/nginx/o/2010/05/03/359980t1h8b8e.jpg)
Rääkides vähemusrahvustest pole sotsiaalteadlase Marju Lauristini hinnangul Eestis peamiseks probleemiks mitte mittekodanike suur arv, vaid nende kaasamine ühiskondlikesse aruteludesse.
Lauristini hinnangul on oluline mitte-eestlased rääkima saada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lauristini sõnul elab Eestis üle 200 000 võõramaise päritoluga inimest, kellest enamus ei osale ühiskonna olulisi küsimusi puudutavates aruteludes.
Lisaks elab tema sõnul Eestis üle 100 000 Eesti kodakondsusega vene keelt kõneleva inimese, kes peavad oma ainsaks kodumaaks Venemaad. «Nad käivad Eestis valimas, kuid nad vaatavad ainult Vene televisiooni ja peavad oma ainsaks kodumaaks Venemaad. Mina näen siin selgelt probleemi,» märkis Lauristin.
Samamoodi vajab tema hinnangul lahendamist küsimus, miks ei ole paljudel venelastel, kes peavad oma kodumaaks Eestit ja peavad ennast eestlaseks, Eesti kodakondsust.
Lauristini sõnul näitasid enne valimisi peetud poliitilised debatid, et me küll räägime Eesti avatusest, kuid tegelikult avanemist ei toimu või toimub see vaevaliselt. Ta tõi näite, et ühe vene erakonna esindaja rääkis valimisdebatil küll väga soravalt inglise keeles, kuid eesti keeles ei suutnud ta isegi viite lauset kokku panna.
Pärast nn pronkssõdurikriisi hakati Lauristini sõnul Eestis palju rääkima sellest, et meil ei pöörata integratsioonile piisavalt tähelepanu. «Veel kümme aastat tagasi küsiti, miks seda üldse vaja on,» tõdes ta.
Lauristini sõnul valitseb Eestis praegu kultuuriline eristamine. «Isolatsioon ja enesekaitse – need on kõige olulisemad barjäärid, mille peame alla kiskuma,» märkis teadlane.
Lauristin nõustus õiguskantsler Indrek Tederiga, kelle sõnul tuleks integratsiooni põhitähelepanu pöörata eelkõige lastele ning anda välja signaal, et kõik lapsed on Eestis teretulnud.