Teabeamet kirjeldas, kuidas Venemaal diplomaate ahistatakse

Tollane diplomaat Marina Kaljurand lahkumas Moskvas pressikonverentsilt, nooraktivistid külvasid tema auto üle võililledega 2007. aastal. Foto: ITAR-TASS/ScanPix

Teabeameti hinnangul Venemaal Eesti diplomaate praegu väga aktiivselt ei ahistata, kuna Eesti pole idanaabrite vaenlaste nimekirjas eriti kõrgel kohal, kuid olukord võib kiiresti muutuda.

Teabeamet peab võimalikuks Eesti diplomaatide sattumist organiseeritud ahistamise alla, kui muutuvad rahvusvaheliste suhete jõujooned või sooritatakse ühekordne rünnak Venemaa huvide või isikute vastu. Viimasele võib Venemaa vastata survega selle riigi diplomaatide vastu, keda Venemaa peab olukorra eest vastutavaks.

Ilmekas näide sellisest käitumisest on Eesti suursaadiku Marina Kaljuranna ümber toimunu 2007. aasta kevadel Moskvas, samal ajal kui Eestis olid käimas aprillirahutused.

Teabeamet nõustab diplomaate pidevalt

Teabeameti juht Mikk Marran ütles täna aastaraamatu esitlusel, et teabeameti üks ülesanne tulenevalt seadusest on välisvastuluure.

«Me briifime diplomaate regulaarselt, enne kui nad lähevad välisriikidesse oma ametikohtadele. Hoiame diplomaatidega pidevalt sidet ja nad saavad lähetuste käigus meilt lisainfot,» rääkis Marran.

Ta lisas, et Eesti diplomaadid ei ole Venemaa silmis praegu mingis erilises staatuses, vaid nad on osa lääne diplomaatide kogukonnast.

«Kui Venemaal on vaja mõnda riiki esile tõsta ja selle riigi diplomaate eriliselt kiusata, siis nad seda teevad. Praegu pole põhjust öelda, et Eesti diplomaadid on erilise tähelepanu või rünnaku objektid,» lausus Marran.

Kaitseminister Margus Tsahkna lisas, et Eesti diplomaatidel on oma riigi igapäevane tugi olemas ja nad teavad, et riik on nendega. «Me oleme valmis ootamatult tekkida võivateks olukordadeks,» ütles Tsahkna.

Diplomaatide kiusamise eesmärk on hoida nad pingeseisundis

Teabeamet märkis, et igal riigil on õigus kaitsta oma territooriumi ja kodanikke teiste riikide luuretegevuse eest ja pole saladus, et luurajad tegutsevad sageli diplomaadiks kehastudes, kuid Venemaal võib ahistamisega kokku puutuda lääneriikide diplomaatilist esinduste iga töötaja. FSB eesmärk on diplomaatide hirmutamine, väsitamine ja pideva pingeseisundi tekitamine. Näiteks kaotab diplomaat enesekontrolli Vene telejaama võttegrupi pealetükkiva käitumise tõttu, reageerib sellele emotsionaalselt, ning intsidendi salvestis tehakse kontekstist väljarebituna või subjektiivsete kommentaaride saatel avalikuks.

Vene meedias avaldatud võltsitud või kontekstiväliste uudiste ja videotega tegemist tehes peab arvestama, et kaebamine pressiregulaatorile on lootusetu ja kohtud tegutsevad aeglaselt. Venemaa analoog Eesti pressinõukogule on föderaalne side, informatsioonitehnoloogia ja massikommunikatsiooni järelevalveteenistus Roskomnadzor.

Teabeamet tõi oma aastaraamatus välja rea ahistamise viise, millega lääneriikide diplomaadid on kokku puutunud.

Diplomaatide ja nende pereliikmete avalik ja varjatud jälgimine, sealhulgas telefonid ja internetiliikluse jälgimine. See on vajalik näiteks diplomaadi päevakava teada saamiseks, et rakendada järgmisi ahistamise elemente:

• Liikluspolitsei peatab diplomaatide autosid tüütu järjekindlusega ja tegelikult põhjuseta, samuti torgatakse parklates läbi liiga energiliste diplomaatide autode rehve.
• Diplomaate üritatakse nende diskrediteerimiseks segada sekeldustesse politseiga, algatada kaklusi, süüdistada neid poevargustes või juhusliku möödakäija raha omastamises. Sageli kaasavad organiseerijad sellistesse aktsioonidesse meedia. Sellised meetodid on mõjusad inimeste vastu, kelle tegevuses on oluline riigisaladuse loa olemasolu, mille eeltingimus on plekitu reputatsioon.
• Diplomaate ründavad ja peksavad «tundmatud isikud» või mürgitatakse nende jooke uimastava ainega avalikus meelelahutusasutuses, kusjuures ohvritelt midagi ei röövita. Vene võimude uurimine sellistes asjades tavaliselt sumbub ja süüdlasi ei leita.
• FSB suunab ja kontrollib varjatult suure osa Venemaa ajakirjandusväljaannete tööd. FSB informeerib usaldusaluseid ajakirjanikke diplomaatide plaanidest ja selle tulemusena ei ole juhus, kui näiteks diplomaadi ja kohaliku opositsiooniaktivisti kohtumise mõne kohvikus katkestab telejaama võttegrupp, kes hakkab mõlemalt kaamerate eest agressiivselt pärima kokkusaamise põhjusi.
• Sellisel viisil tehtud intervjuusid või FSB salaja salvestatud ja internetti «lekitatud» (mõnikord ka võltsitud) e-kirju, fotosid ja sotsiaalmeedia postituste ekraanitõmmiseid on Venemaa suurtes riigi kontrollitavates telejaamades õhtustel tipptundidel korduvalt kasutatud osana «dokumentaalfilmidest» ja diskussioonisaadetest. Nendes saadetes süüdistatakse nn süsteemivälist opositsiooni kavatsuses kukutada Venemaa «demokraatlik» riigikord ning lääneriikide diplomaate, kes saadete autorite väitel on seotud oma riikide luureteenistustega, süüdistatakse venelaste värbamises, juhendamises ja rahastamises. Tavaliselt toetavad selliseid stsenaariumi intervjuud vene «ekspertidega», kes osundavad samasugustele «lääneriikide mahitusel organiseeritud» kaostele Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides, Ukrainas ja Gruusias. Üldistatult väidab Vene televisioon, et kohalik opositsioon valmistab välisriikide mahitusel ette «värvilist revolutsioon».
• Diplomaatide korteritesse tungimine ja selle kohta «visiitkaartide», st tuvastatavate jälgede jätmine. Korteritest ei võeta midagi – eesmärk ongi elanikele näidata, et tegemist ei olnud vargusega. Meedias on kirjeldatud diplomaatide korteritesse jäetud FSB «visiitkaarte»: ümberpaigutatud mööblit, sisselülitatud kodumasinaid ja valgustust, väljaheiteid vaibal. Ühel juhul tapeti diplomaadi korteris olnud koer. Kiusajate fantaasial diplomaatide «ümberkujundamisel» ei ole piire. Samuti nagu diplomaatide kallaletungijaid, ei leita ka korteritesse sissetungijaid kunagi.