Rektorid arutlevad: kas klassikaline viieaastane kõrgharidus kaob ajalukku?

Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm (vasakul) ja Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo. Foto: Kollaaž

Postimees uuris Tartu Ülikooli rektorilt Volli Kalmult, mida arvab ta oma pealinna kolleegi, rektor Jaak Aaviksoo sel nädalal kõlanud mõtetest haridussüsteemi väljakutsete teemal. 

Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo avaldas neljapäevasel Postimehe ja advokaadibüroo Tark ühisel majanduskonverentsil arvamust, et klassikaline viieaastane kõrgharidus kaob ajalukku ilmselt kiiremini, kui me seda täna usume. Kõrgharidussüsteemis on tema hinnangul teisigi väljakutseid, nagu näiteks see, kuidas kasutada välisüliõpilaste potentsiaali paremini ära.

Vaata rektor Aaviksoo ettekannet konverentsil:

Viieaastane kõrgharidus kaob kiiremini, kui me usume?

Aaviksoo ütles, et haridussüsteem – vähemalt nii, nagu me tunneme seda täna – ilmselt muutub. Tema arvates on küsimus selles, kas see muutub riikliku poliitika tulemusena või avaldab selleks pigem survet laiem sotsiaalmajanduslik areng, mida kannab erasektor.

«Klassikaline viieaastane kõrgharidus, mida paljud tänapäevani taga nutavad ja põlgusega suhtuvad 3+2 mudelisse, kaob ilmselt ajalukku kiiremini, kui me seda täna usume,» sõnas TTÜ rektor.

Ta viitas ka arengutele Euroopa hariduspoliitikas, ennekõike Suurbritanniale, kus on tõsiselt ette võetud niigi lühikese kõrgharidustsükli veelgi lühemaks muutmine. Nii tegelevad britid kaheaastaste kõrgharidusdiplomite juurutamisega, nagu on näiteks Ameerika Ühendriikides community college’tes.

Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm kommenteeris Postimehele, et sajandivahetuse paiku, kui Eestis oli aktuaalne Bologna ehk 3+2 süsteemile üleminek, arutleti ka community college stiilis kaheaastase õppe võimalikkuse üle Eesti ülikoolide esimeses astmes. «Tol korral lükati see väga kiiresti tagasi,» meenutas Kalm. Tundus ju toona ka Bologna süsteemile üleminek võõrastav ja äkiline.

Kalmu sõnul on ta Aaviksooga nõus, et 3+2 mudelit ei maksa fetišeerida. «Aga tegelikult ei ole seda ka tehtud,» leidis ta. Kalm osutas, et ka täna on meil kõiksugu erinevaid mudeleid, näiteks kestab arstiõpe kuus aastat, inseneriks õpitakse ühe tsüklina viis aastat, ka on osades õppekavades 4+1 süsteem.

«Reaalne elu on väga suurel määral teistsugune kui 3+2,» nentis Kalm. «Näiteks, väga tugeva tööturutõmbega erialadel lahkub suur osa üliõpilasi tööle juba enne esimest taset ehk kolme aastat ülikoolis saavutamata. Mõne arvamuse kohaselt võibki öelda, et kui ta on pärast üht või kaht aastat ülikoolis võimeline midagi erialaselt kasulikku ettevõtjale tegema, siis võikski see üks haridustsükkel olla. Ja seda on juba aastaid Euroopas ka kasutatud. Lisaks Aaviksoo viidatud Suurbritanniale ka näiteks Taanis,» rääkis ta.

Tartu Ülikooli rektori hinnangul oleks Eestis kaheaastane kõrgharidusõpe mõnel pool täiesti õigustatud, näiteks rakenduskõrghariduses. «Samas arvan ma, et vähemalt Eesti teadusülikoolides see end ei õigustaks.»

Välisüliõpilaste potentsiaali tuleb paremini ära kasutada?

Teisest väljakutsest rääkides tõdes Aaviksoo konverentsil, et meie ülikoolid on seni üsna edukalt siia kutsunud välisüliõpilasi üle terve ilma. «Tehnikaülikoolis on neid juba üle 1000, võiks olla üle 2000, isegi üle 3000. Aga enne kui seda numbrit veelgi kasvatada, küsin mina, ja peaksime küsima me kõik – miks me seda lõppude lõpuks ikkagi teeme? Mis kasu sellest kasvab meile siin?»

Aaviksoo sõnul võiksid need noored inimesed panustada Eesti majanduse arengusse nii õppimise ajal kui pärast seda, jäädes siia pikemaks tööle. «Aga seda juhtub äärmiselt harva. Enamgi veel, seda juhtub murettekitavalt harva,» sõnas ta.

«Ja kui sa oled veidigi kaugemalt pärit ja veidigi teistmoodi välja näed kui keskmine Tallinna tänaval liikuv kaasmaalane, siis ei ole sul isegi lihtne eluaset leida väljaspool Siidisaba ühiselamut. Internetis, tõsi, saad kokkuleppele, aga kohale jõudes ja uksele koputades kuuled pärast ukse avamist, et just sai see välja üüritud. Ja nii jälle ja jälle ja jälle,» rääkis Aaviksoo.

