:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Talv on kohal täies ilus. Parim aeg lumelauaga tutvust teha. Kuid ettevaatust - see on sõltuvusttekitavalt äge!
Kui sulle ei meeldi talv, pole sa vist lihtsalt tuttav lumelauaga!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/09/6424307t1hebb4.jpg)
Appi – jälle olen ma suure hooga kihutanud olukorda, milleks veel valmis ei ole! Mis ma teen? Õhus olen! Hetk tagasi tuhises üks poolteist meetrit pikk helesinine mehike lumelaual lõbusalt kikkerisse ja temaga ei juhtunud midagi. See oli mu üheksa-aastane poeg Ott. Eks ma vanemliku instinkti ajel talle järgi rallisin, kuid minu kehamass on suurem, kiirus ka – ning olengi jamas. Õhulennu kestel tabas mind ehmatus, kadus kontroll ja maandusin suure raksuga otse õlaliigesele. Kõik see juhtus paar nädalat tagasi suusareisil, ja õlg pole seniajani korras. Aga kuna jalad töötavad, siis see mind tagasi mäele minemast ei takista, sest lumelauasõit tekitab lihtsalt kirjeldamatult ägeda tunde! Ja praegu saab ka õige lähedal täie hooga sõita, kuid kauaks seda lõbu ilmselt enam pole.
/nginx/o/2017/03/09/6424317t1ha57b.jpg)
Instruktoriga on vähem valus
Miks ma oma ebaõnnestumisi jagan? Ikka selleks, et säästa teiste lusti ja luid. Lumelauaga sõbraks saamine käib aste astme haaval. Üle oma varju hüppavad vaid lollid. Videotest võib jääda mulje, et kõik tuleb lihtsalt välja, kuid nii see pole. Osavad lumelaudurid teavad väga hästi, mida teevad, oskavad hinnata oma võimeid ning valitsevad lauda. Vastasel juhul võiks esimene hulljulge hüpe ka viimaseks jääda.
/nginx/o/2017/03/09/6424315t1hc452.png)
Õppetegevus käibki mugavustsooni ja paanikaosakonna vahel.
Esimesel võimalusel sõidan Kiviõli Tuhamäele ja otsin üles ühe kõige lahedama lumelauaõpetaja, keda siinmail leida võib. Kiviõli suusakooli instruktor Vidrik-Jaan Korp on hästi entusiastlik, aga samas konkreetne. Mees on ise 18 aastat sõitnud ja lumelauga sõber igas asendis. Tänu tema selgetele juhistele edeneb õppimine üle ootuste jõudsalt. Kukkumistest loomulikult ei pääse, kuid kõige valusamal hetkel märkab Vidrik alati mööda tuhiseda ja mõne hea nalja visata, nii et ajame end püsti ja hakkama aga otsast peale. Meetod on lihtne: põhitõed tuleb selgeks saada, uuele tasemele minnakse siis, kui eelmine käpas. Parim koolitus on isiklik kogemus. «Ära mõtle, lihtsalt sõida!» hõiskab ta. «Lumelauasõit on kaif! Piiriks on vaid mäe võimalused ja isiklik fantaasia, lagi ette ei tule.»
Minu esmakohtumine lumelauaga oli juhuslik – mägedes jäi ühel sõbral laud vabaks ja ta pakkus seda suusa asemel proovida. Muidugi tahtsin, sekundit mõtlemata! «Ainult see asi, et … algus võib päris karm olla,» püüdis hea semu mu entusiasmi tegelikkusega vastavusse viia. Tal oli õigus. Ma ei teadnud tehnikast tuhkagi, tunnetust polnud, üritasin sooritada füüsikaseadustega vastuolus olevaid manöövreid ja kukkusin julmalt.
/nginx/o/2017/03/09/6424321t1hffb4.jpg)
«Kõige raskemad ongi esimesed sammud,» teab Vidrik. «Lauasõidu õppimine omal käel on väga valus ja vaevaline. Aga teed nii, nagu õpetaja ütleb, ja kõik on hästi! Hirm muidugi takistab. Õppetegevus käibki mugavustsooni ja paanikaosakonna vahel. Instruktor utsitab sind mugavustsoonist välja tulema, aga ei vii sind paanikasse – seal sa samuti ei õpiks.»
