Päevatoimetaja:
Marek Kuul
Saada vihje

Eesti peaimaam «Radaris»: Kui inimesed tahavad valida kellegi teise, siis lahkun rõõmuga

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Eesti moslemi kogukonnas käärib korralikult. Kuigi islamiusu teema on maailmas pingetest nagunii laetud, siis Eesti moslemid tekitavad neid endale juurde. «Radar» rääkis loo Eesti moslemite juhtide võimuvõitlusest ja mis on selle tagajärjed. 

«Peaimaam ei suuda inimestega väga suhelda, ta pole väga suhtlemisaldis inimene,» ütleb Eesti moslem Lembi.

«Kas liider suudab kogukonnas panna ennast kuulama ja olla juht,» nimetab võtmeküsimusena kaitsepolitsei pressiesindaja Harrys Puusepp.

«Kui inimesed tahavad valida kellegi teise, siis lahkun rõõmuga,» annab Eesti moslemite peaimaam Ildar Muhhamedšin märku, et ta ei pea tingimata juhtima kui on paremat alternatiivi usujuhi kohale.

Lembi ei vasta ilmselt ühelegi moslemi stereotüübile. Islamiusu võttis ta vastu viis aastat tagasi, kui oli lugenud palju islami kohta ning leidnud, et paljud põhimõtted sobivad talle. Näiteks ka palju poleemikat tekitanud naismoslemite keha kinni katmine.

«Keha varjamine on selle põhimõttega, et siis ei vaadata, et tal on ilusad juuksed, lokid või kenad kurvid. Siis vaatad rohkem, milline on inimene seespoolt,» kirjeldab üht talle meeldivat põhimõtet Lembi.

«Kunagi kui ma hakkasin rohkem islamisse oma nina toppima, siis üks mu väga pikaaegne sõbranna ütles, et ta ei julge minuga enam rääkida, sest ta ei tea, mida mida ta tohib mulle öelda või ei tohi. Ja see tegi nii haiget. Mina olen ju ikka mina,» selgitab Lembi, et usk ei muuda inimest.

Timur Saripov on põlistatarlasest Eesti pensionär. Tema vanemad tulid kahekümnendatel Eestisse. Niisiis on Saripov moslem juba sünnist saati. Saripov on Tallinnas, aadressil Keevise 9  asuva islami keskuse majajuht ja asjaajaja. «See on palvemaja ja kultuurikeskus. Mošeed on tavaliselt minarettidega, neid meil pole,» rääkis Saripov.

Sedasama Keevise tänava keskust on kohalikud moslemid kasutanud parema puudusel mosheena, kus viiakse viis korda päevas läbi palvusi. «Alles hiljuti sai tehtud siin siseremont. Üks araabia vennas värvis seinad ilusaks. Asjad, mis siin on, on toodud annetustena Saudi-Araabiast,» ütleb Saripov.

Üllatuslikult peab peaimaam Muhhamedšin just neid kahte inimest oma põhilisteks rivaalideks. «Seda laimu levitavad Lembi ja Saripov. Need kaks inimest tõepoolest seda teevadki,» ütleb imaam.

Muhhamedšin on sündinud ja kasvanud Eestis. Usuasja käis ta õppimas Saudi-Araabias. Ta on Eesti moslemite peavaimulik 2003. aastast. Kuni 2015. aastani nautis ta rahulikult peaimaami hüvesid. Siis aga tõstis pead kogukonna siseopositsioon ja nad kaebasid peaimaami peale. 2016. aasta novembris esitas keskkriminaalpolitsei talle kahtlustuse koguduse raha omastamises.

Kuigi Keevise tänava keskuses on imaamil oma kabinet, siis selle uks on suurema osa ajast suletud. 2015. aasta kevadel tegi nn siseopositsioon uue, keskust haldava MTÜ, kuhu peaimaami ei kaasatud. Nii kaotas riigi tähtsaim moslem reaalset, käega katsutavat võimu nii inimeste kui kogukonnas liikuva raha üle. Pärast probleemide kuhjumist võttis peaimaam Tallinna linnalt rendile kontoripinnad Narva mnt 38 asuvas hoones. Sinna on planeeritud usbekkide, bashkiiride, kirgiiside ja teiste rahvaste kultuuriseltsid.

Niisiis soovib Muhhamedšin rajada uut keskust, kus hakkaks töötama ja käima talle ustavad inimesed.

Üks neist on aserite juht Nijazi Hadzijev. «Igas organisatsioonis tekivad probleemid. On siis majandusaruande kohta või mõned teised asjad,» selgitab Hadzijev peaimaami kohta käivat uurimist.

Imaam: «Jah, meil oli probleeme raamatupidamisega. Pigem organisatsioonilised probleemid. Aga need polnud põhilised. Samas püüti olukorda ära kasutada ja islami koguduses võimu haarata.»

Lisaks rahale on probleem ka suhtlemises. «Peaimaam ei suuda inimestega väga suhelda, ta pole suhtlemisaldis inimene. See, kes suudab kogukonda koos hoida, on selline inimene, kes läheb ja räägib kõikidega. Nagu meie Timur näiteks. Ükskõik, mis keeles, isegi kui keegi midagi aru ei saa, ta ikka räägib,» selgitab Lembi, milline peaks olema ideaalne peaimaam.

«Ma ei jõua igaüheni eraldi. Saan aidata vaid neid, kes ise minu juurde tulevad abi küsima,» kommenteerib Muhhamedšin.

