/nginx/o/2009/06/29/199465t1h0a95.jpg)
Mitme teadlase hinnangul peaks tööle hakkav koalitsioon tõsiselt mõtlema, kas tagasi tuua 2009. aastal kaotatud rahvastikuministri töökoht või tekitada mõni teine amet, mis pööraks integratsioonile erilist tähelepanu ja ergutaks muulasi Eesti elust aktiivsemalt osa võtma.
Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika professor Raivo Vetik tõstis esile, et 2009. aastal kaotatud rahvastikuministri institutsioon polnud oma senisel kujul piisavalt efektiivne.
Nimelt oli ministri ülesandeks koordineerida integratsioonipoliitikat, kuid reaalsuses puudusid ministril nii administratiivsed kui ka finantsilised hoovad protsessi juhtimiseks.
«Samas oli ministri institutsioon oluline selles mõttes, et teema on ühiskonna jaoks tähtis ja minister hoidis seda päevakorral,» lisas Vetik. «Kultuuriministeeriumil on oma kindel valdkond, tema tegevuse põhieesmärk teine ja integratsiooni teema muutub seal paratamatult teisejärguliseks, kuigi ühiskonna ja riigi seisukohalt on see oluline.»
Ametikoha taastamist toetab ka Tartu Ülikooli politoloog Rein Toomla, kelle hinnangul võiks ministrikandidaat vastata isegi teistsugustele kriteeriumidele – oleks hea, kui minister oleks venelane või väga sorava vene keelega eestlane.
«Samuti peaks ta tõepoolest tundma venekeelset kogukonda, selles tähenduses võikski ta olla spetsialist ja mitte poliitik,» hindas Toomla.
Ministri asemel abiminister?
Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi juhataja Jüri Kõre hinnangul pole mõtet rääkida rahvastikuministri ametikoha taasloomisest, sest portfellita ministrid polnud oma tegevustes või tulemustes edukad ning saavutusi on keeruline meenutada.
Kõre arvates võiks rahvastikuministri ametikoht liikuda hoopis haridusministeeriumi alluvusse ja luua võiks ametikoha abiministrile, kes tegeleks venekeelse haridusega, sest just see on võtmekohaks, mille kaudu noorema põlvkonnaga suhelda.
«Ühelt poolt oleks see väga hea tugi ministrile, kes peab tegelema kooli reformimisega, mistõttu on selle kõrvalt keeruline tegeleda venekeelse kooliga,» selgitas Kõre. «Lisaks oleks abiminister valitsuse jaoks hea infokanal – ehk isegi parem kui rahvastikuminister, kuigi tema haaraks rohkem teemasid.»
Kõre tõstis ka esile, et abiministri selja taga oleks kaudselt kogu ministeeriumi eelarve.
Tema ideed toetab ka riigikogulane ja samuti IRLi kuuluv Mart Nutt, kelle arvates on haridusministeerium integratsiooniga tegelemiseks sobivaim koht.
Samas nii reformierakondlane Paul-Eerik Rummo kui ka riigikokku valitud sotsiaaldemokraadi Jevgeni Ossinovski hinnangul poleks sellisest ametist suurt kasu. Rummo sõnul tuleb haridusministeerium kõigis Eesti koolides õppekvaliteedi parandamisega toime ka ilma täiendava bürokraatiata.
Ossinovski sõnul oleks abiministri töökoht aga hambutu, sest otsustajaks oleks ikkagi minister. Samas toetab Ossinovski erinevalt Rummost rahvastikuministri töökoha taasloomist.
Ossinovski kinnitusel on praegu valdkond jagunenud kultuuri-, haridus-, sise- ja regionaalministri vahel, mis aga tähendab, et mitte keegi ei vastuta.
Mittepoliitiline amet
Vetiku sõnul on ministrikoha kadumisega saanud suuna juhiks kultuuriministeeriumi asekantsler, kes võib oma tööd teha küll väga hästi, kuid on poliitiliselt mitu astet madalamal tasemel ja seetõttu avalikkuses esile ei tõuse.
Parimat lahendust integratsioonivaldkonna koordineerimiseks ei osanud Vetik välja pakkuda, nentides, et see teema vajaks eraldi uuringut.
Tema sõnul on integratsioonipoliitika koordineerimise efektiivsuse mõttes väga oluline, et selles valdkonnas töötavad ametnikud ei oleks poliitilised, nagu eelmise süsteemi puhul, kus rahvastikuministri vahetudes vahetus ka kaader.
Praeguse süsteemi puhul enam nii ei ole, mis tähendab, et ametnikud saavad teemaga järjepidevalt tegeleda ega pea iga paari aasta järel nullist alustama.
«Sellise süsteemi võinuks sisse viia juba rahvastikuministri büroo puhul,» nentis ta.
Vetiku hinnangul tuleks püüda selle poole, et integratsiooni teema ei oleks osaks parteipoliitilisest võitlusest.
«See ei ole võimatu, vaid eeldab lihtsalt riigimehelikku hoiakut ühiskonda potentsiaalselt lõhestavate küsimuste lahendamisel. Arvestades Eesti geopoliitilist asendit, tuleb loota, et selline hoiak tekib pigem varem kui hiljem,» lisas ta.