Vanalinna muinsuskaitse ajalugu sai kaante vahele

Raamatu autorid Riin Alatalu (vasakult) ja Anu Seidla kirjutasid Boris Duboviku jutu üles ning varustasid kommentaaride ja fotodega. Foto: Tairo Lutter

Tallinna muinsuskaitsejuht Boris Dubovik (61) ei leidnud mälestuste kirjutamiseks aega, kuni nooremad kolleegid ütlesid lõpuks: nüüd on nii, et sina räägid ja meie kirjutame.

«Borisile sai korduvalt räägitud, et ta peaks mälestused kirjutama, aga kui oli näha, et ta ise ei kirjuta, tuli ise tegema hakata,» ütles Riin Alatalu, kes on koos Anu Seidlaga pannud kokku raamatu «Boris Dubovik: Vanalinn, minu lemmik!».

«Ma rõhutan, et see ei ole mitte terve Tallinna, vaid just vanalinna muinsuskaitse ajalugu minu pilgu läbi alates esimesest Eesti Vabariigist kuni tänapäevani. Selle tegemine pakkus ka mulle tõsist huvi, sest ühtegi sellist ülevaadet pole varem kirjutatud. On monograafiaid arhitektuuri- ja muinsuskaitse ajaloost. Aga seda, kuidas lahendati muinsuskaitse küsimusi eri poliitilistes olukordades ja kuidas tehti poliitilisi otsuseid kogu selle perioodi jooksul, oli tõesti väga huvitav uurida,» rääkis Dubovik.

Raamat «Boris Dubovik: Vanalinn, minu lemmik!». Foto: Tairo Lutter

Muinsuskaitsja tõdes, et tema jutustuses pole suuri avastusi, vaid on välja toodud ühest küljest põnevad ja teisest küljest kurvad lood.

«Kuidas näiteks 1920. ja 1930. aastatel lõhuti uue arhitektuuri nimel sadu meetreid hästi säilinud keskaegset linnamüüri. Kuidas lõhuti pärast põlengut Toompea linnuse konvendihoone, millel oli ainult katus põlenud. Aga uus poliitika nõudis uue ajastu arhitektuuri ja sisuliselt tehti kogu konvendihoone maatasa,» rääkis ta.

«Pärast sõda see kõik kordus. Paljudel majadel olid põlenud katused ja vahelaed, aga fassaadid ja müürid olid säilinud. Ja nii nagu sõjaeelses Eesti Vabariigis, öeldi ka pärast sõda, et see on üks saksa värk, mis tuleb maha lõhkuda. Otsisime välja ka fotod, millelt on seda hästi näha,» lausus Dubovik ning lisas, et kahjuks jätkub see traditsioon ka tänapäeval.

Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna projektijuht Riin Alatalu tunnistas, et tal kripeldas juba õige mitu aastat mõte, et oleks vaja ühte sellist raamatut.

«Esiteks sellepärast, et kui ise tegelda muinsuskaitse ajalooga, siis on allikad peamiselt igasugused protokollid ja määrused. Eriti sõjajärgse perioodi puhul on kogu aeg tunne, et midagi on puudu. Võib-olla on mõni probleem üle võimendatud. Ja mõnest teisest probleemist, mis on palju elulisem sellele, kes peab otsustama, pole paberites ühtegi jälge,» rääkis ta. «Mälestusi on ju avaldatud, aga neid kirjutavad inimesed tavaliselt siis, kui nad on juba oma tööst distantseerunud. Ning paljud igapäevased probleemid võivad juba meelest läinud olla.»

Alatalu sõnul oli teine põhjus see, et eelmisel aastal sai Tallinna vanalinna muinsuskaitseala 50-aastaseks ning vanalinna UNESCO maailmapärandi hulka võtmisest täitus 20 aastat. «Kolmas põhjus on see, et Boris Dubovik lihtsalt väärib ühte raamatut,» märkis ta.

Kohe raamatu alguses räägib Ukraina juurtega Dubovik ära ka selle, kuidas ta Tallinna sattus. «Tulin 1971. aastal ühe tüdruku kannul. Tüdruku vanemad ei lubanud mind nende juurde koju. Nii käisimegi Toompeal ja vanalinnas. Ja nii ma ära armusingi. Aga mitte tüdrukusse, vaid vanalinna. Siis otsustasingi, et tahan just siin elada.»

Poiss, kes ei osanud sõnagi eesti keelt, kauples ennast kuidagi Niguliste kiriku restaureerijate juurde tööle. Ja nii see edasi läks.