Arvamusriim EV99: Jürgen Rooste - tänumeeleavaldus ehk 99 aastat üksildust

Postimees palus vabariigi aastapäeva puhul avaldada Eestit raputanud teemadel arvamust terava sule ja keelega luuletajatel ja räpparitel, kes kantseliiti ja poliitiliselt korrektseid loosungeid kasutamata räägivad asjadest nii nagu need on. Inimeselt inimesele. Esimesena saab sõna Jürgen Rooste. 

Tänumeeleavaldus ehk 99 aastat üksildust

Autor: Jürgen Rooste koos Sveta Grigorjevaga

ja hulgad-hulgakesed on kogunenud tänumeeleavaldusele

sest miks ei tohiks meelt avaldada millegi poolt

miks aiva ja aina peab olema vastu?

ja hulgad on kogunenud tänumeeleavaldusele

Eesti Vabariigi auks

esmalt seisab sääl ainus – viimane – eesti transgressiivne kirjanik

toodud siia otse vangla hullumajast

seisab tänumeeles – südapäevapäikses läikimas kiilakas kolp

käes lapselikus käekirjas raamitud

isamaalised laulud

kõigepealt tulevad vaesed kunstnikud: purkisittujad

aga vabariigis ei ole enam vaeseid kunstnikke

sest nad kõik võivad töötada büroodes ja kontorites

ja siis pole nad enam ei vaesed ega ka kunstnikud

ütelge veel et me ei lahenda oma probleeme

siis tulevad invaliidid ja nende

väljapuhanud rõõmsanäolised hooldajad

lehvitavad lilledega – ning õnnelikud ja rikkad

lasteaiaõpetajad medõed ja raamatukogutöötajad

moodustavad nende ümber tohutu karikakrakujulise tantsusõõri

ühe kroonlehe tipus seisavad kõik need 200

abielu- ja 20 lapsendamisvalmis

homopaari – malbelt raugelt

langetades oma

õnnistatud-õnnelikud pääd

siis tulevad üksikemad oma lastega kellel

kõht on koolitoidust pungil – naiste arvetel

laiutavad elatusrahad häädelt tublidelt kainetelt

eesti meestelt – mehed seisavad nende selja taga

ja kallavad sümboolselt rentsleisse viina

linna tuvidel-rottidel on ka pidupäev!

siis tulevad kõik ida-virumaa ja maardu ja lasnaka

venelased ja laulavad selges emakeeles – õitsvas eesti keeles

tänulaulu oma koolide ja kodakondsuse eest

kõik kes siin sündind kõik kes siin surnud või suremas

keelt õppimatagi tulevad ja laulavad Irmist, Armist ja Murdjast Mustukesest

siis tulevad kümme tuhat süstivat narkomaani

kelle kohta eesti politsei ekslikult on öelnud et

tegemist on ühiskonna jaoks mahakantud elemendiga

ja nad sirutavad oma helevalged jälgedeta randmed

vaikses tänus päikese poole mis paistab juba Toompää tagant

tulevad talupidajad kelle notsud läksid

katkukartuses ära üles põrsataevakodanikeks

tulevad kriminaalse minevikuga nukrad poisid

kelle ülesandeks jäänd öötänavail kaitsta me neitseid

võõra vere eest

ja siis – õhtu lõpuks – tuleb tänumeeles

eesti mets – kogu eesti mets kõnnib toompää alla

ja sellest saab väikse võseriku ja puud langetavad

oma pääd et nad on jäänd raiskamata-raiumata-röövimata

et metsavahid ja metsavanad neid on hoidnud

ja nende kohal heljub viimane eesti lendorav nagu ingel

ma pühin õhtupäikses-veebruarikülmas silmast tänupisara

ja tänan teid: tänan ema ja isa sõpru tänan vanu õpetajaid

ja muidugi jumalat – ma tänan et te tegite must eestlase

ma luban teile: ma ei võta ega kanna

seda karistusena

Vabariigi aastapäev on tähtis püha, kus pilvedel hõljumise ja peomeeleolu kõrval peab rääkima ka reaalsusest. Postimehe valitud autorid aitavad kaasmaalastel püsida maa peal ja jääda realistiks.

Arvamusriime Eesti Vabariigi 99. aastapäeva puhul avaldab Postimees enne vabariigi aastapäeva iga päev.