Mu isiklik kogemus kinnitab, et ilma algkoolituseta lauale ronida ei tasu. Autorooli ei istu ju keegi nii, et käike ei tunne, pidurdada ei oska, aga gaasi lükkab põhja. Miks peaks sellist lollust siis lumelaual harrastama?! «Instruktoriga koos õppimine on igal tasemel edukam, õpi sõitu, pöördeid, hüppeid või saltosid – tema näeb kõrvalt ja oskab parandada ning areng on palju kiirem ja valutum,» selgitab Vidrik.
/nginx/o/2017/03/09/6424295t1h3c2e.jpg)
Asi on munades, algusest peale
Tuhakal on mu lemmiknõlvad Eestis – paraja kaldega, piisavalt pikad, vaheldust palju. Seltskond on tšill, muusika mängib ja tuju on alati hea. «Vaata kogu aeg üle selle õla, mis jalg ees on,» juhendab Vidrik. «Proovi saada sõitu sujuvamaks, vähem asjatut vehkimist ja nurklikke liigutusi.» Tunnen iga laskumisega, kuidas õpin midagi uut, ja lähen üha enam hasarti. Mulle tundub, et igaüks, kes oma ettevaatlikkuse eest tõukab ja lumelauale ronib, on õige pea fänn.
/nginx/o/2017/03/09/6424305t1hfa60.jpg)
Lumelauaõpetaja sõnul päris kõik siiski sõitma ei hakka. «Kõige raskem on püsti tõusmine, paljud ei saa sellega hakkama. Näiteks napib julgust või vastupidavust, iga uljama spordialaga alustamine on alati peas kinni. Kui aga on jõudu ennast liigutada ja kannatust õppida, saad asja kätte. Pole vaja karta mäele tulla, kui sa veel ei oska – kus sa siis ikka õpid? Kes ujuma tahab õppida, hüppab basseini, mitte ei tee kodus pingi peal kuiva trenni.»
/nginx/o/2017/03/09/6424301t1h60b4.jpg)
Rent ja koolitus on Tuhamäel Vidriku ja tema sõbra töö, nii on nad siin igasugu rahvast näinud. «On seitsekümmend pluss sõitjaid. Minu poeg Kutt on alla kahene ja hakkas see aasta sõitma. Nooremaid mehi võib-olla on laua peal veidi rohkem, pereemad ikka võtavad pigem suusad.» Nojah, ma ei piuksata oma east ja kolmest lapsest parem midagi, muigan niisama.
Suusatajaid on mis tahes riigis ja mäel lauduritest rohkem, ja sellel on kindel põhjus. «Suusatamist on lihtsam omandada. Õppimisaeg on mõlemal, lihtsalt lauaga on see siruli veedetud aeg palju pikem. Suuskadel võid läbida terve koolituse nii, et ei kuku kordagi. Samal ajal kui lumelauaga sa loed neid kukkumisi kümnetes. Mul on hea meel, et inimesed tahavad õppida ja üha rohkem lapsi tuleb suusakooli, ehkki ega see tohutult odav ala ei ole,» räägib Vidrik.
/nginx/o/2017/03/09/6424325t1h1ef5.jpg)
Tahan nüüd teada, mismoodi käituda hüppel, mis mul hiljuti täiesti metsa läks. Õppimist alustame ollie’dest ja taipan, et mul on veel pikk maa minna, enne kui samasugust kikkerit taas proovida tasuks. Ka saltod peavad ootama, kuni maandumist kontrollima õpin.
«Salto pole midagi erilist, see on rohkem julguse trikk – ainult munades kinni,» süstib Vidrik minusse optimismi. «Näiteks tagurpidisalto – hüpeka pealt tõukad ennast ära, lükkad puusad ette, õlad ja pea taha, vaatad, kus maa on, ja maandud. On vaja teha ainult ühte asja. Kui oled selle batuudi peal selgeks saanud, saad hakkama siin kikkeris ka.»
