Graafiline ülevaade: kui palju on eestlastel kehtivaid hasartmängu keelde

Kasiino. Foto: AP/ Heather Ainsworth

Eestis on kehtivaid õnnemängu piiranguid üle 4000 ja aastaga on endale nõnda nimetatud loto ja toto piirangu seadnud kokku ligi 2000 inimest. Iseäranis palju on piiranguid Ida-Virumaal, ent piirangute kuhjumise tõttu ei saa kasvavast sõltuvushäirest rääkida.

Kehtivaid lotopiiranguid (loto) on 547 ja spordiennustuste (toto) piiranguid 1023, kokku on õnnemängupiiranguid 4575. Võimalus keelata endale ka klassikalist loteriid ja spordiennustusi jõustus 2016. aasta alguses.

Samal ajal tuli veel üks muudatus: nimelt muutusid piirangud tähtajatuks. Inimene, kes on endale seadnud piirangu näiteks kolmeks aastaks, peab tähtaja möödudes vormistama maksu- ja tolliametile ka eraldi avalduse, et soovi korral jälle kasiinosse minna.

Seetõttu võib öelda, et paljud piirangud on kuhjunud ja piirangute tõus alates 2010. aastast ei tähenda tingimata probleemsete mängijate juurdetulekut. «Üsnagi tavapäraselt ei tee inimesed piirangu tähtaja lõppemisel maksu - ja tolliametile avaldust piirangu lõpetamiseks ja nii nad siis jäävad sinna rippuma. See aga on väga positiivne ja näitab, et neil ei olegi tekkinud uut huvi kasiinosse minna. Miks ta siis peaks selle ajamahuka tegevuse ette võtma,» kommenteeris Eesti Hasartmängude Korraldajate Liidu direktor Tõnis Rüütel piirangute kuhjumist.
 

 

Kas loteriisõltlane võib teha ka hüppe kasiinomaailma? «Pigem mitte. Need on üsna erineva hasardiga seotud. Väikese summaga loto mängimine võib vanemaealisele või pensionärile üsna tagasihoidlik ajaviide olla,» selgitas Rüütel. Samas kasiinosse minejat igast ühest päris ei ole. «See on selgelt veidi glamuursema ajaviite taotlus kui pelgalt väikest adrenaliinilaksu taga ajades lotot mängida,» nentis Rüütel.

Aasta jooksul on endale lotokeelde kehtestatud üle 500 ning spordiennustuste piiranguid üle 1000. Kuigi piirangu kehtestab maksu- ja tolliamet, siis keelu saab endale peale panna vaid inimene ise. Pikaaegselt hasartmängu turul toimuvat jälginud Rüütel nentis, et üha tavapärasem on see, et kui pannakse keeld, siis pannakse see keeld kohe nii õnnemängule, totole kui lotole – isegi, kui inimene pole kunagi spordiennustuste peale raha pannud.

Maksu- ja tolliameti andmetel ei olegi eriti tihti ette tulnud olukorda, kus inimene kehtestaks eraldi ainult lotopiirangu. Rüütel tõdeb, et sisulist probleemi seega see arv ei näita.

Inimesi, kes on end tõsisemalt probleemidesse mänginud, on Rüütli sõnul 5-10 protsenti. Kes paneb piirangu kodurahu huvides, kes tahab tööandjale lojaalsuse garantiid näidata. Üksikud traagilised juhtumid on siiski sedavõrd ühiskonda mõjutanud, et kui abikaasa kodus palub piirangu peale panna, siis seda ka tehakse, leidis Rüütel. Nii öelda igaks juhuks.

Ida-Virumaal ka rohkem mängualdis inimesi
Kuigi üle 4000 kehtiva õnnepiirangu kohta ei saa üleüldist järeldust teha, siis maakonniti keeldude arvu vaadeldes võib juba üht teist öelda. Ida-Virumaal elab ligi 150 000 inimest, kehtivaid õnnemängu piiranguid on 480, toto piiranguid 147 ja loto piiranguid 140. «Mis seal ikka, eks see slaavi veri on temperamentsem, võib-olla pidutseb rohkem ja on ka õnnemängualtim,» arvas Rüütel ja lisas, et ka Tallinna kasiinodes on muukeelset juttu tunduvalt rohkem kuulda kui eestikeelset.

