nõrk. Olen korduvalt rääkinud, et mulle ei meeldinud üldse teiste inimeste ees olla. Elasin seda väga raskelt üle ja seisin korduvalt valiku ees, et äkki peaksin ametit vahetama. Ühesõnaga, ma ei nautinud esinemist üldse. Aga aastate ja raske tööga olen hirmudest üle saanud. Saladuskatte all võin öelda, et siiamaani on mul vahel suuremate ülesastumiste eel väike närv sees.

5. Võluvitsa kui sellist ei ole, pigem on oma kogemus lapsevanemana. Näen oma tütre pealt, kes tegeleb mitme eri hobiga, kuidas teda motiveerida ning vajadusel talle abiks olla. Kõige tähtsam on toetada ning anda ka edasiviivat nõu ja kriitikat.

6. Mind pandi lasteaias kontsertidel alati tagaritta, et ma väga häält ei teeks. Olin ainuke, kes muusikakeskkooli ajal laulmas ei käinud.

7. Kuna tegu on telesaatega, on selge, et kõik võita ei saa. Kõige tähtsam on võtta seda teekonda suure kogemusena. Ajalugu on näidanud: selleks et edukas olla, ei ole vaja üldse võita. Meenutage näiteks «Eesti otsib superstaari» saadet. Tähtis on jääda endaks ja saada saatest motivatsiooni, et muutuda veel paremaks ja ennast edasi arendada. Nagu öeldakse: mis ei tapa, teeb tugevaks – seda tuleks meeles pidada. Pigem paneksin vanematele südamele, et kõik lapsed, kes on juba saatesse jõudnud, on omal alal tublid. Saates tulevad mängu erinevad väiksed nüansid, näiteks närv, kaamerad jne. Olgem oma lastele igati toeks, et neil esinemise soov ära ei kaoks.

Millega on tegu?

Rahvusvaheline teleformaat «Väikesed hiiglased» on viimase paari aasta jooksul jõudnud miljonite televaatajateni üle maailma. Tegemist on telesensatsiooniga, mis on oma populaarsusega seljatanud nii tantsusaate kui ka kõikvõimalikud suured talendisõud. Mehhikost alguse saanud võistlussaade kuulub vaadatavuse edetabelite tippu näiteks Poolas, Ungaris, Portugalis, aga ka Vietnamis, USAs ja mitmes Lõuna-Ameerika riigis. Kanal 2 toob homme kell 19.35 saate televaatajate ette koostöös produktsioonifirmaga Ruut, kes on eestlastele pakkunud selliseid suursaateid, nagu «Laulu mu laulu», «Eesti otsib superstaari» ja «Su nägu kõlab tuttavalt».

Arter tänab abi eest Kirsti Timmerit.

Kommentaarid (1)

Väikeste hiiglaste suured sõbrad (1)

Märksõnad