/nginx/o/2017/03/09/6424309t1hfc40.jpg)
Lumelaua Mersud ja ülbarid
Kuidas valida õige laud? Kuulen instruktorilt, et süsteem on päris keerukas. Õnneks teavad rendikutid kõike ja sobiv laud leitakse ka algajale, kes ise asjast mõhkugi ei jaga. «On lumelaudade Mersud ja lumelaudade Škodad. Algajal ei ole väga vahet, millega sõidad, peaasi, et laud on sobiva suurusega – ulatab lõuani või rusika jagu alla.» Kui oled aga juba osavam, valitakse laud stiili järgi – suured hüpped, kiirused ja renn tahavad jäigemat lauda, park jälle elastsemat. Veel on krossilauad, slaalomilauad, puuderlume lauad... «Kui lihtsalt oma lõbuks sõidad, on suva!» mainib asjatundja.
/nginx/o/2017/03/09/6424311t1hdabe.jpg)
Laua ja saabastega lugu ei lõpe, vaja on ka kiivrit. «Mina ei sõida kunagi ilma kiivrita!» hüüatab Vidrik emotsionaalselt. «Kes kiivrit ei kanna, riskivad mõttetult palju, see ei ole kindlasti cool. Samuti on mul kogu aeg seljakaitse, isegi kui pulli teen. Kui käid selili, jaotab see põrutuse laiali. Kogu kaitsevarustust saab siin rentida.» Abi on ka põlve- ja randmekaitsmetest, sest need kohad saavad kukkudes kõige rohkem pauke.
/nginx/o/2017/03/09/6424323t1hf8bb.jpg)
Kõrvalseisjad peavad lumelaudurite seltskonda vahel ülbeks ja hulljulgeks. Tegelikkus on risti vastupidine – olen seni laual kohanud üksnes ülisõbralikke ja lahedaid tüüpe. «Lumelaudurite subkultuuri vahel kardetakse, et kahtlane kontingent,» naerab Vidrik. «Eks nad ole teistsugused inimesed küll – avatumad ja lõbusamad –, võõrastele tundub see vabadus võib-olla hirmutav. Mägi maandab kõik pinged ja nii on lihtne rõõmus olla ja vabalt suhelda.»
/nginx/o/2017/03/09/6424291t1ha3f2.jpg)
LUMELAUAGA SAAD SÕITA:
Eestis:
Kiviõli seikluskeskus, Tuhamägi, tuhamagi.ee – Eesti pikimad nõlvad, kõrgeima hüppega park, eriline atmosfäär. Tipplaudurite lemmikpaik.
Kuutsemäe mäespordikeskus, kuutsemae.ee – Lõuna Eesti lumerikkad nõlvad ja park.
Väike-Munamäe suusakeskus, Munakas, munakas.ee – Eesti vanim mäesuusamägi, uhked peanõlvad lauge õppenõlv.
Valgehobusemäe suusakeskus, valgehobuse.ee – head nõlvad ja park.
Nõmme lumepark, nommelumepark.ee – väga mõnus, korraliku hooga slaalomi- ja parginõlv ning algajatele superlauge õppenõlv.
Paluküla mäe keskus, facebook.com/PalukulaMaeKeskus – tõstukita nõlvad.
Viimsi mäekeskus, Vimka, facebook.com/Vimkapark – AVATUD!
:format(webp)/nginx/o/2017/03/24/6484501t1h990d.jpg)
Lähikonnas:
Soomes: Himos, Tahko, Levi, Pyha, Ruka, Salla, Kalli, Kaustinen, Myllymaki, Losos
Rootsis: Are, Riksgransen
Norras: Trysil,Hovden, Tryvann, Hemsedal
Lätis: Baili, Milzkalns,Ramkalni, Reina Trase, Valmiera.