«Minu nägemuses peaks see kogukonna liider olema selline, kes on võimeline suhtlema inimestega, küsimustele vastama. Imaam ongi ju vaimne õpetaja. Kui ma lähen oma lolli küsimusega tema juurde, et näiteks miks öösel ei pea paastuma, siis tema peab mulle seda seletama,» selgitab Lembi.

«Esiteks ei saa ma ööpäev läbi asuda aasdressil Keevise 9. Ma töötan moslemitega üle terve Eesti. Pean külastama vanglaid, kohtuma moslemitega. Moslemid kutsuvad mind oma koju. Samal ajal õpin Tallinna Ülikoolis ajalooteaduskonnas,» räägib Muhhamedšin oma tööst.

«Ma parem seda asja ei kommenteeriks. Vaatame, mida aeg näitab ja kuidas siin asjad muutuvad,» ütleb Saripov.

Kommenteerida või mitte, aga Eesti islamiusuliste võimuvõitlus tekitab veelgi rohkem pingeid ja see ulatub ka majast välja. Eelmisel nädalal võttis Tallinna Linnavalitsus Nijazi Hadzijeviga ühendust, kus anti mõista, et kardetavate probleemide vältimiseks soovitakse Narva mnt ruumide rendileping siiski üles öelda. Ehk moslemite peavaimulik oleks jälle räästa alt vihma käes.

«Oleme väsinud. Kontrollivad politsei, maksuamet, rahapesukeskus,» ütleb Hadzijev. Eestis on hinnanguliselt 1500 moslemit. Kogukonna juhtide seas on aga lahknemine. Üks pool toetab peaimaam Muhhamedšini, teine Eesti Islami Keskuse juhte. Tüliõunaks on peaimaami juhtimisstsiil. Kuid sellel kõigel on meie riiki silmas pidades suurem kaal.

«On teatavaid ilminguid Eesti moslemite kogukonna hulgas, mis viitavad radikaliseerumisele,» ütleb kaitsepolitsei pressiesindaja Harrys Puusepp. Ehk samal ajal kui juhtidel käib vägikaikavedu, kaob osade moslemite üle kontroll, kes võivad radikaliseeruda. Kuid kui levinud arvamus on, et radikaliseerunud islamistid tulevad kuskilt väljaspoolt sisse, siis tegelikult tuleb vaadata, mis toimub meil siin Eestis. 

«Väga vabalt võib olla ka see, et inimene, kes on elanud siin pikalt, siis mingite põhjuste ajel ta on hakanud otsima mingit uut mõtet,» ütleb Puusepp.

«Me mingit äärmuslikkust absoluutselt ei tolereeri. Kui sa tahad mingit äärmuslikkust ajada, siis mitte siin riigis. Meile meeldib meie rahulik Eesti,» räägib Lembi.

Nagu kapo välja toob, siis samal ajal kui suur osa rahvas kardab Süüriast tulevaid moslemitest pagulasi, on ainsad Eestis terrorismi paragrahviga süüdi mõistetud inimesed Eestis sündinud ja kasvanud Ramil Khalilov ja Roman Manko. Samamoodi on Eestis sündinud ja elanud Ivan Sazanakov, kelle kuulumist terrorirühmitusse Khalilov ja Manko kohtuotsuse järgi toetasid.

Kas see islam, mida usub Ivan Sazanakov, on seesama islam, mida usute teie?

Imaam: «Ei, kindlasti ei. Kahjuks on viimastel aastatel üha rohkem levinud tendents, et noored, kes võtavad vastu islamiusu,hakkavad õppima islamit mitte elavatelt inimestelt, mitte imaamidelt,kes õpetavad seda avalikult, vaid kogutakse infot internetist. Aga internet, nagu araablased ütlevad, on kui ookean, kus on nii tõest infot kui ka väära informatsiooni, ja sageli on see info  üles pandud kurja tagamõttega, et inimesi segadusse viia ja juhtida neid valele teele.»

«Kui satud valedele lehtedele, siis võid omale igasugu pahna pähe ajada,» kirjeldab Lembi olukorda, kus paljud islamiga seotud lehed on täis propagandat, mida koraanis kirjas pole.

«Miks inimesed on radikaliseerunud, on see, et nad jäänud oma murega üksi ja on tekkinud klaaslagi ja sealt rattast välja tulemuseks - kui keegi pakub võimalust, et ole meie vennaskonna liige, ole keegi, ole see, keda austatakse, ole see, kes ütleb, mitte, kellele öeldakse, siis see mõjub ahvatlevalt inimestele,» ütleb siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika asekantsler Erkki Koort.

«Need märgid on senimaani olnud peamiselt terroriorganisatsioonide sümboolika eksponeerimine ja levitamine sotsiaalmeedias ja mujal. Lisaks teatavad reaktsioonid sündmuste osas, mis seni õnneks on juhtunud Eestist väljaspool,» täiendab Puusepp.

Radikaliseerunud islamistidega tegelemine peaks olema koguduse juhtide prioriteet. Aga nagu meie loo esimene pool näitas, maadeldakse hetkel probleemidega, mis ihule märksa lähemal. «Radikaliseerumise märkide peale kahjuks on kahjuks kohati valitud probleemide eitamise tee. See ei aita lahendusteni, et saaksime rahulikult edasi elada, et koos seda hullemat ära hoida,» lõpetab Puusepp.

Tagasi üles