/nginx/o/2011/03/08/533883t1ha398.jpg)
Kuu aega tagasi sain e-kirja. «Kuuldused eesti filmi surmast on tugevalt üle paisutatud,» kirjutas Elioni digi-TV videolaenutuse programmijuht Marko Levo, tõukudes Mart Kivastiku filmi «Üks mu sõber» vaatajamenust – selle esimese laenutusnädala tulemus ületas kordades Hollywoodi väljalasete oma.
Veelgi silmapaistvama saavutusega sai aga Eesti ainsas digitaalses videolaenutuses ehk ingliskeelse nimetusega V.o.D-s (video-on-demand) hakkama Andres Puustusmaa «Punane elavhõbe» – mullu juunis laenutusse jõudnud linateost on viimase seisuga vaadatud rohkem kui 6000 korda, mis teeb sellest konkurentsitult aastate 2010–2011 populaarseima filmi.
Laenutuste arv, olgu siis 6000 või ka 800, milleni on mõne nädalaga jõudnud «Üks mu sõber», võib panna esmapilgul õlgu kehitama – kogus ju «Punane elavhõbe» kinolevis ligemale 27 000 ja «Üks mu sõber» 7272 külastust. Arvestada tuleks aga seda, et filmi ei vaadata koduse teleri ees üldjuhul üksinda, ikka sõpruskonniti või pereti. Mitmekesi tegelikult, võib vaid oletada – ainus, mida teame, on see, et keskmise leibkonna suurus on meil ühe ammuse küsitluse järgi 2,3 inimest.
See kõik peaks olema vesi eesti filmi veskile. Sellest, et vanem kodumaine film ei ole vaatajale kättesaadav, kui üksikud telelinastused kõrvale jätta, on räägitud aastaid. Andres Söödi parimad palad, mis restaureeriti juba aastaid tagasi, ootavad siiani DVD väljalaset. Räägitud on ka regionaalsest ebavõrdsusest – sellest, et uued filmid jõuavad väikelinnadesse (suure) hilinemisega. Sageli ei jõua üldse. Ka Kinobuss ei sõida kõikjale.
Ela või Valgas
Ja veel, üha sagedamini võetakse ka kodumaiseid filme üles digitaalselt. Just sel põhjusel tuli ära jätta näiteks «Ühe mu sõbra» Pärnu kinoring, sest ainsal sealsel repertuaarikinol puudub vastav näitamistehnika. Siin peaks riik abikäe ulatama. Kuni digitaalse revolutsioonini välja, mis lubaks linastada uut kodumaist filmi üheaegselt kas või kümnes Eesti linnas, mitte ainult Tallinnas ja Tartus.
Just seda auku võiks ositi täita ka digitaalne videolaenutus – sisuliselt avalik videoteek, kus võiks olemas olla kogu kodumaine filmitoodang. Alates «Karujahist Pärnumaal» ja lõpetades «Surnuaiavahi tütrega». Plussid? Esiteks juurdepääs millal iganes. Teiseks juurdepääs kust iganes, elukohast sõltumata. Kolmandaks, seda eelkõige uute filmide puhul, juurdepääs, kui «jälg» on veel suhteliselt soe, filmidest räägitakse ja kirjutatakse.
Miinus? Esiteks see, et ainus selline laenutus on piiratud Elioni digi-TV ulatuse ehk 130 000 koduga. Aga seegi on aukartustäratavalt suur number. Teiseks, filme tehakse üldjuhul suure ekraani jaoks. Aga kui kino ei ole?
Kas Eesti kontekstis veel suhteliselt uue levikanali, mis paiskab segamini traditsioonilise mudeli – kõigepealt kino-, siis DVD-levi ja lõpuks TV-linastus – olemasolu on teadvustanud ka Eesti filmitootjad?
Kuidas keegi. Näiteks usub «Ühe mu sõbra» produtsent Anneli Ahven, et digitaalne videolaenutus avab odava ja efektiivse leviakna, mille puhul lisakulutusi, erinevalt DVDst, pole vaja teha. «Pean seda üheks kinode digitaliseerimise odavamaks versiooniks, heaks vahevariandiks,» väidab ta.
Exitfilmi stuudio, kus ta töötab, on digitaalsesse videolaenutusse andnud pea kõik viimase aja filmid, ka dokumentaale. Parimana on noortefilm «Kuhu põgenevad hinged» kogunud ligemale 2000 laenutuskorda, «Taarka» ja «Malev» kumbki üle tuhande. «Ma leian, et see on väga hea tulemus – mis aga peamine, keegi ei tohiks enam ütelda, et vaatamise võimalust pole pakutud.»
Koos kinoleviga koju
Väga heaks peab Ahven ka «Ühe mu sõbra» tulemust, viie nädalaga kogutud ligemale 800 laenutust. Ka siin kasutas Elion nn date-to-date turundusmudelit – selle järgi jõuab film laenutusse veel enne, kui kinoring on lõppenud. Nii läks «Üks mu sõber» kinolevisse 7. jaanuaril, laenutusse aga 1. veebruaril, vaheks kolm ja pool nädalat. Vastavalt oli kõrgem ka laenutushind – tavalise 2,56 euro ehk 40 krooni asemel 3,51 eurot ehk 55 krooni. Normaalseks tagasi «kukkus» hind pärast 23. veebruari Kanal 2 teleesilinastust, mis kogus 145 000 vaajat ja mille kiirus esitab samuti väljakutse senisele levitsüklile – selle järgi võis esimene telelinastus toimuda isegi kuni aasta hiljem.
«Senine tsükkel on ajast ja arust – selleks ajaks, kui film ükskord DVD-le või telesse jõuab, on ta osa oma aktuaalsusest minetanud,» ütleb Ahven.
Tulevikus ei pea ta võimatuks koguni seda, et sobiv linateos, näiteks mõni noortefilm, jõuab nn ristmeedia mudelit ära kasutades korraga nii kinno kui digitaalsesse videolaenutusse.
Rohkem kipub olema siiski neid, kel uue levikanali potentsiaal veel tabamata. Nõrgalt on esindatud uuem kodumaine dokumentaalfilm, pea täiesti puudub animafilm. Auke on ka uuema mängufilmi juures, siiani puuduvad «Lumekuningana», «Sügisball», «Vasha», «Buratino», «Päeva lõpus»... Vanemast Tallinnfilmi toodangust on repertuaaris 33 mängufilmi, Eesti filmi 100. sünnipäevaga seoses sai mullu kättesaadavaks ka 34 klassikalist tõsielufilmi aastaist 1966–1993.
«Meie uks on lahti kõigile, kellel on olemas film, mis võiks vaatajahuvi äratada,» kinnitab digitaalse videolaenutuse programmijuht Marko Levo. Nii et...
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)