Kuulsad nõlvad on Austria, Prantsuse, Šveitsi ja Itaalia Alpides, kõige lihtsamini saab sinna Eestist.
Alpiexpress. Suusakuurorte leiab üle Euroopa ja Austraalias saad sõita ka meie suvel.
Pea kõikjal on ka lumelauakoolitus, suusakoolitus, lumeakadeemia
/nginx/o/2017/03/09/6424361t1h5d17.jpg)
Eesti parimad lumelaudurid
Tänu Kelly Sildarule teab korraga kogu Eesti rahvas, mis trikke mäesuuskadel teha saab. Aga meil on tippklassi mehed olemas ka lumelaudurite ridades – Sulev Paalo (24) ja Mario Visnap (31). Esimene alustas lauatamist seitsme-, teine kümneaastasena.
Sportlased on teineteist motiveerides Eesti meistrivõistluste pjedestaalikohti juba viimased kümme aastat omavahel jaganud. Mõlemad kuulutati veebruaris taas Eesti meistriks, Sulev Big Air hüpetes ja Mario pargisõidus.
«Sport on võistlustulemustekeskne, enne peavad tulema võidud, siis tuleb toetus,» räägib Paalo. «Suurimaks saavutuseks pean taset, milleni oleme jõudnud. Näiteks tegin esimese eestlasena ära triki backside doublecork 1080 – kolm täistiiru taha ning samal ajal kaks saltot –, tol hetkel oli see maailma tipptaseme trikk. Praeguseks oleme muidugi hulga paremaks läinud.»
«Meil on Sulliga väga sõbralik ja vastastikku innustav konkurents,» lisab Visnap. «Lumelaud ongi sõprade ala, koos arenetakse ja jõutakse kõrgemale.»
«Lumelauasport on tõusev trend, see on sport ja tsirkus koos,» räägib Paalo. «Võistlused on väga suured ja vaatemängulised, kohapeal on palju rahvusvahelist meediat ja meeletult pealtvaatajaid. Lumelaudur on nagu artist – igal sõitjal on oma stiil, see on eneseületus ja kunstivorm.»
«Lumelaud on algusest peale eneseületamine,» on Visnap sama meelt. «Kui mingi uue triki ära teed, siis on ülihea tunne! Juba see, et sa üldse sõitma õpid, vajab kannatust – alguses on suht raske. Tingimata tuleb võtta instruktor! Kui hakkad ise proovima, võib see halvasti lõppeda.»
Lumelauasport on vigastusohtlik ala. «See on üks ohtlikemaid talisporte. Aga lumelauasõit ei tähenda, et peaksid kohe 25-meetriseid hüppeid ja kahekordseid saltosid tegema – võid ka lihtsalt liuelda ja nautida,» julgustab Paalo. «Kurva näoga inimesi ju lumelaudurite hulgas ei näe. Mäel on täiesti murevaba tunne! Seltskond on hästi sõbralik – nagu suur pere. Kellelgi pole vaja oma koperdamist põdeda, kõik me oleme ju kunagi alustanud. Keegi viltu ei vaata, aga appi läheme ja nõu anname küll. Kui lauakontroll on väga hea ja oskused juba lihasmälus, siis tunned end õhus muretult ja jube hea on olla!»
Eesti parimad lumelaudurid ei soovi oma oskusi vaid kodumaal realiseerida, seatud on julge siht osaleda 2018. aastal Lõuna-Koeras toimuvatel taliolümpiamängudel.
Olümpianormi täitmiseks on vaja osaleda aprilli alguses Euroopa karikaetappidel, seejärel on võimalik pääseda MK-etappidele, mille tulemuste alusel olümpiamängudele sportlasi valitakse. Paalo ja Visnapi tase on piisavalt hea, täiesti reaalne on olümpiale saada. «Selleks et esindada Eestit esimeste lumelauduritena taliolümpial, on meil vaja vaid piisavalt vahendeid, mida praegu pole. Küll aga tegeleme toetajate otsimisega.»
Vaata vingest videot, milliseid trikke Paalo ja Visnap korda saadavad!