«Baleriin» sütitab nii suuri kui ka väikeseid

Kogupere-animafilm «Baleriin» vääris vaatamiseks kulunud aega. Foto: Tootja foto

Kui Andrus Vaarik oma monotüki alguses publikult küsis, miks eesti rahvas teatrisse tuleb, käis mul peast läbi, et lisaks nii ägedale näitlejale tõmbab neid kindlasti võimalus kogeda emotsioone ja natuke mõtelda – lühidalt, peab olema mingi iva. Kinoskäimine on argisem tegevus, ent üldiselt ootaks ju ka sealt head elamust, mitte lihtsalt ühe loo «ettemängimist».

Viimati nähtud «Baleriin» vastab igati neile nõudmistele. On säravaid karaktereid, unistusi või õigemini selgesõnalisi soove, seiklusi, headust ja kadedust, sõpru, kes jäävad sõpradeks igas olukorras, on hoolimist, armastust ja julgust, kirge ja tahet. Kohati võtab lausa silma märjaks. Sõnaga, igati nauditav filmielamus ja inspireeriv lugu. Midagi sellist ootan pea alati, kui lastega anima- või koguperefilme vaatama lähen, vastasel juhul võiksin (ja vahel nii ka teen) nad niisama saali uksest sisse saata ja ise midagi «suurtele» mõeldut kaema minna või muud moodi aega sisustada. «Baleriin» vääris vaatamisele kulunud aega.

Muide, lühitutvustusi kõrvutades võiks omavahel täitsa võrrelda lastele mõeldud «Baleriini» ja mitut kuldmehikest püüdvat «La La Landi». Ühel juhul unistab orbudekodus kasvav Felicie tantsimisest ja tema sõber Victor leiutamisest ning nad võtavad jalge alla tee suurlinna Pariisi, et oma unistused teoks teha. Teise puhul on naistegelase unistuseks tõusta tippu näitlemises ja mehel džässmuusikas, seda samuti suurlinnas, ainult et ühel teisel mandril. «Baleriin» viib vaataja 19. sajandi lõppu, nagu võib järeldada asjaolust, et parasjagu ehitatakse Eiffeli torni. Just Pariisi, seiklustele vastu, orbudekodust põgenenud Felicie ja Victor suunduvadki. Mõlemad on väga südikad ja nutikad oma unistuste elluviimisel ning neil käib omavahel isegi väike võistlus, kumb kiiremini eesmärgini jõuab. Selle käigus saab kaasa elada laste pöörastele ja naljakatele, aga ka kurvematele seikadele.