Erik Puura: Eesti elab nagu vanajumala selja taga

Tuumajaamad maailmas Foto: Reuters

Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor geoloog Erik Puura räägib, mis põhjustab maavärinaid, kuidas need tekivad ning mis Jaapanis täpselt juhtus. Samuti selgitab ta, mismoodi eelmise nädala Jaapani maavärina ja tsunami taustal hinnata tuumajaamade ohutust ja kas ka Eesti peab kartma tuumaõnnetust.

Jaapani maavärina tugevus oli üheksa magnituudi. Kuidas seda näitajat lahti seletada?

Eestis on olnud Osmussaare maavärin (1976. aasta oktoobris – toim), mille tugevus oli Richteri skaala järgi 4,7 magnituudi. Siis oli väike klaaside klirin, mingid praod vist tekkisid ühte majja Osmussaarel.

Kui nüüd oletada, et Eestis tuleks maavärin tugevusega viis magnituudi, selle tagajärjeks võiks olla samuti, et kusagilt riiulilt kukub mõni raamat maha, kuhugi tekib mingi pragu. Ühesõnaga, on tunda, aga ei midagi erilist.

Kui võrdleme Eesti teoreetilist viit ja Jaapani üheksat magnituudi, siis energia vallandumise vahe on miljonikordne.

Eelmisel aasta oli Haiti maavärin tugevusega seitse magnituudi, see on võrreldes Jaapani üheksa magnituudiga…

See vahe on 1000 korda. Magnituud on ühikute suurus. Viie ja üheksa vahe on miljon korda, seitsme ja üheksa vahe tuhat korda.

Haiti maavärina tõttu hukkunuid arvatakse olevat kuni 250 000. Jaapani maavärina kohta ütlevad viimased andmed, et umbes 2700 hukkunut ja 3700 kadunut, kuigi maavärin oli tuhat korda tugevam.

Otseseid paralleele tuua ei saa. Haitil oli paljude asjade väga halb kokkusattumus. Maavärin toimus väga madalal, otse pealinna Port-au-Prince’i all. Teiseks on Haitis pinnas, milles maavärina tagajärg väga tugevalt avaldub. Haitil oli suureks hädaks ka väga halb majaehituskultuur, isegi presidendipalee kukkus kokku.

Jaapanis maavärin ise suureks probleemiks ei kujunenud. Sealne ehituskultuur ja inseneritöö on fantastiline. Nad on ehitanud maavärinakindlad majad. Vaid maavärina puhul oleks ohvrite arv jäänud väikeseks, võib-olla üldse olemata. Ohvrid olid tingitud tsunamist.

Aga mis kaitset tsunami eest üldse olla saab? Et tuleb hoiatus ja siis jookse mäkke, nii nagu jõuad?

Teatud tugevusest alates on see ilmselt tõepoolest ainukene tegevus. Tsunamiga on alati rohkem aega. Kui Vaikse ookeani ümbrust vaatame, siis Ameerika kontinendi rannikule võib tsunami eri kohtadesse jõuda 10–20 tunniga. Aga kuna see oli Jaapanile niivõrd lähedal ja laine liigub peaaegu 600 kilomeetrit tunnis, siis lihtsalt ei jõua midagi ette võtta.

Samas saan aru, et jaapanlastele on pähe taotud, et kui maavärin tuleb, siis võib tulla ka tsunami ja pane jooksu…

Nii on, aga eks võib ka küsida, miks näiteks inimesed elavad Vesuuvi lähedal. Vaatame pilte Vesuuvi nõlvadest, seda ehitatakse kogu aeg täis.

Nägin ühte filmi, mis rääkis Vesuuvi viimasest purskest 1944. aastal. Alguses inimesed kolivad ära, aga siis kolivad tagasi ja kõik algab otsast peale.

Meie elame nagu vanajumala selja taga, suuri katastroofe kartmata. Nendele inimestele on ohud teada ja nii lihtsalt elatakse. Mis teha, see on kodu.

Kui tsunami liigub üle ookeani, siis jäävad vahepeale merel olevad laevad. Mida nemad võisid tunda?

Avaookeanil on tsunami kilomeetreid pikk ja suhteliselt madal. Alles rannikule jõudes laine lüheneb ja muutub kõrgemaks. Avaookeanil ei pruugi laeval olles isegi aru saada, et tsunami sinu alt läbi liikus.

Miks Eestis maavärinaid ei ole? Kuidas üldse maavärinad tekivad?

Tugevad maavärinad toimuvad eranditult geoloogiliste laamade piirjoonte läheduses. Näiteks Jaapani juures sukeldub Vaikse ookeani laam Euraasia laama alla.

Eestile lähim koht on Island, kus Põhja-Ameerika ja Euraasia laamad üksteisest eralduvad. Ja teise kohana Vahemere piirkond, kus Aafrika laam tungib kiiluna Euraasia laama alla.

Kui laama mõistet visualiseerida, siis on see vist nagu üks hiigelsuur pannkook, mis libiseb teise pannkoogi alla?

