Südamlik seiklus kerge saksa huumoriga

Kaader filmist. Foto: outnow.ch

«Minu pimekohting eluga» viib vaataja Müncheni legendaarseimasse viietärnihotelli, kus silmanägemise kaotanud Saliya Kahawatte (Kostja Ullmann) püüab elu tagasilöökidest hoolimata teenida välja hotellitöötaja diplomit. Eitavate vastuste tõttu hakkab noormees treenima oma meeli, korvamaks nägemise puudumist. Teekonnal on talle silmadeks peolembene kaasõpilane Max (Jacob Matschenz). Algab südamlikul tõsielulool põhinev, kerge saksa huumoriga elavdatud tööseiklus.

Režissöör Marc Rothemund on püüdnud ka varem keerulist seisundit naerdes ületada. Mõne aasta eest üllitatud tragikomöödialik draama «Täna olen ma blond» («Heute bin ich blonde») räägib vähihaigest tüdrukust, kes hakkab allavandumise asemel elult viimast võtma. Suurema populaarsuse saavutas Rothemund 2005. aastal filmiga «Sophie Scolli viimased päevad» («Sophie Scholl – Die letzten Tage»). Teise maailmasõja aegsest Saksamaast vändatud film võitis Berlinale Hõbekaru ning esitati ka võõrkeelse Oscari nominendiks.

Rothemundi värsket filmi ei saa nimetada üllatuseks. Ometi pakub «Minu pimekohting eluga» toredat vaatamist. Helged ja humoorikad episoodid puudega inimese argipäevast sobituvad ka Eesti päevakajalise probleemiga. Erivajadustega inimeste kaasamine tööellu on riiklik prioriteet, siiski on neist tööga hõivatud vaid napilt üle 20 protsendi. Jah, sotsiaalse hüvangu toetamine on seni veel paljudele tööandjatele kauge teema. Ent loodame, et olukord paraneb. Vahest võikski meedias tavapäraste nukrate lugude kõrval esitada ka optimistlikumas võtmes pilguheite erivajadustega inimestele.