Kui palju naisi on 2. jalaväebrigaadis?
On naissõdureid, naisallohvitsere ja naisohvitsere. See on täiesti normaalne asi. Me ei saa mingil hetkel öelda, et pool ühiskonda teeb asja kaasa, teine pool ei tee.
Sest keegi on otsustanud, et «sina ei või».
See oleks ääretult totter, eriti kui vaadata demograafilist olukorda. Pealegi ütleb Eesti Vabariigi põhiseadus, et Eesti kodaniku kohus on kaitsta oma riiki. Me oleme riigi arengus jõudnud selleni, et muudes valdkondades – olgu see valimine või auto juhtimine – me sugudel vahet ei tee, miks peaks seda siis kaitseväes tegema.
Peamine on see, et nad saavad hakkama. Nad on korduvalt ja korduvalt tõestanud, et saavad hakkama. Milles siis probleem? Sama käib ka muude vähemuste kohta.
Kõik vabariigi sõdurid pidupäeval kodus ei ole. Kui palju neid on ja kus nad teenivad?
Missioonide mehitamine oli minu igapäevane leib siis, kui töötasin kaitseväe peastaabis, sellest on nüüd poolteist aastat. Siiski tean, et neid on üsna palju, peale selle üksused valmiduses – arvestus käib sadades. Kaitseväelasi on Malis, Afganistanis, Kosovos, Iraagis ja Liibanonis. Palju on ka neid, kes töötavad NATO staapides või on omakorda sealt saadetud kuhugi õpetama. Lisaks juhib ühte kahest NATO alalisest miinitõrjegrupist Eesti ohvitser ning meie laevad osalevad grupi tegevuses.
Kolonel Eero Rebo (42) CV
Abielus, üks laps
1981–1993 – Abja gümnaasium
1993–1997 – Sisekaitseakadeemia, sõjakool
2002 – USA armee logistikakolledži logistikakursus
2003–2004 – Balti kaitsekolledži ühendjuhtimise ja kindralstaabi kursus
2012–2013 USA armee sõjakolledž, magistrikraad
1997–2000 – tagalapataljonis rühma-, seejärel kompaniiülem
2000–2001 – staabiohvitser Bosnias ja Hertsegoviinas
2001–2002 – tagalapataljoni staabiülem, pataljoni ülema kohusetäitja
2004–2007 – Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni ülem
2007–2015 – eri osakondade ülem kaitseväe peastaabis
2015–... – 2. jalaväebrigaadi ülem