Võime ette kujutada suuri plokke, mis üksteise suhtes liiguvad. Samas ei saa öelda, et need alati hiiglasuured oleksid. Näiteks ameeriklastel on kõige suuremad probleemid pisikese Juan de Fuca laamaga, mis California juures liigub Põhja-Ameerika laama alla.

Vaikse ookeani laam liigub Euraasia laama alla, aga nüüd liikus kiiremini ja põhjustas maavärina?

Sukeldumine toimub kogu aeg ja kiirus on kogu aeg ühesugune. Kui sukeldumise käigus kaks tahket asja omavahel hõõrduvad, siis pinged kuhjuvad ja mingisugusel hetkel need vallanduvad. See on täiesti möödapääsmatu.

On öeldud, et maavärina tõttu nihkus Jaapan mitu meetrit…

Kusagil mainiti, et viis meetrit. Aga need arvud pole kõne väärt. Laamad liiguvad kogu aeg kaks kuni kaheksa sentimeetrit aastas. Saja aastaga on Euroopa ja Ameerika vahemaa pikenenud kaheksa meetrit.

Mida selle teadmisega peale hakata? Tõstame Londoni–New Yorgi lennupileti hinda, kuna vahemaa on pikem? Jaapanis toimus väike nõksak.

Kas Eesti ei pea kartma maavärinaid?

Ei-ei. Meil on väga stabiilne.

Nädalavahetusel osteti Soomes tuumapaanika tõttu apteegid jooditablettidest tühjaks. Mida neil karta, Jaapan on ju teisel pool maakera?

Ma ei oska soomlaste emotsionaalset käitumist hinnata. Üks põhjus võib olla rumalus. Või teine, äkki hakati ka oma või Venemaa jaamu kartma. Sosnovõi Bor on ikkagi grafiitaeglustiga töötav Tšernobõli-tüüpi tuumajaam. Hakati taas mõtlema, et midagi võib juhtuda.

Pealegi, üks kurioosne näide on. Kui toimus Tšernobõli katastroof, siis muu maailm sai sellest teada nii, et Rootsis väljusid töötajad tuumajaamast ja leiti, et neil on kõrgenenud radiatsioonitase. Selgus, et see oli tulnud Ukrainast. Nii et regionaalne mõju on võimalik ja pilved võivad liikuda väga kaugele, aga kindlasti mitte teisele poole maakera.

Räägiks korraks veel Jaapani tuumajaamadest. Uudised kirjutavad plahvatustest, aga see pole ju tuumaplahvatus?

Ei-ei. Tuumaplahvatus pole see kindlasti. Seda tüüpi reaktori puhul on see põhimõtteliselt välistatud. See on kütusevarraste sulamine ja põlemine ning iga põlemise tagajärjel lendub atmosfääri ohtlikke ühendeid.

Jaapani tuumaõnnetuse puhul polnud viga reaktoris, vaid jahutussüsteemides?

Tuumarektorit võime ette kujutada nagu automootorit, mida pärast seisma jätmist tuleks nädal aega jahutada. Vastasel juhul kuumeneb see üle ja kuumenemise tõttu hakkavad seal ained sulama, võivad tekkida põlengud. See efekt ongi Jaapanis ilmnenud.

Tsunamiga löödi tuumajaamadest välja varusüsteemid, diiselgeneraatorite süsteemid. Näiteks oli juhtumeid, kus avariisüsteemide käikulaskmiseks pidi kasutama ruume, mis olid jäänud tsunami toodud mudakihi alla.

Mida ütleb Jaapani tuumaõnnetus ohutuse kohta, seda ka Eesti kontekstis? Meil räägitakse samuti tuumajaama ehitamisest, meie aga ei pea ju tsunamit kartma.

Siin on põhjuse ja tagajärje seos. Kui ütleme, et meie piirkonnas põhjuseid ei ole, siis ei pea kartma ka tagajärge.

Teine asi on alateadlik käitumine, et ohoh, ükskõik mis põhjus, nüüd on nähtud ja tõestatud, et võib juhtuda. Pealegi on läheduses Sosnovõi Bori tuumajaam.

Kas Sosnovõi Boris on vananenud ja vale tehnoloogia?

See on tehnoloogia, mille Euroopa Liit keelustas. Ei leedulastel ega bulgaarlastel jäetud mingit läbirääkimiste ruumi, kuigi leedulased punnitasid, et äkki ikka saab Ignalina tegutsemisaega natuke pikendada.

Tšernobõlist on 25 aastat möödas. Kas teame nüüd kõiki selle mõjusid?

Eestis on veel vist üks samblike uurimise programm, mis tuvastab Tšernobõli efekte. Soomes-Rootsis olid põhjalikud

uuringud ja näiteks väikeseid kalu ei soovitatud pikka aega süüa. Sellised ohud olid.

Tuumaõnnetuse puhul on 30 kilomeetrit alaks, kus kiirgusdoos on ikkagi nii tugev, et mõjutab otseselt inimesi ja tekib vähirisk. See 30 kilomeetrit ongi Tšernobõli näite puhul võetud esmase ohu tsooniks ja sealt evakueeritakse. Pikemas plaanis ja kaugemal need efektid nii ilmsed pole, see kaob statistilisse mürasse.