Ida-virumaalaste suurem armastus õnnemängude vastu võib Rüütli sõnul tuleneda ka tõsiasjast, et meelelahutusasutusi on lihtsalt vähem. Kui Pärnus, Tallinnas ja Tartus on võimalusi nädalavahetustel lustimiseks väga erinevate lõbustuste näol, siis Ida-Virumaal on teisiti. «Kasiinod on hakanud pakkuma ka väga palju muud meelelahutust kontsertide ja ürituste näol,» nentis Rüütel. Seetõttu on näiteks Narvas ja Jõhvis kasiino tõenäolisem kooskäimise kohta. «Muude valikute kesisus on selle asja nimi,» ütles ta.

Piirangu kehtestamine emotsionaalse otsuse tagajärjel

Kiusatust uuesti mängima minna tuleb ikka ette. «Suur osa paneb piirangu emotsionaalse otsuse ajendil. Näiteks on olnud enda võimalusi arvestades suuremat sorti kaotus ja lajatatakse maksimaalne piirang,» rääkis Rüütel. Tavaliselt on need inimesed juba nädala või paari möödudes tagasi ja ütlevad, et kuulge, ma päris nii ikkagi ei mõelnud, ma ei olnud päris mina ise.

«Aga seepärast ongi väga hea, et võimalus piirangut tühistada puudub, aeg peab täis tiksuma ja selleks ajaks, kui juriidiliselt on võimalik tühistada, on juba kujunenud uued harjumused, mis inimese individuaalset närvikava arvestades talle vast kohasemad,» nentis Rüütel.

Hasartmängu nõustamiskeskuse juhataja ja psühholoog Pille-Riin Kaare rääkis, et ka teraapia üks osa on soovitada kliendile endale piirang panna. «Meie soovitame klientidele, et ole hea, pane keeld peale ja elu on lihtsam. Ei teki ehk nii suurt mängutungi ning me saame töötada temaga selle koha pealt, et kuidas muuta mõtted mängimise suhtes taas realistlikuks,» rääkis Kaare.

Ent keeld ainuüksi ei ole see, mis sõltlast kasiinost, loteriipiletist või spordiennustuste tegemisest eemal hoiab. Kaare sõnutsi on tegu vaid ühe võimalusega, et haigusest vabanemise protsessi kergendada.

«Siin on ekslik arvata, et kui inimene usub, et keeld lahendab tema probleemid, siis nii päris ei ole,» märkis Kaare. «Kui keeld üks hetk otsa saab, siis tegelikult ei ole neid juhtumeid üks või kaks, vaid ikkagi rohkem, kus sõltlane leiab uue võimaluse mängimiseks,» rääkis Kaare.

Nõustamiskeskus tegutseb Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas ja Kohtla-Järvel. Aasta jooksul käib läbi umbes 100 klienti. Möödunud aastal käis teraapias sõltuvushäirele abi otsimas 114 inimest, nende hulglas ka arvutimängusõltlased. Keskuse juhtaja sõnul on arv optimaalne ning kui nõustamisvõimalus laieneks ka teistesse linnadesse, siis oleks arvatavasti ka rohkem kliente.

Kes astub sisse nõustamiskeskuse uksest?

«On ka nii, et kõrgemal ametipositsioonil inimene pöördub meie poole tihedamini, kuid naisterahvad muide häbenevad rohkem kui mehed, et neil on probleem ja seetõttu on ka pöördujate hulgas on samuti oluliselt vähem naisi,» märkis Kaare.

Nõustamiskeskuse juhataja sõnul ei ole abiotsijaks alati sõltlane ise ning tihti teeb otsustava sammu hoopis lähedane. Eelmisel aastal oli 40 protsenti kordadest pöördujaks sõltlase lähedane ja 60 protsendil kordadest sõltlane ise.

«Kuna me tegeleme ka noorte arvutimängusõltuvusega, siis on selge, et ei pöördu 13-aastane, vaid ikkagi tema vanem. Tihti peale küll on nii, et soovitajateks ja suunajateks on sõltlase lähedased,» märkis ta.

Lähedaste üleelamised mängu – või arvutisõltlasega elades on tegelikult võrreldavad mõne muu sõltuvuse, näiteks alkoholisõltuvusega.  «Majanduslikud kahjud on perele tunduvalt suuremad kui näiteks alkoholisõltuvuse puhul. Kui alkohoolik jätab tööl käimise pooleli ja kaob sissetulek, siis hasartmängusõltlasel kaob sissetulek ja kaasnevad ka võlad,» rääkis Kaare. Tihtipeale päädib olukord eluaseme kaotusega.

«Ka mängusõltlase ärrituvuse tase on nii kõrge, et kui talle midagi öeldakse, siis võib ta muutuda ka vägivaldseks. Minnakse lahku ning lapsed elavad konfliktses õhkkonnas,» rääkis Kaare.