Kurnatud vanem tahtis lapse koolile jätta

Ristiku Põhikooli sotsiaalpedagoog Vaike Nellis (vasakul) ja õppealajuhataja Ruuda Lind. Foto: Mihkel Maripuu

Kui ühe erivajadustega lapse vanem tundis, et ta ei tule enam kasvatamisega toime ja erinevad kohustused käivad talle üle jõu, helistas naine viimases ahastuses keset päeva kooli ning teatas, et ta loobub oma lapsest ja jätab ta kooli hoolde, sest tema lihtsalt enam ei jaksa.

Ajal, mil erinevad uuringud näitavad, et probleemsete õpilaste arv koolides aasta-aastalt aina kasvab, tuleb nii lapsevanematel kui ka õpetajatel toime tulla üha keerulisemate situatsioonidega.

Hariduslike erivajadustega laste jaoks mõeldud Ristiku põhikooli õppealajuhataja Ruuda Lind rääkis, et paraku puutuvad nad üsna sageli kokku olukorraga, kus lapsevanem ei tule erinevatel põhjustel lapse kasvatamisega toime. Enamasti juhtub seda tema sõnul üksikvanemaga, kelle majanduslik seis on väga raske.

«Lapsevanem rabab tööd teha ja tal ei jää lapse jaoks aega, aga kui tegemist on psüühikahäiretega lapsega, siis just aega ja tähelepanu ta kõige rohkem vajabki,» selgitas Lind. Kui laps kodust piisavalt tähelepanu ei saa, hakkab ta seda naise sõnul otsima mujalt ning paraku ei vali ta selleks enamasti kõige õigemaid vahendeid ning satub konflikti nii lähedaste kui ka koolikaaslastega.

Olukorraga, kus vanem soovib oma lapsest loobuda ja ta kooli hoolde jätta, on Lind enda sõnul varemgi kokku puutunud. Sellistel puhkudel tuleb pedagoogidel tema sõnul asuda perenõustaja rolli ja appi kutsuda kooli tugirühm, et üheskoos parim võimalik lahendus leida.

«See viimane juhtum lahenes õnneks hästi. Olime terve päev vanemaga kontaktis ja suhtlesime temaga, andsime nõu, aitasime niipalju, kui oli meie võimuses. Seekord jõudis laps õnnelikult koju, aga me ei tea kunagi, millal see probleem võib uuesti üles kerkida,» nentis õppealajuhataja.

Ristiku kooli teise õppealajuhataja Kairit Seenmaa sõnul kasvavad probleemid enamasti nii suureks siis, kui vanemad pole ise õigeaegselt abi otsinud. «Me oleme pikka aega elanud ühiskonnas, kus abipalumine on olnud justkui häbiasi. Aga kui vanemad ei palu abi, siis ei oska ka laps seda teha,» märkis ta.

Kooli sotsiaalpedagoog Vaike Nellis tõdes, et sageli tuleb õpetajatel lisaks õpilastele koolitada ka vanemaid, et nad ei kahjustaks teadmatusest last. Kooli tugikomisjon käib tema sõnul koos vähemalt ühe või kaks korda nädalas ning muul ajal toimub pidevalt individuaalne nõustamine. «Kui on näha, et on vaja sekkuda pereprobleemidesse, siis me seda ta teeme,» ütles Nellis.

Ta tunnistas, et esialgu võivad vanemad küll solvuda, kuid pärast mõningast selgitustööd saavad nad enamasti probleemi olemusest aru ning püüavad selle lahendamisele kaasa aidata.

Nellis tõi näite, et sageli tuleb õpetajatel anda vanematele nõu näiteks toitlustamisküsimustes. «Kui 5. klassi poiss, kes on väga tüse ning lisaks ka suhkruhaige, sööb iga päev rämpstoitu ja joob limonaadi, siis ei ole muud võimalust, kui me peame sekkuma ja vanematele selgitama, et selline asi on lubamatu,» tõdes naine. «Paraku tuleb selliseid juhtumeid ette palju tihedamini, kui keegi tahaks uskuda.»

Kõik kolm kooli töötajat nentisid, et igal juhul peab probleemsete õpilaste kasvatamisel ja õpetamisel töö hõlmama kogu perekonda. Samuti oleks nende sõnul hädavajalik viia õppekavadesse sisse suhtlemisõpetus, kus õpilased saaksid erinevaid probleemseid ja konfliktisituatsioone läbi mängida.

Lisaks oleks pedagoogide sõnul suureks abiks, kui koolis töötaks vaimse tervise õde, kes oskaks anda õiget abi näiteks siis, kui laps läheb pööraseks või satub afektiseisundisse.