Sama keeruline on tema hinnangul leida ka praktikakohta. Aaviksoo tõi välja, et TTÜ on koostöös Tööandjate Keskliiduga otsimas võimalusi sellise assotsiatsiooni loomiseks, mis võtaks oma tähelepanu alla just need välisüliõpilased, kes tahaksid Eestis oma töist tegevust jätkata. See aitaks tema hinnangul barjääre ja võõristust kõrvaldada.

Kalmu sõnul ei anna Tartu Ülikooli statistika nii nukrat pilti, nagu kirjeldab Aaviksoo. Samas nendib ta, et välisüliõpilaste Eestis tööle saamine ja sinna jäämine varieerub suuresti erialast sõltuvalt. 

«Ühes servas on meil IT ja sellega seotud erialad. Neil erialadel on Eestisse tööle jäämine vähemalt mõneks ajaks praktiliselt 50 protsendi juures. Teises servas, tõesti, on erialad, kus see näitaja on nulli lähedal,» lausus Kalm. 

Keskmise näitaja osas nõustub ta riigikontrolli paari aasta taguse statistikaga, mille kohaselt jääb Eestisse tööle natuke üle 20 protsendi välismaalastest. See ei ole tema hinnangul üldse halb.

«Aga ma olen nõus Aaviksooga, et see võiks kasvada. Viimastel aastatel on ju ülikoolide pealekäimisel ka välismaalaste seadust leevendatud selles osas, mis võimaldab väljastpoolt euroliitu tulnud inimestel pärast diplomi kättesaamist siia tööle jääda,» rääkis Tartu Ülikooli rektor. Küll aga võiks tema arvates selles seaduses teatud kohti veelgi leevendada.

Kommenteerib haridusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Margus Haidak

Euroopa kõrgharidusmaastikul on valdavalt levinud 3+2 süsteem, aga suuremas osas riikides esineb selle kõrval ka erinevaid teisi kombinatsioone (3+1, 4+1, 4+2 jne). Sageli kaasneb üheaastase magistriõppega teatud eeltingimus, praktilise töökogemuse olemasolu. Tänane diskussioon on liikunud sinna, kas peame lugema ilmtingimata kokku aastaid, mil üliõpilane koolis käis või keskendume õpiväljundite saavutamisele ning põhiküsimuseks ongi muutumas õpiväljundite saavutamine.

Oleme kvalifikatsiooniraamistikus kokku leppinud, et magistrikraadiga inimese teadmised vastavad ühele või teisele tasemele ning just siin on arutelu koht, kas ja kuidas on võimalik saavutada lühema ajaga teatud oskused ja teadmised. Lühemate magistriõppekavade puhul saab tagada õpiväljundite saavutamist sellega, et näiteks nõudlikumad tingimused sisseastumisel eelnevale töökogemusele kompenseerivad lühema õpiaja jne. Õppimise ajaline dimensioon hakkab tõepoolest aktuaalsust kaotama, aga samas ei saa lubada järeleandmisi õpiväljundite saavutamisel.

Välistudengite Eestisse tööle jäämine on kindlasti oluline, sest see on võimalus jätta siia tööle kõrgelt haritud spetsialiste.

Riigikontrolli auditiaruanne «Ülevaade riigi rändepoliitika valikutest» näitas, et 20,7% välisõppuritest jäi pärast õpingute lõpetamist Eestisse alaliselt tööle. IT Akadeemia programmi kuuluvate õppekavade lõpetanutest on Eestisse tööle jäänud umbes 40 protsenti välisüliõpilastest. Kui vaadata, millistele erialadele valdavalt tulevad välisüliõpilased õppima – need on siiski pehmed erialad –, siis ei pruugi nende õppekavade lõpetanute järele just suurt nõudlust tööturul olla.

Oleme ise seadnud prioriteetseteks LTT ja IKT valdkonnad ning fokusseeritum välistudengite valik just nende erialade osas, aitaks neil ehk hiljem tööturule kergemini siseneda. Kõige keerulisem välistudengite puhul on ühiskondlike hoiakute muutmine, mis mõjutab nii välistudengite elamisvõimaluste leidmist kui ka praktika saamise võimalusi.

Ministeerium panustab täiendavalt välisüliõpilaste praktikavõimaluste laiendamisse tõukefondidest rahastatava tööturu vajadustele vastava kutse- ja kõrghariduse arendamise programmi (PRÕM) kaudu, mille raames tööandjate keskliit, millele ka rektor Aaviksoo viitas, tegeleb tööandjate teavitamisega välisüliõpilastele praktika pakkumise võimalustest. Samuti on üsna hiljuti lihtsustatud välismaalaste elamisloa saamise võimalusi, et neil oleks võimalik pärast kooli lõpetamist Eestisse jääda.