Riigikogu hakkab kaaluma vapside rehabiliteerimist

​Kindral Andres Larka vastuvõtmine Võru raudteejaamas Võru Vabadussõjalaste lipu õnnistamise päeval. 12.11.1933. Vabadussõjalased tervitamas Võrru saabunud kindral Andres Larkat. Foto: www.estonica.org

Järgmisel nädalal hakkab riigikogu õiguskomisjon arutama  vabadussõdalaste võimalikku rehabiliteerimist.

Ajaloolased Jaak Valge ja Art Johanson teevad komisjonile ettekande teemal «Eesti autoritaarrežiimi poliitilistest repressioonidest aastatel 1934–1940» ning pakuvad välja oma õigusliku hinnangu toimunu kohta, teatas riigikogu.

Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Jaanus Karilaiu sõnul arutab komisjon pärast ajaloolastelt ülevaate saamist hinnangu andmist ligi 80 aastat tagasi toimunud sündmustele ning vabadussõjalaste võimalikku rehabiliteerimist.

2015. aastal moodustasid riigikogu Keskerakonna ning Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) liikmed vabadussõjalaste rehabiliteerimise toetusrühma. Ajaloolasena vabadussõjalaste liikumise uurimisele keskendunud Andres Kasekamp ütles toona BNSile, et vabadussõjalaste rehabiliteerimine on «täielik pseudoprobleem», mille järele pole nii juriidilisest kui ka ajalooteaduslikust vaatevinklist mingit vajadust.

Kes on vapsid?

Eesti Vabadussõjalaste Liit asutati 1933. aastal, tema eelkäijaks oli 1929. aastal asutatud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit. Aastatel 1934 ja 1936 arreteeriti paljud vabadussõjalaste juhid.

Pärast Vabadussõja lõppu moodustati Eestis Demobiliseeritud Sõdurite Liit, mis pidi kaitsma sõdurite huve eeskätt maaküsimuse lahendamisel. Aastal 1926 reorganiseeriti organisatsioon Tallinnas Vabadussõjalaste Liiduks. Niisugused liidud moodustusid sõjajärgsetel aastatel ka teistes linnades.

Oktoobris 1933 võeti rahvahääletusel suure enamusega vastu vapside esitatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mille järgi Eestist pidi saama presidentaalne riik, kus Riigikogule jäänuks pigem nõuandev roll. Rahvahääletusele ning 1934. aasta valimistele eelnenud kampaania oli äge ja rikas süüdistustest eriti väidetavalt korrumpeerunud sotsialistide vastu.

1934. aasta aprillikuuks määratud riigivanema valimistele seati kandidaadina üles Andres Larka. Kampaania oluliseks osaks oli võistleva kandidaadi kindral Johan Laidoneri, eriti tema majandustegevuse kriitika. Propagandakampaaniaga seati eesmärgiks saada Andres Larkale riigivanema kandidaadiks ülesseadmise puhul võimalikult palju hääli, mis oleks pidanud näitama ülisuurt toetust vapsidele rahva seas.

See oli eriti oluline pärast lüüasaamist kohalike omavalitsuste valmistel. Samal ajal levisid kuuldused, et vapsid ähvardasid toetusallkirjade kogumise käigus riigipöördega. Riigivanemat süüdistati avalikult, et ta ei ole võimeline looma riigis kodurahu ja pidurdama sisemiste vastuolude kiiret kasvamist. Samal ajal tegid vabadussõjalased avalikult ettevalmistusi riigivõimu ülevõtmiseks vajaduse korral jõuga. Pinevas sisepoliitilises olukorras suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit 12. märtsil 1934 ja arreteeriti selle aktiviste. Paljud vabadussõjalaste juhid mõisteti vanglasse.

17. detsembril 1934 jõustunud seadusega keelati tarvitada Vabadussõja või vabadussõjalase või mõnda muud neist tuletatud nimetust igasuguste poliitiliste liikumiste ja organisatsioonide ning trükitoodete kohta, kes endale võtnud või kelle kohta üldiselt tarvitati seda nimetust, samuti keelati nimetada isikuid, kes pole võtnud osa Vabadussõjast või kellel ei ole õigust Vabadussõja mälestusmärgi kandmiseks, vabadussõjalasteks või mõne sellise nimetusega, mis võiks viia arvamisele, et nimetatavad isikud on võtnud osa Vabadussõjast.

Allikas: Wikipedia