Mis juhtub, kui eestlasest saab maailmakodanik?

«Ma ei ole välismaal kunagi tundnud, et see on nüüd koht, kus tahan kodus olla,» tunnistab Saksamaal elav-töötav psühholoog Tuuli Junolainen. Foto: Erakogu / Oleg Hartsenko / XOfoto

Huvitav, kuidas ja kellena tunnevad end need, kes on juba pikki aastaid leidnud oma heale haridusele ja väärt oskustele rakendust maailma kõige erinevamates paikades? On nad endiselt ühed meie väikse rahva seast või pigem ühed maailma seitsme miljardi hulgast?

Viibiks nagu pikal reisil

See oli hooaja kõige viimane reis. Psühholoogi haridusega Tuuli Junolainen oli Tais lõpetamas oma karjääri sukeldumisinstruktorina. Kahel eelneval aastal oli ta teinud seda tööd Egiptuses ja Maldiividel – mitte just ootuspärane eluvalik noorelt naiselt, kes enne seda oli ametis Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku psühhoterapeudina. Keegi ei saanud haiglas aru, miks ta erialaselt töölt järsku lahkus. Aga vaat lahkus, ja täiesti omal soovil. Sest tundis, et tahab astuda pea ees tundmatusse ja kogeda maailma teise pilguga, ning andis endale aru, et kui ta ei tee seda nüüd, siis hiljem, juba vanemana, ei tee ta seda enam kunagi. Emale ütles, et läheb ära aastaks. Ise arvestas, et tegelikult ikka kauemaks.